ja ronkmustad juuksed. Tüdrukute õhkamises leidub magusa tundesärina kõrval aga tubli annus kurbust – on see nüüd sünnitusel juhtunud õnnetus või on jumal mingil ainult talle teada oleval põhjusel nõnda seadnud, kuid Bogdani silmad kõlbavad ainult oma nina ette vaatamiseks. Ei aita ka paksud ümmargused prillid, mille optiline moonutus teeb tema silmad kummaliselt väikesteks. Bogdani kuulmine on terav, ta leiab tee muude, õhku kirjutatud märkide järgi, tunneb inimesedki õue peal kõnnaku järgi ära, aga palu tal öelda, mitu paati on järvel või mitu pääsukest istub telegraafitraadil, ja Bogdan ei ütle midagi, ei näe paate, ei märka pääsukesi ega traati.
Seepärast ongi alati olnud, et kui noorukid lähevad vana uue aasta aegu8 küla peale koerust tegema, ei julge keegi Bogdani ühes kutsuda. Nii ka nüüd, maslenitsanädala lõpus9 – lapsed ja noorem külarahvas ehitavad lumekindluseid, kilkavad ja huilgavad, kuid kui kraademad noormehed hiilivad eemale, et isekeskis selliseid lugusid rääkida, mille peale tüdrukud kiljudes ära jookseksid, ja päripäeva käivast pudelist hingepidet võtta, jääb Bogdan maha. Tüdrukud võtavad tema ümber ringi, lõõritavad laulda, tirivad käisest – vist ei ole ilusal Bogdanil iial olnud aega märgata, et teised teda päris omasugusena ei võta.
Varsti laskub punetav ketas silmapiirile.
Vanem rahvas, kes vahepeal on tares soojas käinud, naaseb piduplatsile. Hiigelsuurel õlgedest maslenitsanukul pole enam kaua jäänud. Kogu nädala on ta seisnud ehituna keset küla, selg vastu posti ja lõke jalge all. Kui tema läheb, läheb ka talv – ja ongi aeg, sest pajuvõsal, mis siinsamas platsi kõrval mustendab, on urvad küljes. Naised võtavad nukul ehted küljest, sallid ja rätid ümbert. Seekord on Arhip ise see, kes tiku põlema krapsab, kõigepealt tüki kasetohtu ja siis kogu lõkke süütab.
On tuuletu ilm. Suits tõuseb ühtlase sambana kõrgusse.
„Täpselt nagu kirjas…“ ütleb Varvara tasakesi, aga teda kuuldakse, noogutatakse.
Leegid neelavad nuku, kuid veel kaua põlevad puud ja praksub lõkke keskele pandud vana männijuurikas. Hariton, Pimen, Olimp, Jeremei, Varlam ja Merkul seisavad tule ümber. Ainus pudel, mida enne ringi lasti, on tühjaks saanud. Lumi pükstel on ihu ja tule soojuses sulama hakanud. Püksid on niisked, kleepuvad vastu nahka. Ka säärikud kipuvad seest lirtsuma, olgugi et enne pidu on neid hoolega viksitud.
Merkul on hoogu täis: „Noh, poisid, kuidas? Kas lähme Voronja omadega sein seina vastu nagu vanasti?
„Ah, jäta see,“ pahandab Olimp. „Nüüd on kõigil muresid rohkem, kui hobune vedada jaksab.“
„No, a kuidas siis patud andeks saab, kui nina veriseks ei löö?“
„Jumal on meid isegi karistanud, surmani jagub.“
„Vot, tuli baatjuška10 välja,“ ütleb Merkul pettunult. „No aga läheme siis laiali. Ega me enam lapsed ei ole, et siin lumes mängime. Kõik kodusid mööda, pannkooke pakutakse, viskame leso11 peale nagu vanakesed…“
Teised keeravadki Merkulile selja, hakkavad vaikides minema.
„Ee,“ hõikab Merkul, „ärge nüüd pahandage – tulge, lähme meie poole. Mul ema teeb selliseid pannkooke – suured nagu päike! Meega määrib ja kaneeli paneb peale.“
„Või kaneeli?“ teeskleb Varlam imestust. „Oi, Merkul, siis me küll tuleme ja vot veel jäämegi teile elama. Ja sina ka, Olimp, ära nüüd ole õekene meile. Käime ära.“
Aga Merkuli emal on kaneel otsa saanud ja uut pole kusagilt osta. Ametimehed on tulnud saaniga, automaatrelvadega miilitsad kaasas, ja kaupluse kinni pitseerinud ning vähegi väärtusliku kraami kaasa viinud. Poodnik istub kodus, kohver pakitud – rahustab naist, aga endal värisevad käed, sest küllap tullakse varsti järele. Kuhu, hing, põgened – metsa või linna –, ikka jääd nälga, võetakse kinni või lastakse maha.
