järgneva aasta jooksul kuulda saavad, on: Miks küll Sei Shōnagon? Miks sa, taeva päralt, Heiani ajastu vastu huvi tunned?
Ei, Heiani ajastu ei ole tõesti tavaliste tänapäeva jaapanlaste huvide esirinnas. Koolis algavad ajalooõpingud äärmisel juhul Edo ajastust XVII sajandil ning Heiani ajastu jäetakse mõne mainimise järel kõrvale. Murasaki Shikibu „Genji lugu” ikkagi tuntakse, kuid Seid hakatakse tavaliselt vihkama juba selles järgus, kui koolis sunnitakse lugema „Makura no sōshi” katkendeid klassikalises jaapani keeles, millest arusaamine on nüüdsele lugejale raske. Ehk kergitaksin ka mina kulme hullu jaapanlase peale, kes saabuks vaimustatult Soome „Kalevala” või „Seitsme venna” värskust kiitma, ja need on ju ometi kirjutatud vähem kui kakssada aastat tagasi.
Seega on vaja selgitust.
Sei, need kaks asja, mis mind ja, nagu hiljem märkan, paljusid uurijaid on alati sinu poole tõmmanud, on naiste silmapaistev roll kirjanduses (sellest räägime edaspidi) ning see, kuivõrd kõrgel positsioonil ilu, kunst ja kirjandus teie maailmas olid. Tõsi, mõni võib teie esteetikakummardamist patoloogiliseks tõelise maailma vältimiseks nimetada, aga on siiski imeline mõelda, et kunagi on ühes kultuuris olnud inimese väärtuse ülim mõõt käekiri. Luuletamisoskus! Käekiri!
Sei, te elasite luuletuste kaudu: teie argipäev oli täidetud värsside loomise, tsiteerimise ja luulekirjavahetusega. Luulevõistlused olid populaarsed poliitilise võimuvõitluse areenid, kuid luuletusi loodi laialdaselt ka isiklikul otstarbel, näiteks kirjade jaoks. Kui juhtusid saama luulevormis kirja, tuli vastusluuletus saata võimalikult kärmelt ja eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Ka argielus esines tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil suutmatus sündmusele kohast luuletust kirjutada oli tõsine etiketiviga. Aadlike elu oli luuletustega rütmistatud ning ükski tähtis sündmus ei olnud ilma selleta täiuslik. Ametlikke valitsusasju võidi ajada luulevormis sõnumiahela kaudu lausa nii agaralt, et algne küsimus võis luuletamise palangus ununeda. Luuletamisoskus oli igale enesest lugupidavale mehele ja naisele elutingimuseks – lisaks oli meisterlik luuletus tihtipeale kiireim (või vähemalt hinnatuim) tee naise südamesse või ametikõrgendusele.
Nii et luuletused, luuletused, hommikust õhtuni. Kui see olukord peaks viivuks kauge tunduma, piisab, kui asendada luuletus sõnaga „SMS”, „säuts” või „Facebooki staatus”. Pika tekstipõua järel oleme ka meie jälle tekstivõrgutuskultuuris, kus SMS-i, e-kirja või Facebooki staatuse kirjutamise oskusel võib olla otsustav roll romansside puhkemisel ja omaenda avaliku kuvandi loomisel. Kui juhtud saama vaimuka SMS-i, tuleb vastus saata ilmtingimata võimalikult kähku, eelistatavalt samu kõnekujundeid kasutades. Argielus esineb tihti olukordi – näiteks maalesõit või esimene lumi –, mil oskus sündmusele kohast Facebooki staatust kirjutada on esmatähtis. Ükski tähtis sündmus pole ilma selleta täiuslik!
Rääkimata sellest, millise hukkamõistu osaliseks kirjaoskamatud saavad. Soomlaste elus pole kirjaoskus vist ajaloo jooksul eales nii tähtsat rolli mänginud kui praegu. Rahvas on jagunenud kaheks: kui sa liitsõnu kirjutada ei oska, on sinuga kohtinguturul kööga. Ka sinu käest, Sei, said kirjaoskamatud range kohtuotsuse: sa jätad vaese Tachibana no Norimitsu ainult sellepärast maha, et ta on kehv luuletaja ega mõista kõnekujundeid. Kuulu järgi oli see mees tuntud oma füüsilise vapruse poolest ning temast sai hiljem mõjuvõimas daimjo, kõrgeim kohalik valitseja – aga ei, kehv sõnapruukija oli lihtsalt läbi ja lõhki kõige vähem seksikas asi, mida sa teadsid. Eks ma mõistan ka: pintslijälje põhjal võib tõepoolest järeldada midagi sellest, kuidas inimene end näiteks voodis üleval peab.
