nüüd, pojake, lööd endal sõrmed otsast,“ pahandab ema Varvara.
Hariton lööb veel paar halgu, et järve ääres passimise jahedus kontidest välja saada, kuid kaua pole tuju töötada.
Varvara uudishimutseb: „Noh, said jälle oma Poljakesega kokku?“
„Mis sa kogu aeg, emake…“ tõrjub Hariton.
Ebamugavad jutud saadavad hilist õhtusöökigi. Feofan heidab ette, et poeg ei käi punastel kihutuskoosolekutel, mida uus täitevkomitee esimees korraldab. Vana esimehe on NKVD ära viinud, ju sellepärast, et too lasi vallamaja ära hävitada. Edison Vassiljevitš, uus esimees, on rusman – pärit jumal teab kust Nõukogude Venemaa avarustest. Võtsin Berliini ära, küll ma teist ka jagu saan, räägib too.
Kolki pikka kollast palvemaja pole suletud, aga muidu tihkavad seal käia ainult vanad naised tähtsamate pühade ajal, lapselapsed käe otsas. Neid ikka kinni ei viida, arvavad inimesed.
Uksele klopitakse.
„Näed, saime, mis tellisime. Hariton, mine vastu!“ ütleb Feofan.
Sisse astub Arhip – kasvult veel vägevam kui noor Hariton, väikesed jääpurikad tumedas habemes. Kui ta kasuka seljast võtab, ei taha selle külge külmunud hallisegused pikad juuksed lahti tulla. Arhip märkab, laseb kuuldavale kõmiseva naerujupi.
„No mis teil uks mitmes riivis on, mis röövleid te enam kardate?“
Feofan kehitab õlgu, vabandab: „Me vanasti ei pannud lukku, aga nüüd – kes teab.“
„Õige ka, õige,“ kiidab Arhip.
Talle antakse külaliste kruusike, valatakse kanget tõmmist ja lastakse samovarist kuuma vett peale. Arhip ei hakka ootama, kuni tee jahtub, vaid asub kohe asja juurde.
„Käisin täna vallavalitsuses, rääkisin selle… Edisoniga. Esiteks, Hariton, ära mängi tulega – näe, vaata, isegi mul on siin…“ Ta läheb kasuka juurde ja õngitseb taskust punakaanelise raamatukese. See on „Kommunistliku partei manifest“.
Hariton vahib õue.
„Ära kuula, ära kuula jah külavanemat. Noor mees, õigust täis,“ ütleb Arhip mõrult. „Vanasti kuulati. Feofan, palju sul aastaid on?“
„Viiskümmend neli, ei, viiskümmend kolm on jumal andnud,“ vastab Feofan.
„No näed, Hariton, viiskümmend kolm – aga minul on varsti kuuskümmend. Ei muutu siin midagi. Vot, räägitakse, et ameeriklased tulevad. Aga mis ameeriklastel meist? Neil on Euroopas sõda sõditud, nemad tahavad ka kodus olla – naised vaja võtta, lapsed vaja teha. Ja siin ka – rahvas peab elama, tööd tegema, lapsi sünnitama. Ei ole sulle keegi kurja teinud. Ela, tööta. Vanasti elasime rahulikult, ei puutunud meid tsaar – aga nüüd on kiired masinad, elekter, telefonid. Nüüd peab nii olema, nagu tsaar tahab.“
„Õige, Arhip, täiesti õige,“ kiidab Feofan takka. „Ma talle kogu aeg räägin.“
Hariton ohkab, tõstab pilgu vanemate meeste poole. Ta ei tea isegi, kust see trots talle sisse on pugenud. Ei meeldinud talle sakslased, mis siis, et korralikult süüa anti. Ei meeldinud valgete käepaeltega eestlased, kes käisid ringi sellise näoga, otsekui oleksid nad ainsad peremehed, äravalitud rahvas, kelle kõrval pole teistel õigust siinset maad tallata. Miks ei võiks elada lihtsalt, ilma punaste raamatute ja loenguteta?
„Olgu, Hariton, mõtle! Ja ära sina, Feofan, ka talle peale käi – nii pole hea, noorele mehele peale käia. Rääkisime ja aitab, olgu rahu tema mõtetes, ja las Jessus Kristus ülendab ta hinge.“
Arhip heidab pilgu ikooninurka, lööb risti ette ja torkab „Kommunistliku partei manifesti“ tagasi kasukataskusse.
