on esteetika mingil põhjusel alati kinnisideeks olnud. Perekondlik omapära see pole ning vähemalt vanavanematelt pole ma seda kalduvust pärinud. Tõsi, ühed vanavanemad oskasid ilu hinnata, aga teistele näitamiseks: oli küla stiilseim rätsepakostüüm, kõige uuem auto ja stiilne mööbel, aga arvatavasti ainult selleks, et see käis asja juurde. Kuid teised vanavanemad kuulutasid jälle kõige ümbritsevaga, et meil ei peenutseta! Sellepärast ei vuntsitud maja fassaadi (ise ehitatud) kunagi ilusaks (mis siin ikka eputada, kuigi vanaisa restaureeris ju naabri pitshäärberi ehislauad lausa muuseumiameti imetluse objektiks). Seetõttu hoiti alles oksjonilt ostetud kastitäis koledaid kummikuid, mis kellelegi jalga ei läinud (aga odavalt sai). Oldi käbedad ja mõistlikud, siuke asi pole üldse tähtis, öeldi ilu kohta.
Tõelist, sisemisest vajadusest tulvavat armastust ilu vastu neis ringkondades ei paista, ning ehk on see just seetõttu minu sisse kanda kinnitanud. Olukord on aastatega nii hulluks läinud, et sobingi kahtlemata Heiani ajastusse peenutsema. Teen järeldusi inimese iseloomu, intelligentsuse ja elegantsi kohta selle põhjal, millisele paberile millise käekirja ja millise kõnepruugiga ta on oma sõnumi jäädvustanud. Hindan inimesi, kes oskavad maalida või musitseerida või on muidu kunsti ja kultuuri vallas teenekad. Langetan inimeste kohta hinnanguid nende rõivamaitse põhjal. Mulle meeldivad mehed, kes oskavad nii tantsida kui ka lahkuda kohtumiselt stiilselt, nii et sellest jääb hea enesetunne. Olen ääretu vingats selle suhtes, millise väljanägemisega esemed mul kodus on ja milline maastik selle akendest avaneb. Tihtipeale valin eseme tema välimuse, mitte tehniliste omaduste järgi. Ning jah, ostsin just enne ärasõitu miniläpaka, mille kasuks otsustasin pärast kuudepikkust taustauuringut ja maakuulamist seetõttu, et ta oli punast värvi.
Finnairi jaapanlannast stjuardess ulatab mulle hõbepaberisse mässitud kandiku ebamaiselt armsa naeratuse saatel. Jään seda taevahaldjat lummatult jõllitama. See mustade juustega täiuslikult kaunis, hästi lõhnav, viisakas ja teenistusvalmis ilmutis oma kenade kinnastega on kahtlemata täiusliku naise kehastus. Enam heakskiitu väärivam ei saa üks naine ollagi.
Sina, Sei, poleks küll stjuardessina hakkama saanud. Satun nimelt alailma märkuste peale, et sa olid hästi ebatüüpiline naine, ja mitte ainult ebatüüpiline, vaid ka kuidagi ärritav ja vastuvõetamatu. Ehkki sa tegid agaralt märkusi teiste stiiliapsakate kohta, ei käitunud sa väidetavalt ise sugugi nii, nagu oleks pidanud käituma. Olid liiga häälekas, liiga kriitiline, liiga aktiivne, liiga iseseisev, liiga enesekindel, liiga sõnakas. Laiasid oma hiina keele oskuse ja haritusega. Esitasid ettejuhtuvatele meestele väljakutse, isegi pilkasid neid, tundsid mõnu, kui said oma intellektuaalset üleolekut ilmutada. Sinu magamistuppa kõlbasid mehed küll, vähemalt kui nad oskasid su nõudmiste kohaselt käituda – päris paljud mehed, seda ei unustata eales märkida, tundub, et enam, kui olnuks sünnis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
