tagasi Normandias koitis mulle, et impressionism on tegelikult hüperrealism. Muidugi olin ma teadnud, et realistid maalivad asju nii, nagu need on, ja impressionistid nii, nagu need paistavad, aga alles Normandias mõistsin, mida see tegelikult tähendab. Mul oli selline tunne, nagu oleksin astunud hiiglasliku impressionistliku maali sisse: kõik paistiski täpselt selline, nagu Monet ja tema kaaslased olid seda kujutanud. Le Havre’i, Honfleuri ja Trouville’i rannal sillerdavad meri ja purjekad täpselt nii, tõusulained laksuvad randa täpselt nii, tuul puhub rõivad ühelt küljelt lamekortsuliseks, teiselt küljelt pallikujuliseks täpselt nii. Päike teeb värvidega täpselt midagi sellist raskesti sõnastatavat nagu meistrite tuntud teostes, ning ka Étretat’ kriidikaljud pole Monet’ maalidel pastellroosad mitte sellepärast, et Monet oleks olnud roosast vaimustatud, vaid sellepärast, et need näevad päikeseloojangus täpipealt sellised välja. Impressionistid olid „lihtsalt” maalinud tegelikkust täpselt nii, nagu nad olid seda näinud.
Sama juhtus aasta tagasi Hiinas Kollasel mäel. Olin küll tutvunud hiina klassikalise maastikumaaliga, oskasin lugeda rullmaali, jälgida mäestikus rändavaid teekäijaid ja elada maali jutustusse sisse enam-vähem nii, nagu see mõeldud oli. Mõtlesin, et maastikud näevad neil kahtlemata veidi isevärki välja, aga küllap käib see asja juurde, kuna seal kehtivad ju teised reeglid kui Lääne perspektiivmaalis.
Kollasel mäel taipasin, et klassikaline maastikumaalirull kujutab mäestikku äärmise realismiga. Rabav tõesti, kuid mäed paistavad täpipealt samasugused kui maalidel, värvide ja ebaühtlase servaga tušitehnikani välja. Õigupoolest tekkis mul Huangshanil seistes ebareaalne tunne, otsekui oleksid mäed maastikule maalitud. Nende vahel heljus udu täpselt nii nagu maalidel, kus olin pidanud selle funktsiooniks perspektiivitehnika puuduste varjamist.
Nii et maastikumaalid pole säärased mitte seetõttu, et hiinlastele polnud veel paljastunud Lääne meistrite saladused, vaid seetõttu, et nende tehnika oli välja arendatud kujutama võimalikult täpselt just selles maailmanurgas domineerivat maastikku. Lääne õlimaali meetoditega ei saaks seda eales jäädvustada.
Võimalik, et kõik teised on ka neid asju ammu mõistnud. Järsku kannatan kogu elu suhtes lausa tõsiste mõistmisraskuste all ning olen siiamaani välja vedanud mingi hämara petuvõttega, ilma et ma tegelikult midagi jagaksin. Aga ikkagi ma juba unistan: mõistaksin ma ometi midagi ka Jaapanis.
Mai lõpus saan Soome aimekirjanike stipendiumi debüütaimeteose kirjutamiseks. Uskumatu! Mu meeleolu kujutamiseks ei piisa isegi kõigist hüüumärkidest terves maailmas. Panen maki nii kõvasti mängima, kui kõlaritest tuleb, ja tantsin ühe võidutantsu teise järel, kuni olen higine ja hingeldan. Peaksin rahunema ja ostetud igareedese suši ära sööma, enne kui näljast minestan, aga on nii võimas ja haruldane tunne, et kuidagi ei raatsi.
Stipendiumi vaimsed tagajärjed on kaugeleulatuvad. Tunnen, et olen ehtne kirjanik, mitte mingi petis, kes peab ainult päevikut. Söandan ehk isegi spetsialistidele läheneda, kuna mu projekt on ametlikult heaks kiidetud ja olen nii-öelda tööl.
Buz ennustab, et suudan stipendiumi üle juubeldada kõige rohkem tunni: seejärel pean magama heitma, ehkki kell pole veel seitsegi, sest tunnete möll väsitab selles vanuses täiesti põrgulikult ära. Buzil on õigus. Head ööd, Sei.
[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]
Haruldased asjad
Kui sul on õnnestunud jutustust või luuleköidet ümber kirjutades vältida tušiplekkide tegemist raamatusse, mida sa ümber kirjutad. Kui kirjutad ümber mõnd kaunilt köidetud raamatut, püüad erakordselt ettevaatlik olla, aga millegipärast suudad selle alati tušiseks teha.
Oled saatnud siidi vanutamisele, ja kui sa selle tagasi saad, on see nii kaunis, et kiljatad imetlusest.
Hõbedast pintsetid, millega saab korralikult karvu kitkuda.
Teenija, kes ei räägi oma peremehest halvasti.