„Aga mul on teile, hea pererahvas, veel teine jutt. Jälle külanõukogust. Asi selline, et tuleb rahareform. Kõik mis hinge taga, vahetatakse ümber.“
Feofan ja Varvara hakkavad naerma. Neil ei ole midagi hinge taga.
„Ega nad siiga särje vastu ikka vahetama ei hakka,“ arvab Feofan.
Arhip noogutab. „Õige, ei hakka. Aga raha vahetavad nii, et mõni kopikas meie moodi, õiglaselt, aga ülejäänu – üks kümnele. Oli terve tšervoonets, jääb rubla. Oli rubla, jääb kümme kopikat. Ja oleks siis, et kõike vahetadagi lastakse… Teid on kolm hinge – aidake, head inimesed.“
Ta õngitseb kasukast järgmise asja. See on ajalehte keeratud rahapakk. Feofani pere ei ole hulk aega nii palju raha näinud. Tähendab, on ikkagi õige, mida mõni sosistab – et raha hakkab Arhipile iga võimu ajal külge, elagu ta pealegi ausalt, ristiinimese kombel.
Arhip loeb kolm kuhjakest lauale. „Võtke, vahetage ära, ja mis süda lubab, tooge mulle.“
„Muidugi, külavanem,“ on Feofan pikalt mõtlemata nõus.
„No siis on hästi,“ ütleb Arhip. „Voronjas on ikonostaas kõrbenud, Tšornõi Posadis palvemaja katus puruks – mina ei unusta, toetan. Selleks need rahadki. Aga hüva, jääge nüüd jumala rahus. Ja uks pange tõepoolest riivi, kunagi ei tea.“
Varvara jälgib kardina vahelt – Arhipi pikk kogu ei pööra sadama suunas, kuhu viivat teed ääristab ühelt poolt võsa ja kõrkjastik ning mille ääres majareas on ka külavanema elamine. Arhip astub hoopis külatänavat pidi mõned majad edasi, peaaegu libiseb eestrepi lahti raiumata jääl, kopsib uksele – lastakse sisse.
„Näe, teed ei puutunudki,“ nendib Varvara.
Arhipi isal kasvanud keset tare tammepuu – nii räägitakse. Miks kasvas või mis sellest sai? Paljugi, mida pajatustes kokku on luuletatud. Kuid oli tammepuuga päriselt, kuidas iganes, rahulikku vägevust on Arhip pärinud rohkem kui teistele inimestele antud. Keegi pole teda külavanemaks määranud ega ole ta isegi positsiooni taga ajanud. Kõik on tulnud iseenesest, nagu suved ja talved, kevaded ja sügised.
Kolkis ei leidu meest, kes järvel kala järel ei käiks – mehed merel, naised põllul, öeldakse. Arhip pole erand – loksub paadis, püüab jää pealt. Jääpüüki armastab ta üle kõige, sest seal on abiks hobused. Kui tihtipeale ostetakse hobused ainult talveks, ajaks, mil tarvis nendega kümneid kilomeetreid mööda järvejääd sõita, kalapüügitarbeid ja saaki vedada, pärast saak külades ja linnas rahaks teha, siis Arhipil on ikka aastaringselt neli-viis, vahel rohkem tugevat kabjalist majapidamises olnud – märad, vahva täkk ja varsadki juurde. Praegugi tunneb Arhipi kodu juba kaugelt ära hobusehigi ja -sõnniku raske lõhna järgi, mis siis, et punase võimu naastes on Arhip hobused küla peale laiali jaganud, jätnud alles vaid vana mära ning noore tumedat verd sugutäku – öeldakse, segu araablasega.
Arhipi maja on pikk, ühest otsast kahekordne nagu eestlastel. Mõnel muidugi kihvatab teinekord, et kuidas temal on nii ja minul mitte, aga valjusti ei julge keegi alpuses süüdistada, sest eks ole sellisel majal ka põhjust – viis poega elab ikka veel isamajas, üks pealegi naisega, ja tagatipuks tütar. Viimased lapsed, noorukesed Serafima ja Bogdan, on lausa kaksikud. Neid sünnitades Arhipi naine surigi.
Arhipil on viis poega – Zosima, Avram, Danila, Minei, Bogdan –, kanged mehed, raudse tervise ja rahuliku meelega, üks juba naisemees, teistel pruudieas tüdrukud sihikul. Külas ei leidu neile õiget vastast, ent siiski ei küüni neist vägevuselt Arhipi endani keegi peale noorima, meheea piiril Bogdani.
