too leebub, järele annab, ikka poolpahaselt pead vangutades, nagu oleks esimene kord, nagu oleksid nad üldse poiss ja tüdruk ja mitte kakskümmend seitse aastat mehe ja naisena elanud. Dementi suur keha muutub kiiresti higist kleepuvaks, ta hingab raskelt, aga ei kiirusta kunagi üleliia. Kui ta nooruslikult raudkõva riista naise jalgevahesse surub, vahel eest, harvem tagant poolt, on too täiesti valmis ja võtab mehe vastu nagu põua käes kannatanud maa vihmavalingu. Naine oigab, väänleb ja lööb vastu ning kui Dementi aeglaselt, järjekindlalt vallandub, on naine tavaliselt juba kohale jõudnud.
Pärast ühtimist jääb Dementi alati norinal magama, isegi kui tegu on tehtud heade kommete vastaselt suvisel pärastlõunal heinarõugu all või pika igava tuisupäeva lõunal. Kui ei ole õhtu, magab Dementi ainult mõnikümmend minutit. Ärgates on tal alati meeles, mida ja kuidas, ning mõttes ei unusta ta tänamast jumalaema, et too on hoidnud naise nõnda terve, tugeva ja soojana.
Nõnda oli see olnud selgi augustipäeval, õieti juba hommikul.
Tõstnud taldriku viimase tilga neelamiseks suule, heidab Dementi pilgu naisele. Ta teab juba, et kolmandat taldrikutäit ei kiideta heaks. Ja pole isugi, sest sahvris on ehtsate rosinatega saia, millega vabaks jäetud maosopike täis toppida. Vahel tundub Dementile, et ta ei mäleta naise nime, võibolla pole kunagi teadnudki, aga armastab sellegipoolest.
„Enola Gay15,“ hõikab täpselt samal ajal Paul W. Tibbets juunior Mariaani saarte sõjaväelennuväljal. „Me hakkame teda kutsuma Enola Gayks. Minu ema järgi.“
Mõne päeva pärast lõpeb teine maailmasõda.
RAIMOND
Siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.
Aasta on möödunud rahutult, peljates tšekiste ja metsavendi, nälga ja haiguseid, elukorralduse muutuseid ja uut sõda. Sügisel kolletasid lehed vara ning kuigi selles polnud midagi üllatavat, sosistasid mõned inimesed pahast endest. Ometi tõi talv kardetust vähem viletsust. Brigaadid käisid järvel ja esialgu ei mõistnud uus võim nende saagiga midagi suuremat ette võtta. Vahel käisid sõjaväelased, mitme templiga order kaasas, ladusid paar-kolm rege kala täis, katsid presendi ja õlgedega ning sõitsid kord Tartu poole, kord mujale.
Peipsiääre valda on kõrgema käsuga loodud kolm külanõukogu. Et ülevalt poolt ei ole vaevutud uusi asjamehi saatma, juhib Kolki külanõukogu esimeheks määratud Edison Vassiljevitš ka Kazepeli ja Voronja külanõukogu – ajutise esimehena. Sofia küla, nagu Kolki ja Kazepeli vahelist piirkonda kutsutakse, ei ole ametlik haldusüksus ning loetakse Kolki hulka. Samuti ei tehta vahet Lahepera järvesopini ulatuval Suur-Kolkil ja sadamast lõuna poole jääval Väike-Kolkil. Ent halduskorraldus ja selle kiired muutused ei lähe rahvale suuremat korda. Piisab, kui on teada, kes on ülemus. Öeldakse lihtsalt „esimees“ või nagu veel harjunum, „vallavanem“.
Edison on tegus inimene – alles laskis ta sadamas suure keldri ära koristada, jääd lõigata ja kala külma panna. Nähtavasti olid kõrgemalt poolt tulnud ettekirjutused, sest esimees on püüdnud korraldada talvist kalasuitsutamist, aga õiget asja sellest ei saanud – surnud puuga küttes küpsesid kalad läbi. Salakesi toimetati kala Tartu turule, küll ise, küll vahendajate kaudu. Linnal polnud palju vastu anda, aga midagi ikka – kui mitte suhkrut, siis natuke sahhariini, kui mitte jämedaid suitsuvorste ja pudeliõlut, siis hallikat saiajahu ja sakslastest jäänud konserve, kui mitte värvilisi kangaid, siis vähe kulutatud linnariideid. Enne kui keegi jõudis mõtlema hakata, kas elu jääbki nii või on tegemist vaid lühikese hingetõmbeajaga, sulasid päikselistesse kohtadesse laigud ja pistsid pea välja lumikellukesed. Jää murdus vara ja kadus randa kuhjumata.