Sama tähtis kui luuletamisoskus oli Heiani ajastul oskus ära tunda ja tsiteerida hiina ja jaapani luulet. Aristokraatia keel oli tulvil vihjeid ja viiteid, millega vürtsitati vestlusi, kirju ja kirjandust. Luuletusest pruukis tsiteerida vaid paar sõna, kui adressaat juba mõistis, millest jutt. Alati oli hullem olla liiga otsekohene kui liiga hägune: mida peenetundelisemat viidet olid suuteline tegema ja mida rohkem aimamisi õnnestus teisel vihjata viite äratundmisele, seda kõrgema hinnangu osaliseks selles väikeses kriitilises maailmas inimene sai. Ka suur osa sinu, Sei, seltskondlikust ja kirjanduslikust menust oli tingitud just nimelt su andest mängida sõnade maailmas: su haritust (mis sest, et see oli naise jaoks sobimatu!) pandi üha uuesti proovile ning ikka ja jälle – või vähemalt nii annad sa mõista – läbisid sa testi.
Luulega lahutamatult seotud kunstivorm oli kalligraafia ehk pintsliosavus, ja suur osa kirjandusnaudingust tuli käekirjast enesest. Usuti, et käekiri kõneleb inimesest rohkem kui see, mida ta tegelikult ütleb või kirjutab. Seetõttu ootasid naised potentsiaalse kallima esimest kirja hirmuseguste tunnetega, ning mees võis armuda naise käekirja veel enne, kui oli üldse temaga kohtunudki.
Kirjade kirjutamine oli omaette kunstivorm, milles põimusid luule ja kalligraafia. Aristokraatia argipäev pakkus lõpmatul hulgal soodsaid hetki sõnumite vahetamiseks ning edu selles oli esmajärguliselt tähtis. Suhtlus naiste ja meeste vahel toimus tihtilugu kirjade vahendusel, ja kirjade luulevormis sõnumid, käekiri, paber ning lill või oks, mille külge kiri oli kinnitatud, moodustasid terviku, mille põhjal langetati otsuseid teise iseloomu, tundlikkuse, harituse ning üleüldse ihaldusväärsuse kohta. Kirja koostamise ja saatmisega seostus suur hulk kunstilisi võtteid. Esmalt tuli valida paber, mille paksus, suurus, muster ja värv vastasid sellele tundeseisundile, mida taheti edasi anda, aga ka aastaajale ja koguni valitsevale ilmale. Valmis saanud kiri murti paslikul viisil kokku ning seejärel valiti oks või lill, mille külge kiri kinnitati. See sõltus kirja meeleolust ja luulekujunditest, kuid ka paberi värvist: sinisele paberile paju-, rohelisele tammeoks, lillale vaher, valgele iirisejuur. Lõpuks valis kirjutaja nutika ja nägusa sõnumiviija ning andis talle juhised dokumendi kohaletoimetamiseks. Siis tuli lihtsalt jääda ootama vastust ja seda, kui meisterlikult vastaspool väljakutsele reageerib. Kirjakunstivormi varjupool oli see, et kirju ei pruugitud privaatseks pidada – neid vehiti sisse, loeti ilma loata, vahel isegi seltskonnas ja valjult, ning vastust sepitseti hulgakesi. Kui tahtsid sõnumit salajas hoida, oli põhjust mõelda välja selline luulekujund, mille tähendust mõistis vaid sõnumi adressaat.
Ning ega siis kõrgklassi kunstiharrastused sellega piirdunud. Populaarne oli muusika kuulamine ja esitamine, nagu ka joonistamine ja maalimine. Tantsuoskus tuli mehele kasuks ning tal tasus olla vilunud ka lõhnade segamises: härrasmehe kasutatavat lõhna peeti koguni tema riietusestki tähendusrikkamaks ja paljastavamaks ning meetod, mida ta oma lõhna valmistamiseks kasutas, oli kiivalt varjatud saladus. Ka värvimaitse oli äärmiselt arenenud ning naiste kaheteistkihilise talvekimono värvikombinatsioonide viimase peale timmimine pidi küll kurnav olema.
Tolles maailmas oli stiil üle kõige. Tolles maailmas tuli õukonnaametnikel ametikohustuste raames tantse esitada ning keiserliku politsei juhataja valiti samavõrd välimuse kui perekondlike suhete alusel. Maitsereeglid määrasid, kuidas armastajapaaril tuli oma kirju koostada, ent ka seda, kuidas armastaja pidi hommikul naise juurest lahkuma.
Sina, Sei, olid tolle maailma stiilinüansside teravapilgulisim täheldaja.
[SEI SHŌNAGON KIRJUTAB]
Sobimatud asjad:
Kole käekiri punasel paberil.
Ilus mees koleda abikaasa kõrval.
Masendavad asjad:
Kui oled saatnud sõbrale päris hästi välja kukkunud luuletuse, on masendav, kui sa midagi vastuseks ei saa! Ka lembeluuletuste puhul tuleks adressaadil kirjutada vastuseks vähemalt seda, et sõnum liigutas teda, või midagi sarnast – vastasel juhul põhjustab ta kibedamast kibedamat pettumust.
Asjad, mis tekitavad haledust:
Kulmukarvu kitkuva naise ilme.
Sei, kui võrrelda jaapani ja soome kirjanduse klassikat, siis seal, kus