Seitsmeteistkümnendal juunil taipan, et homme on viimane tööpäev rohkem kui aasta jooksul. Järgmine öö on pikaks ajaks viimane öö, mil tuleb ärevust tunda, kas saan und või ei. Taipan, et olen viimati olnud aasta otsa kõigist kohustustest prii kuueaastasena.
On õnnelik, kerge, nukker ja väsinud tunne. Igatsen juba veidi töökaaslasi.
Laman oma meeletult ohjeldamatu ja kadestusväärse aasta esimese päeva voodis näriva peavalu käes ning läbi ja lõhki väsinult.
Juuli algul tihenevad mu elu mõõtmed kummalisel moel üheks ööpäevaks: saan peaaegu kohakuti langevad kutsed oma 85-aastase vanaema sünnipäevale ja valmistama ikebanat Soome saabuvale Jaapani keiserliku pere liikmele Her Imperial Highness ehk HIH Takamadole. Sei, on tore, et teie juurest tullakse mulle lausa siia järele, aga ajastus on kahtlemata eriline. Siit ma tulen, sinna lähen, tundub vanaema-printsessi-nädalavahetus ütlevat.
Printsessi külaskäik ajas Soome ikebanistid meeletult ärevile – kindlasti ajas ka sind, Sei, esmakordne kohtumine keisrinnaga ärevile. Õukonnast oli saadetud minuti täpsusega ajakava, kus pandi paika, mis kell Tema Keiserlik Kõrgus Helsingi Gardeniasse sisse sammub, millal teeb ringkäigu ja vaatab ikebanaseadeid, millal me rivistume aia kaugemas otsas üles grupifotoks. Nõnda siis higistasime laupäevahommikuses üleloomulikus leitsakus protokollikohastes kostüümides ja kinnistes kingades, muretsedes, kas me ikka oleme suutelised nõudmistele vastavalt käituma.
Vanaema jällegi elab Häme metsakolkas, Soome kõige ilusamaks hääletatud kandis. Vanaema on elanud kogu elu saja meetri raadiuses ja pole minu teada sealt kunagi kuhugi mujale igatsenud. Ometi on vanaema üks rõõmsameelsemaid ja avarapilgulisemaid inimesi, keda olen eales kohanud, ja tema valjult vulisev naer kajab peaaegu iga lause lõpus. Aga kui räägin vanaemale oma plaanist jätta oma töökoht, sõita Jaapanisse ja kirjutada raamat tuhande aasta tagusest õuedaamist, nendib ta rõhutatult jaaah!, mis jätab häguseks, kas see mõte paneb teda muretsema või ei mahu lihtsalt pähe.
Selgus, et printsess HIH on lahe ja huumorimeelega ning et kõige rohkem huvitas teda Gardenia aiast avanev soomlaslik põllumaastik punaste küünidega. Kas oleks pidanud printsessi vanaema sünnipäevale kaasa kutsuma? Järsku oleks see vanaema pidu, idülliline õhtu maal järve kaldale kähku üles klopsitud tantsusaalis mu venna bändi mängitud tango ja valsi keeristes õukondlastele vägagi meeldinud. Oli maamehi ja -naisi, vanadekodust oli kohale kärutatud vanaema lapsepõlvesõpru, oli leegitsevate põskedega ringi jooksvaid lapsi ja küla ühine kass, kes tundis end hästi kõigi süles. Oli pilvitu suvepäev, tüüne järv ja soe maasikabool. Olid peokülalised, kes saabusid omasuguste kambas, ning hordide kaupa sääski.
Sei, küllap ma olen siit pärit, ehkki kogu aeg mul sellist tunnet pole.
Watashi wa Mia desu. Seisan desu ka? Hajimemashite.
Juuli lõpus olen viimaks suveülikooli jaapani keele algkursusel. Õpingud on absurdsed ja, olgem ausad, halvavad, ehkki ma ei püüagi lugema ja kirjutama õppida. Oleks see vast ettevõtmine, sest hiina päritolu kanji märke on kümneid tuhandeid ning ka hiragana ja katakana silbimärke kumbagi oma viiskümmend.
Aga probleeme on teisigi. Sellel keelel on mitmeid viisakusastmeid ning näiteks naiste keel on formaalsem kui meestel. Jaapanlasest abikaasalt keelt õppides hakkaks naine rääkima jõhkralt nagu palgiparvetaja, ja meest, kes on keele selgeks õppinud jaapanlannast sõbratarilt, peetaks tõenäoliselt homoks. Teisalt on mugav, et viisakusarusaamad takistavad isikuliste asesõnade kasutamist, nii et neid ei pruugi õppida. „Mina” jäetakse igal juhul lausest välja, kuna enese tähtsustamine oleks ebaviisakas, ja „sinu” kasutamine oleks äärmine jultumus. Ka arvsõnad ajavad masendusse:
