tõstab söepannilt hõõguva söe ning loeb kahvatu valguse käes vaevaga. See on võluv vaatepilt.
Armastan kuulata, kuidas Tema Majesteet keiser keset ööd flööti mängib.
III
Sei, tervitused lennukist, olen nüüd kuskil Siberi kohal teel Heian-kyōsse. Just, Heian-kyōsse, Kyōtosse, sinu tuhande aasta tagusesse kodulinna. Reis on pikk, nii et mul on aega sinu peale mõelda.
Õigupoolest mõtlen siiski homsele, nimelt eelseisvale jetlag’ile, sellele põrgulikule füüsilisele ja psüühilisele seisundile, milles on inimese ainus soov, et ta poleks eales kodudiivanilt lahkunud. Iiveldama ajab. Oksele ajab. Kogu sõit tekitab kahetsust. Sina peaaegu ka. Ja see kestab mitu päeva. See, et tahaksid olla kusagil mujal, sest hing ja keha alles ju ongi veel.
Kuigi sina ju muidugi ei tea jetlag’ist midagi. Sinu ajal ei reisitud Jaapanis üldse, sest see oli kohutavalt vaevaline. Isegi lühikesed käigud pealinnas nõudsid pööraseid pingutusi – sõitu lähedal asuvasse kloostrisse peeti nii raskeks, et see nõudis mitmepäevast ettevalmistust, puhkust ja kosumist – rääkimata sõidust, ütleme, kuueteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Ujisse, kuhu minemist peeti peaaegu ebainimlikuks ettevõtmiseks.
Sei, sinu ajal olid teed, kui neid ülepea oli, halvas seisus ja vihmahooajal muutusid nad porisupiks. Hobustega ratsutasid ainult sõnumitoojad ja härrasmehed, kellel oli kiireid asjatoimetusi ajada. Teile, õuedaamidele, oli ainsaks liiklusvahendiks härjavanker, mis liikus vaevaliselt edasi kolmekilomeetrise tunnikiirusega, järelikult märksa aeglasemalt kui heade Ecco tossudega reipal sammul astudes (taevane arm, kas säärane aeglus siis närvidele ei käinud või?).
Oma vankreid ja nendega nähtavale ilmumist armastasite te ometi sedavõrd, et pidupäevadel ja tseremooniate ajal ummistusid linnatänavad tippkoormusest, kuna kõik püüdsid aegsasti parimaid kohti hõivata. Aga kuna te pealinnast üldse ei lahkunud, oli kõige hullem reisimisest põhjustatud häda see, et õuedaamid võisid säärase jõnksutamisega peadpidi kokku põrgata ja juuksekammi murda.
Teie maailm oli aeglane, aeglasem kui miski muu. Teil oli aega vaadelda, aega igavleda, aega ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida.
Sa kindlasti ei usuks, isegi kui ma ka räägiksin, kuivõrd hullud sümptomid mul liiga kiiresti sinu juurde reisides tekivad.
Aga lennuki kitsukesel istmel on mul veel aega igavleda ja ümberkaudsete asjade olemust üksikasjalikult tundma õppida. Mõtlen, kuidas seal oli, seal sinu Heian-kyōs.
Sei, ma tean, et Heiani ajastuks kutsutud ajajärk Jaapani ajaloos algas aastal 794, jõudis õitsenguni 1000. aasta kandis ning kestis kuni aastani 1185. Seda peetakse jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldajaks ning teatud asjaolude poolest ajajärguks, mida ei suudeta võib-olla mitte üheski maailma nurgas enam ületada.
Neil aastatel oli maailma rikkaim, mõjuvõimsaim ja arenenuim maa Tangi ja Sungi dünastia Hiina, kus sündis üks maailma ajaloo suuremaid kultuuriõitsenguid. Seda hiiglaslikku maad valitseti edumeelse, haritusel põhineva bürokraatia abil; kaubandus, maalikunst, skulptuur, arhitektuur ja sellised tehnilised leiutised nagu trükikunst õitsesid, kirjandusgeeniused tõstsid aga samal ajal luule uutesse kõrgustesse. Riigi pealinn Chang’an oli elav kosmopoliitne keskus.
Jaapani saartele oli VII sajandist alates voolanud Hiinast ohtralt mõjutusi ning teie omad olid suure naabri käest agaralt omaks võtnud kõik, mis võimalik. Valitsussüsteem ja mitmed õukonnatseremooniad olid Hiinast üle võetud, ametlik kirjakeel oli hiina keel, ajalooteosed koostati hiina kroonikakirjutajate eeskujul ning hiina kirjasüsteem kohandati jaapani keelele, ehkki seda kuidagi kohandada ei anna. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ning selle mõju ulatus laialdaselt arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti. Õukonnas imetleti kõike hiinapärast, oli see siis tükk mere tagant toodud mustrilist kangast, uus hiina stiilis muusikapala või korrektselt tsiteeritud värsirida Tangi-aegsest luulest. Kui keiser andis 794. aastal käsu toimetada Naras asunud pealinn uude kohta, ehitati see Hiina Chang’ani, nüüdse Xi’ani eeskujul. Linnale anti nimeks Heian-kyō, rahu ja harmoonia linn, ja ehkki tema nimi asendus hiljem Kyōtoga, jäi ta rohkem kui tuhandeks aastaks keiserlikuks pealinnaks.
