style="font-size:15px;"> Hariton muigab: „Ah, mis koopa.“
„Aga selle koopa, kus Jessust-lapsukest varjati siis, kui teda taga aeti.“
„Paljugi mis räägitakse. Käisin koosolekul nagu tarvis – vot öeldi, elame mustuses ja pimeduses, oleme rõhutud klass, parasiidid ja närilised majas.“
„Meie oleme puhtad inimesed, ära kuula kõike!“ heidab Varvara ette.
„Aga ma ei kuulagi. Las räägivad, litapojad!“
Varvara võpatab, lööb risti ette. Mida sa nende meestega teed! Kui midagi ütled, kohe on uhkust majas nii palju, et hinge võtab kinni. Üks ei taha brigadiriks, teine tahab, võtab igast sõnast kinni, ei taha elada vaikselt, ristiinimese moodi. Ainsad, kes veel tasa ja targu mõistavad, on naised, ja kauaks nemadki! Juba on küla peal jutud, et varsti, vot, tõuseb naise teadlikkus. Hakkavad istuma, rätid süles ja juuksed paljad, pikkadel pinkidel, kuulama, mida parteimehed õpetavad. Ära karda jumalat! Mine tea, äkki varsti ei pea ka mehi kuulama, aga mis sa sellega pihta hakkad või kuhu maailm nõndamoodi läheb? Ega mehed siis naisi kuulama hakka, lihtsalt majas on rohkem kära.
Õlgede peale on kuhjatud kaste ja karpe, vanu vokke ja katkiseid lampe, sadulaid ja range, lõhki läinud leivaastjaid, klaasist pudeleid ning käkra kuivanud säärikuid, põhjata toole ja mõraga peegleid, augulisi korve ja rottidest näritud kasukaid, mis ennegi enam kanda ei kõlvanud – Arhipi maja pööning on imedemaa. Sarikate pealt tolknevad alla vanad võrgud – viimaks kuluvad ära. Luugi lähedal on vastu tala toetatud surnukirst, mille Arhip endale valmis meisterdas, juhuks kui tuleb naisele ootamatult järele minna.
Siin aastasadadega kogunenud träni vahel on Bogdani salajane pühapaik, kus ta tihtilugu isegi südatalvel istumas käib, nina petrooleumilambi valgel ikka mõnes raamatus, pajapõhjapaksused prillid vaevalt kämbla kaugusel loetavast. Vanas jalgadeta voodis haisevad riided kopituse järele, aga Bogdani see ei sega, sest tema tahab omaette hoida, armastab magada pigem siin kui inimesi täis tubades.
Voodi on seatud pööninguakna juurde. Muust ruumist eraldab seda raske raamaturiiul, mis paraja pingutusega on üles toodud. Riiulis on raamatuid mitmes keeles. Kõigist on Bogdan püüdnud läbi närida – mida keerulisem on keel, mida salapärasemad on märgid, seda rohkem raamat teda köidab. Parasjagu on tal käsil „Oera Linda Boek“. Oleks nagu vanaaegne saksa keel, aga ei ole ka – Bogdan annaks palju, et hollandi keelest sotti saada. Nõu pole kelleltki küsida. Raamatuharjusk, kellelt ta kulunud köiteid kala, suitsupeki ja munade vastu vahetab, ei tea nende sisust suurt midagi, mõistab vaid meelde jätta, et sedasorti raamatud on majja oodatud.
Tartus Grossmanni juures välja antud Ralf Hermiase „Adonismuse“ ja „Kartomantia“ köited ning Omavahelise Teadusliku Okkultistliste Teaduste Ringi vihikud, Rudolf von Tischneri „Monismus und Okkultismus“, N. V. Puškina „Орден Звезды Джи Кришнамурти“, Wiktor Turnbulli „Loengud isiklisest magnetismist“, Messeri „Okkultism ja teadus“, Tennmanni „Ekstaas ja müstika“, S. Floweri „Wõõraste mõtete lugemine. Täielik õpetus, kuidas teiste mõtteid teada saada“, Leopold von Schroederi saksa keelde pandud „Bhagavadgita: des Erhabenen Sang“, Johannes Pitka eestindatud „Kuldsete õpetuste raamat“, „Der Erzzauberer Cagliostro“, Jelena Petrovna Blavatskaja teosed vene ja inglise keeles… Ei ole teada, millistest korteritest, kuurialustest ja antikvariaatide ülejääkidest ta neid toob või miks need Bogdani erksas mõistuses nii tähtsa koha on vallanud. Ei jõua ka hiired ja rotid, kes laudast loomade söögimollide juurest vahel pööningule põikavad, neid lõpuni järada – uusi raamatuid tuleb üha juurde.