SERAFIMA
Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.
On 1945. aasta mai esimesed päevad. Berliinis uurivad Nõukogude sõjaväearstid Adolf Hitleri söestunud säilmeid. Ameeriklased ei ole veel arreteerinud Hitleri hambaarsti Hugo Blaschket, kelle teadmiste järgi saaks lõualuu sajaprotsendiliselt tuvastada, kuid niigi on selge, et Saksamaa vägevusest on alles varemed ja räsitud Lääne-Euroopat ootab ees ülesehitustöö.
Kuigi Vaikse ookeani piirkonnas sõda alles jätkub, varjutab Peipsiveere inimeste muremõtteid iga-aastane küsimus, millal saab taas järvele ja miks tänavu nii hilja. Uljamad heidavad õue minnes mütsi tagasi varna ja tõesti, järv hakkabki lahti minema. Mitu nädalat ei ole enam juletud kaldast kaugemal käia, sest päevasest sulamisest ja öisest külmumisest kihiliseks muutunud pinnases jooksevad pikad praod. Tuulega ronivad jääservad üksteise peale, murduvad, tekivad lahvandused. Igal aastal elab järv sama rütmi järgi, kuid siiski on jääminekus alati midagi oodatult ootamatut. Jää on nagu sõber, kellest teinekord on suure tüliga lahku mindud, ilma tematagi päris hästi elatud, kuid veel paremini siis, kui ta on tagasi, järv kaetud, jääaukudest sisse aetud võrgud ja riviõnged toovad kõva saaki ning kala püsib värske. Nüüd on tal jälle plaanis minna, paukudes ja susisedes nagu vanajumala samovar, kuhjudes mägedena randa otsekui selleks, et näidata, mida ta suudab korda saata, kui rahva peale tõeliselt pahaseks saab.
Veel natuke ja jääst pole märkigi järel. Loksuv, lainetav, suuri kive neelav ja liivakivisse koopaid uuristav vesi ei meenuta enam sugugi valget kõrbe, mille pinnal keerutab tuul peenikest lund vaaludesse. Järv, mis siinkandis elule rütmi annab, sünnib uuesti. Algab paatide aeg, suurte põhjamõrdade panemine. Tuuled saavad tagasi tähtsuse, mille kinnisjää oli neilt näpanud.
Tuuli, mille järgi Peipsi järve kaldal ühes reas seisvate Suur-Kolki ja Väike-Kolki, Sofia, Kazepeli ning Voronja rahvas elab, on mitmeid. Kui puhub maa poolt, edelast või läänest, kutsutakse seda mokrik, märg tuul – see toob tihtipeale vihma ja, öeldakse, viib kalad ka potist minema. Siis tuleb podsevernik, loodetuul, mis tavaliselt pöördub põhjakaarde, ja sellest saab kompassituul severnik, kõige karmim tuul, millest pole midagi head oodata. Seal kusagil järve ülemises otsas on Narva jõgi, mis jätkab järve poolt seatud Eesti ja Venemaa looduslikku piiri, kuni jõuab Soome lahte. Silmi Venemaa poole pöörates puhuvad vasemale põsele staatšen ja meženets, mõlemad kirdetuuled. Päris Venemaalt puhub vostotšnaja, idatuul, mida talvel kutsutakse soplivõi, tatine – see kisub sulale. Tolle tuule poolt tulid staroverid 17. sajandil Venemaalt Eestisse maapakku, ära inimeste ja vanade raamatute põletamise, laste riigile võtmise, tsaari sõjaväeteenistuse eest, Antikristuse küüniste vahelt. Räägitakse, et kui puhub soojem lõunatuul tjeplak või talle järgnevad keskpäevane ja nurgatuul, võib selles tunda eriliste Piirissaare sibulate lõhna ning kuulda päris kaugelt Pihkva ja Novgorodi turukauplejate väljakutsuvaid hõikeid, millesse seguneb riigikiriku kellahelin, tiine uue õigeusu ja Vene impeeriumi jõulisest ühtimisest.
Peipsi, vene keeles Tšuudide järveks12 kutsutu, on straroveridele armu andnud. Eestis, mida kogu Tsaari-Venemaa aja valitsesid valdavalt germaani päritolu Balti mõisnikud, saavad staroverid ka kurja tsaari Nikolai I ajal, kui nende palvemaju suletakse ja lapsi ümberristimiseks käest võetakse, siiski oma usule ja kommetele kindlaks jääda.
Vana uus aasta (vene
Maslenitsat ehk võinädalat (vene
Isake (vene
Leso ehk soepink (vene
Tšuudide järve (vene Чудское озеро) nimetus tuleneb sellest, sajandite eest kutsusid slaavlased Eesti alade elanikke ja soomeugrilasi üldisemalt tšuudideks (