Feofan, kes neid mõtteid mõtleb, ohkab sügavalt. Tema huuled on lausa muigvel, kuid südamesopis virvendab rahutus.
Enne teisi on ta paatide juurde jõudnud, enne teisi hakkab võrke valmis panema. Ega see unetus ole ometi vanusest? Noorena ei tunne ta ennast ammugi, kuid kui nüüd arvutada – alles see oli, kui viiskümmend ette tiksus. Küllap on see ikka brigadiri-amet, mis magada ei lase, võta või jäta. On varahommik, võrkude viimise aeg. Teist korda sõidavad paadid välja pärastlõunal, et siis juba saagiga tagasi tulla, kui jumal annab.
Brigaadide koosseisud pole lõpuni paigas, paadidki on kehvas korras ja uusi püügivahendeid pole ammu saadud. Sel hommikul on merele võetud noored mehed – Hariton, Merkul, Jeremei, Varlam –, see pole neil esimene kord võrgupanekul. Veel on suures paadis ühejalgne Trifili ja joodik Isidor, mõlemad Feofanist nooremad, teine peaaegu kakskümmend aastat, ehkki viimase paistes, tumepunaseks parkunud näo järgi ei tundugi vahe nõnda suur.
Lainet on vähe, suunaga piki randa – puhub kerge lõunatuul, tjeplak. Plaanis on võtta latikat, kes valmistub kudemiseks. Kui kudemine algab, lõpetab kala söömise ja ringiujumise, praegu aga õgib veel viimast…
Kuigi noored on kalapüügiga tuttavad, tunneb Feofan, et tal kui kõige vanemal ja ameti poolest vastutaval isikul tuleb siiski kogemusi jagada. Näiteks selle kohta, et võrgu sisselaskmisel ei tohi seda pingule tõmmata – muidu läheb rulli. Ja raskused tuleb panna alumist nööri ankurdama, nõnda ehitatakse müür, millesse kalad kinni jäävad. Latikad ujuvad parves, kõigest annavad üksteisele teada. Kui latikat püüdes õngekonksu kehvasti haagid ja kala pääseb, ei tule tollest paigast tükk aega ühtegi latikat. „Sama lugu võrguga! Ühe korra saad tõmmata ja ongi kõik – said või ei saanud. Ära pärast ütle, nagu ma poleks hoiatanud,“ õpetab Feofan.
„Aitab juba, onuke,“ torkab Merkul kulmu kortsutades. „Ise teame, kuidas elama peab – ja paremini kui eelkäijad. Nüüd on noorte meeste aeg.“
„Ja kui kauaks seda?“ Feofan raputab pead. „Lõpuks on aeg alati vanade päralt. Kiire on noortel.“
„Aga noored elavad vanad üle. Nii et vaatame, kellel siin aega on.“
„Oh, lapsukesed, ei ole mul isu teid kõiki üle elada, ei ole! Vahel, vaata, on tunne, et just nõnda lähebki. See on sellest, et te jumalat ei karda!“
Merkul muigab kurjalt, avab su vastamiseks – „Lõuad, lita!“ lausub Hariton kaalukalt. Merkul vakatab. Haritonist tugevamat meest pole paadis ega vist külaski.
„No kuidas sa niiviisi, jumal küll, vee peal!“ sosistab Feofan näost valgeks tõmbudes. Ka Trifili ja Isidor vangutavad pahaselt pead, vaatavad Haritoni etteheitvalt – paadis vandumine toob õnnetust. Just nagu selle kinnituseks lendavad üle paadi kajakad, krääksudes parastavat linnunaeru.
Selle üle, kuhu võrk panna, vaidlust ei tule. Feofan tunneb sügavikke ja madalikke, tuult ja lainet piisavalt hästi. Kindlasti oleks paremaid paiku, kuhu võrgud sisse lasta, ent neid ei leia kogemuse abiga, tarvis on õnne – ja seda on Feofanil seni tavaliselt olnud. Peagi on võrgud paigas. Neid hoiavad vee all tihedalt nööri sisse keeratud kivid, pealmist osa tõstavad puust ujukid ja võrgupullud – kinnised klaasist anumad.
Mehed aerutavad tagasi sadamasse.
Paadi järel käib vaevu nähtav võbelus. Feofan on ainus, kes seda märkab, kuid temagi ei tea, et nendega ujub kaasa meetripikkune haug, tõeline järvevalitseja, keda pole osatud välja püüda ei Eesti ega ka tsaariajal.
Ehkki mõned peavad ettevalmistusi halvaks märgiks, teritatakse siin-seal nuge, seatakse valmis sool ja ämbrid, puhastatakse suitsutusreste ja tehakse puidki. Kuigi varemalt oli kombeks kala kuivatada, vinnutada ja tünnidesse teha,
Lõbus Enola (inglise).
