ja nunnu väljendusviis. Aisukuriimu (jäätis), appurupai (õunakook), kurisumasu (jõulud), boifurendo (poiss-sõber) ja Rappurando (Lapimaa) – kawaii!
Ja nagu selgub, saab ka üheainsa sõnaga hakkama: sumimasen tähendab sõltuvalt olukorrast aitäh ja vabandust.
[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]
Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma Kui näed, kuidas härrasmees peatab vankri su ukse ees ja annab teenijatele korralduse oma saabumisest teatada.
Kui pesed juuksed, sätid end korda ja tõmbad selga lõhnastatud rüüd – ehkki ükski hing sind ei näe, saab nendest toimingutest sisemise rahulduse.
On öö ja ootad külalist. Ühtäkki ehmatavad sind rabisevad vihmapiisad, mida tuul vastu aknaluuke puhub.
Reede, 13. august. Kaks nädalat sõiduni.
Ma ei maga öösel silmatäitki. Mind tabab reisi- ja kolimispaanika ning ma ei suuda peas kappavaid mõtteid kuidagi peatuma sundida. Hommikul hakkan kohvrit pakkima ja korterit üüriliste jaoks tühjendama. Olen juba kahe tunni pärast surmväsinud, higine ja meeleheitel.
Asjad, mis kolimise käigus pähe tulevad:
Miks on inimesel nii palju kraami? Kui viid lattu asju, mida sul ei tohiks aasta otsa vaja minna, kui suure tõenäosusega sul neid üldse kunagi vaja läheb?
Kui tahaks raamaturiiuleid rookida, kas siis oleks mõistlikum minema visata loetud või lugemata raamatuid?
Kas selle raske töö praeguses staadiumis on ikka mõistlik jääda vaikselt tikutooside sisu omavahel ühendama, et toosid väiksemasse ruumi mahuksid?
Kui oled kutsunud oma isa raamaturiiuli pakkimisele appi, miks kuradi pärast seal paiknev ainus pornofilm enam lagedale ei ilmu?
Hx tuleb sisalikke oma ulualla võtma. Kaeblen kolimise põhjustatud kannatuste üle. „Sulle makstakse selle eest kümme tuhat eurot,” nendib Hx. „Järsku sa võid selle papi eest natuke higistada kah.”
Söön sügavkülmikut tühjaks, nagu ka hoidistevaru. Ka napsikapi võiks muidugi tühjaks juua, aga see võiks muid projekte segada.
Pakkimistööde kõrvalt vaatan ühtlasi digiboksi tühjaks, siis on ka sellel väiksem kandam. Vahel on imemõnus viskuda diivanile vaatama mõnd kehvemateks päevadeks jäetud tippfilmi. Nüüd on kehv päev, selline, mil igatsed turvatunnet. Eile toimus töö juures pidu – olin elevil a) kutsest (mingi arvutiaps või?), b) võimalusest kõigi armsate inimestega enne ärasõitu kohtuda. Ja oligi lõbus – kõlkusime veel hilisööl baari ees purjuspäi nagu hototogisu-käod. Asja kahetsusväärne külg oli see, et mu väike gripp kulmineerus õhtu käigus kähedaks hääleks, ja lõpuks kadus häälgi sootuks. Seletasin „möödapääsmatuid” asju kolleegidele žestikuleerides ja SMS-idega veel tunni jagu, kuni taipasin lõpuks koju minna.
Täna on maailma ajaloo jõledaim pohmell. Vanemad pidid pakkimises appi tulema, aga kurgujama tõttu jääb see töö õnneks ära. Isa käsib arsti juurde minna. „Kuidas ma aja kinni panen, kui mul häält pole?” saadan SMS-i. Isal õnnestub õhtupoolikuks aeg saada.
Pole midagi alandavamat kui minna arsti juurde niivõrd ilmselges pohmellis. Häbenen kogu sinnamineku tee. Olen kirjutanud juhtumikirjelduse paberile, mille ulatan range ilmega arstile: „Tere, mul ei ole häält. Sõidan umbes nädala pärast Jaapanisse, nii et oleks tore kiiremas korras terveks saada. PS Kannatan ka enese põhjustatud peavalu all, mida võib ignoreerida.”
Arst hakkab mu kirja peale naerma, määrab antibiootikumikuuri ja kolmepäevase kategoorilise rääkimis- ja sosistamiskeelu. Ta ulatab ka ibuprofeeni retsepti ja pilgutab silma, et see aitab peavalu vastu. Läheme lahku vandeseltslastena.