Bogdan loeb ning just siis, kui tundub, et kohe-kohe annab „Oera Linda“ ennast kätte, kostab redeli poolt kihistamist. Ta paneb raamatu käest ning on valmis segajat sõitlema – kuid see on Serafima, ainus inimene maailmas, kes näeb Bogdani südamesse.
„Vennas, kas me tohime?“ küsib neiu.
„Lugupeetavad, tundke ennast nagu kodus,“ ütleb Bogdan galantse peanoogutuse saatel.
Serafimal on kaasas Apollinaria – Poljakene. Sõbrannad on ikka ninapidi koos, kihistavad naerda, seitsmeteistkümneaastased – pole tütarlastel teineteise ees saladusi. Kõik vanad ja uued laulud on neil peas. Kui viisi üles võtavad – lust kuulata, ka tuimad inimesed heldivad, ja kui lauldakse murest, mida eile ei olnud, või kadunud kuldsetest aegadest, pühib nii mõnigi pisara.
Bogdani nad suurt ei tülita, vaid tõstavad katte pruunikaks tõmbunud gloobuselt. Keerutavad, ja kuhu näpp juhtub, sinna rändamisest unistavad. Mis siis, et sõda tuli vahele – kuus klassi külakooli on neil kenasti käidud, maateaduski õpitud. Pole muidugi eitede asi merede taha tahta, ent kes hakkaks tüdrukute unistusi keelama, kui nad neid õige salaja endas hoiavad ja ainult pööningul sõnadesse panevad.
„Oi, Australie13 tuli!“ prahvatab Apollinaria natuke liiga valjusti, surub käe suule ja jätkab tasakesi: „Austraaliasse mina ei taha – kuidas sa seelikuga pea alaspidi käid, siis on kõigile näha, mis sul seal on.“
„Ah, mine nüüd, lollike, ei käi seal keegi pahempidi,“ teab Serafima.
Apollinaria hakkab naerma: „Tean ju küll, aga huvitav on mõtelda.“
„Mida, et kõik sul näevad?“
„Noh, kasvõi seda,“ ütleb sõbranna, ja nüüd naeravad juba mõlemad.
Gloobus on tõesti uhke, vist uhkemgi kui maakera ise – varre messingist otsad läigivad ikka veel, tumedast puust alus on kriimuline, kuid pragunema ei ole hakanud. Kui üks tüdrukutest tõstaks raske gloobuse üles, võiks teine selle all märgata messingplaadikest monogrammiga „H. dB.“. Ei tea enam ükski elav hing, et gloobuse näppas keegi ammustel aegadel Alatskivi teemajas peatunud uhke voorivankri koormast. Vana postitee Liivimaa kubermangu pealinnast Riiast Venemaa pealinna pühasse Peterburgi käis toona Peipsiveere kaudu – ei hakanud ka kirjanik Honoré de Balzac teiselt poolt järve läbi soode minema.
Serafima lemmik on lapiku naeri kujuline Amérique Meridionale14. Ta ei suuda unustada, kuidas kõhn vuntsikestega noormees, asendusõpetaja, rääkis, et Brasiilias tantsivad ja laulavad inimesed ka kõige rängemat tööd rabades ning tulevad kokku värvikirevateks karnevalideks, mille rongkäik vonkleb kilomeetreid – ehk lausa nii palju, kui on Voronjast Tšornõi Posadi. Eestikeelse kooli õpetaja ütles muidugi „Varnjast Mustveele“, sest nõnda kutsutakse neid kohti eesti keeles.
Juba mitmel aastal on tüdrukud uusaastahommikul lepjoška, kaku küpsetanud ja õue jooksnud – vahest tuleb meesterahvas vastu, annad talle, siis saadki varsti mehele. Mine tea, äkki juhtub võõras, võtab kaasa, viib tundmatutesse, võõrastesse paikadesse? Kuidas siis vennad ja õed, vanemad ja vanavanemad, sugulased ja naabrid? Ei, Serafima ei taha tegelikult kuhugi minna, ja Apollinaria – tema ammugi mitte, liiga harjunuks on saanud Haritoni tugev, kuigi ettevaatlik embus. Apollinaria on Serafima peale natuke kade, sest lepjoškaga vedas tänavu just tollel – mis siis, et kaku sai endale üheksakümneaastane Akim-vanamees – ikkagi mitte naine.
Aga Serafima on nii ilus, et vanamoorid küla peal räägivad juba – kuidas selline mehele saab, sellist ei julge keegi kabistadagi.
Augusti algus. Kena valgeks lubjatud kivimaja aknad on avali. Tuul liigutab pitskardinaid. Sees kostab hõbelusika kõlksumist. Põline kalamees Dementi sööb suppi ja haukab kõrvale külmi lihalõike ja kartuleid hapukoorega. Perekond on söömise lõpetanud. Lapsed, roosade põskedega blondid inglikesed, kibelevad õue. Dementi
Austraalia (prantsuse).
Ladina-Ameerika (prantsuse).