Kuigi Hiina mõjutused olid olnud Jaapanis tugevad, lõpetas valitsus IX sajandi lõpus õppereisid naabermaale ning riik hakkas sissepoole pöörduma. Nii elasite sina, Sei, ja sinu kaasaegsed X sajandi lõpus välismaailmale suletud maailmas, kus oli Hiina koostisosadest kokku keedetud väga originaalne kultuur. Budismist oli arendatud uusi jaapanipäraseid vorme ning näiteks maalikunstis olid emaki rullmaalid täiesti algupärased. Ehkki ametliku kirjakeelena kasutati endiselt hiina keelt, oli selle kõrvale tekkinud uudne jaapani keele häälikutel põhinev kirjasüsteem.
Sei, aastatuhande vahetuseks oli Heian-kyōst saanud Chang’ani kõrval maailma õitsvaim kultuurikeskus. Sinna oli tärganud esteetikat ja ilu õhkav õukonnakultuur, mis erines keskaja Euroopast nagu öö päevast. Euroopat valitsesid toona taanlased, saksid ja normannid, ning sellised ajalooraamatute nimed nagu Harald Sinihammas, Sven Harkhabe ja Ethelred II Nõutu maalivad me vaimusilma ette sünge pildi verisest, mahajäänud, sõdadest ja vallutusretkedest piinatud maaosast, kus kultuuri elegants oli juba pelga mõttena absurdne. X sajandi Euroopa õpetlasi ja luuletajaid võib peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja kui Sinihamba õukonnast oleks reisijaid Heian-kyōsse veetud, oleksid nad seisnud silmitsi maailmaga, mis oli kultuuri poolest nende endi omast sajandeid ees ning kommetelt ja uskumustelt võõram kui ükski maailmadest, millega Gulliver oma reisidel kokku puutus. Tõsi, eurooplased oleksid olnud pahviks löödud ka paljudesse teistesse maailma nurkadesse reisides: araabia kultuuris vaeti matemaatilisi valemeid ning jäädvustati „Tuhande ja ühe öö muinasjutte” ja Ameerika mandril õitses maiade kultuur.
Seevastu Heiani ajastu õukonnas elati omas lüürilises maailmas. Formaalselt oli selle keskne kuju keiser, ent tõeline võim oli hoopis teiste käes. Fujiwara klann oli saanud nutika abielupoliitika abil kõik ohjad enda kätte ning keisril polnud valitsemises erilist sõnaõigust. Mitte et teiste õukonnaametnike ülesanded oleksid surmtõsist muljet jätnud: aristokraatia saatis päevi õhtusse luuletusi kirjutades, musitseerides, rõivavalikut vaagides, maale imetledes, vibulaskmisvõistlustel ja armuseiklustel oskusi võrreldes. Osa muljest on tingitud sellest, et kõik tolle aja olulised dokumendid on õuedaamide kirjutatud, ning nemad ei tundnud vajadust meeste valitsusasju kirjeldada, kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et valitsusasjust polnud eriti huvitatud ka paljud mehed. Huvitavam oli kuud silmitseda ja sellest luuletada, ning virtuoosne muusika- või tantsuetteaste oli õukondlase jaoks tõhusaim moodus ametikõrgendust saada. Abieluturul kuulusid luuletamiskunst, käekiri ja rõivamaitse tähtsate omaduste sekka ning kunstitundlikkuse puudumine oli Heiani õukonna härrasmehe jaoks sama hukatuslik kui argpükslikkus või ratsutamisoskuse puudumine keskaja Euroopa aadlikule.
Õukonnas ei tuntud ka huvi lihtrahva ega provintsiasjade vastu, ning rahva majanduslik seisund oli peene õukonnakultuuriga räiges vastuolus. Ega siis inimesed nüüd päris koobastes ei elanud, kuid laias laastus oli nende elu täpselt nii vaene ja primitiivne. Nende rügamist tulvil elu valitsesid hirmud ja uskumused, ning miski poleks olnud sellest kaugem kui too elu, mida elati õukonnas. Ei ole kuigi raske ära arvata, miks Heiani kultuur XII sajandi lõpus hukatusse langes. Sellal kui aristokraatia oma kunstiharrastustele pühendus, tõstsid provintsides võimu himustanud sõjaväelised klannid mässu ning haarasid ohjad enda kätte – algas samuraikultuuri ja sõjaväeliste ideaalide valitsusaeg, mis kestis sajandeid.
Kuid aristokraatia jättis järeltulevatele põlvedele pärandi, mis on säilinud tänapäevani. Heiani ajajärgu õukonnakultuuris hakkas nimelt eri põhjustel sündima naiste loodud kõrgel tasemel kirjandust, teoseid, mis on säilitanud kogu Jaapani kirjandusajaloo vältel suveräänse