Kolm päeva hiljem olen endiselt täiesti hääleta ja kolimine peaks toimuma homme. Ravimid teevad voodihaigeks. Saadan arstile meili, ta pakub välja, et peaksin minema kõrvaarsti juurde, kes võiks kontrollida mu häälepaelte seisundit. Kõrvaarsti juurde? Et järsku polegi viga mu kurgus, vaid kõrvades, ja ma lihtsalt ei kuule midagi? Meenub mu üheksakümneaastane mamma, kes mõned aastad tagasi kaebas kõrvade kumisemise üle. Papa kiitis takka: „Kumisevad jaa, isegi mina kuulen!” Lähemal uurimisel selgus, et suitsuanduri patarei oli tühjaks saanud.
Igal juhul jääb tänasele päevale lükatud pakkimine ära ja nüüd on plaan järgnev: homme hommikul kell kümme saabub päästesalk Isa, Väikevend ja Eks, kes pakivad kogu elamise sisse ja kolivad minema.
Järgmisel päeval on kavas kolimisaineline farss „Kolm meest ja tumm”. Juhendan etendust pantomiimi abil. Raamatud tähestiku järjekorras pappkastidesse, alustades ülevalt vasakult, kõigepealt esimene rida, siis tagumine rida, vehin kogu kehaga nagu dirigent muiste. Nõud pappkastidesse ajalehe sisse mässitult (rohkem, eelmine kord läksid šampanjaklaasid katki, viibutan ma). Tegutsege mööbliesemetele kleebitud kollaste märkmepaberite järgi, näitan miimikaga, seal on kirjas „jääb”, „ülemisele korrusele” ja „keldrisse”. Rõdul on muuseas veel terve nurgatäis tarbetut ja kuramuse rasket aiakola – kas oleksite nii kenad?
Vehkimise kõrvalt kirjutan paberile lisainstruktsioone, kuid isa, kellel on tavaliselt niigi raske mu juttu kuulata või mõista (väidetavalt on mu hääl sellisel sagedusel, et ta ei kuule seda), ei saa mu kirjalikest varesejalgadest sotti ja vahib ainult paberit, ise tummalt pead vangutades. Aga kolimine edeneb. Arusaamatu tõhususe, kiiruse ja süstemaatilisusega. Kuus tundi hiljem oleme töödega ühel pool ja me sööme Vihtis burgundia hautist.
Segadusse ajavad asjad:
Kolida 38-aastaselt oma tuppa vanematekodu ülakorrusel.
Lasta oma 63-aastasel isal teha endises kodus üksipäini seitsmetunnine põhjalik korteri üleandmiskoristus.
Tülitseda isaga kõige lõpuks žestikuleerides.
Oma tuba.
Selles toas siin elab estetiseeritud ideaalmina. Kaasas on ainult kõige tähtsamad ja inspireerivamad esemed, valitud hõrgutised. Futon-voodi valge voodipesuga, antiikne Hiina öölaud, siidiussinukku meenutav disainlamp. Safariloomade kujulised lauakalendrid. Onu Einolt päritud uusrenessansslaud, mida olen väikevenna käest aastaid endale himustanud. Arvuti, juhtmevaba netiühendus, hiirematt, millel on pilt kirjutavast Heiani ajastu naisest. Ninasarvikukujuline kustutuskumm: ei maksa teha vigu, ma ju ei taha teda väljasurnuks kustutada? Öölaual kaugelt Gåsgrundi saarelt korjatud kivi. „Genji loo” 2.–4. osa, mille kohta on märkmed veel tegemata. Põrandal pruun imepehme lambanahk, mu kallis karvanässiasemik. Nurgalaual tädi Rea käsitsi maalitud portselanlamp, mis on mulle alati meeldinud, ehkki ma pole tädi Reaga kunagi kohtunud (teatavad suguvõsatülid, mis klaariti ära alles tädi Rea matustel). Raamaturiiulis ainult mu raamatukogu Jaapani-teemalised teosed (mis täidavad kogu riiuli) ning mõni lugemist ootav maiuspalaromaan. Jaapani reisikraam kokku pakitult põrandal. Pööninguesises stange ja kummutid täis riideid ja kraami, millega loodan aasta otsa hakkama saada. Aknast vaade hommikupäikeses metsatukale.
Kuidagi veetlev on ahendada oma olemasolu sellele, mis parasjagu kõige rohkem meeldib.
Viimane päev. Lõuna koos Buziga jääb ära, häält pole ikka veel. Sugulased ja sõbrad üritavad viimase hetke ergutuskõnesid võtta, aga ma ei saa telefonile vastata. Lähen seega sõitu nii-öelda tasahilju, kollaste märkmepaberitega varustatult.
Olen valmis. Ma pole üldse valmis. Heian-kyō, hoia alt. Tadaima.
[SEI
