Instagrami pilte näinud), kes on temast neli aastat vanem ja elab Brooklynis. Ja see pole veel kõik, Elliot on tal ka külas käinud. Kaks korda. Ta on hakanud kõndima ringi, värske New Yorker Belstaffipintsaku taskust välja paistmas, ja säutsuma roppe vastuseid iganädalasel koomiksite pildiallkirjade võistlusel oma mõistatuslikult suure hooga kasvavale järgijatemassile.
Elliot on kõike seda, mille tõttu isa teda pidevalt kritiseerib. Edev. Laisk. Liialt enesekindel. Hedonistlik. Aga kui mul peab vend olema – ja sellel on ka miinuseid –, soovin, et see oleks pigem tema kui keegi teine kogu siin planeedil.
Ema ja isa jälgivad teda kahtleval pilgul, muretsedes, et ta ütleb midagi kohatut. Ma ei tea, miks nad kahtlevad. See on praktiliselt vältimatu.
„Mida sa tahad talle öelda?” kordab Elliot. Ta matkib äkilist mõistmist. „Ah jaa! Tal on lame rind. Vabandust, Rosa. Ehk saavad nad sulle tissid siirdada. Nad saavad seda ju ometi teha, mis, ema?”
Ema muutub näost lubivalgeks. Isa jõllitab Ellioti, suutmata kuidagi uskuda, et tema – vastutustundlik, siiras, tõsimeelne isa – on võinud midagi sellist sigitada. Tõtt-öelda ma jagan seda arvamust. Aga too täiesti idiootlik kommentaar paneb mu naeratama. Ja Elliot teadis, et see nii läheb. Sellepärast ta seda ütleski. Saate aru? Miinused. Kes tahaks, et tema vend tema tissidest räägiks? Aga pigem tema kui keegi teine kogu meie planeedil.
„Ma tahtsin sulle midagi rääkida, mida doktor Monzales mulle täna hommikul ütles,” lausub ema. „Et terve tiimi meeleolu on väga positiivne. Ta ütleb, et kõik on täiesti valmis.”
Elliot ei kuula. Ta tõmbab taskust New Yorkeri, keerab ette tagumise lehekülje ja hoiab seda üleval nii, et oleks näha pildiallkirjade võistlus. Üks keskealine alasti mees ronib ühe korteri aknast sisse. Diivanil istub keskealine pahura olekuga naine (täiesti riides). Naine vaatab üllatunult oma raamatu kohalt üles. Oh issand, see pilt on nagu Ellioti jaoks loodud. Ta köhatab hääle puhtaks – aga keegi koputab mu palati avatud uksele, ja järgmine hääl, mida ma kuulen, ei kuulu Elliotile.
„Ah – doktor Marchant. Ja doktor Marchant.”
Doktor Monzales astub palatisse, käes kaust, noogutades emale ja siis isale, kes ei ole meditsiinidoktor – ta on botaanikalektor. Kui doktor Monzales on ukse sulgenud, läkitab ta ettevaatliku pilgu Elliotile, kes on ennegi tema juuresolekul suud pruukinud. Aga tema ilme, tema hoiak, tema aura on nii tõsised, et see vaigistab isegi Ellioti.
Kui ta on kirjutuslaua taga oleva tooli minu voodi juurde tõmmanud, istub doktor Monzales maha ja kinnitab oma läbitungiva pilgu mu näole. „Rosa, ma pean veel kord kõigist üksikasjadest rääkima. Kuna sa oled nüüd kaheksateist, on meil operatsiooniks sinu allkirja vaja. Aga, minu jaoks on veelgi tähtsam – mul on vaja teada, et sa oled sügaval sisimas endiselt täiesti nõus. Et sa ei ole meelt muutnud? Et sa oled kindel, et tahad jätkata?”
Kas ma olen kindel ? Sekundid kihutavad. Aeg tormab. Ma sunnin selle peatuma. Sest pärast kõiki vestlusi, logistilist plaanimist, sõeluuringuid, hindamisi, sondeerimisi, aruandeid, hoiatusi ja viivitusi, kuna doktor Monzales palus lisaaega kirurgilise plaani täiustamiseks, on see nüüd käes.
Ma vaatan ema poole. Ta tõmbub üleni jäigaks. Kui ta ei suuda end kokku võtta, lendab ta kildudeks.
„Ma ei ole meelt muutnud.”
Samal ajal kui ema kergendusest välja hingates kahaneb, tundub doktor Monzales paisuvat. Ta on alati näinud enesekindel ja vaoshoitud, aga ma pole kunagi varem adunud nii selgelt, kui tõsine võib olla tõsikindlus. Ta on nagu musta augu inimkehastus. Sel ajal kui ta loeb ette ühest kaustas olevast dokumendist, kirjeldades veel kord ülima täpsusega seda, mida operatsioon endast kujutab – ma tean koljusaagide ja silikoonist nanonugade toimimise kohta palju rohkem, kui võiks iialgi soovitavaks pidada – ja mida ta kavatseb teha minu uue mina kokkusulamise ergutamiseks, tõmmatakse mind sellele mustale augule aina lähemale ja lähemale, kuni olen ületanud sündmuste horisondi ning tagasiteed enam ei ole.
Järgmisel hommikul pärast Bostonisse saabumist laadisin ma alla Mary Shelley „Frankensteini”. Ma olin seda paar aastat varem pehmekaanelisest köitest lugenud. See meeldis mulle. Ma panin selle oma voodi kõrval paiknevas raamaturiiulis silmade kõrgusele kohale. Kes oleks võinud siis arvata, et pean selle kunagi ise läbi elama? Nüüd tean sellest seitset või kaheksat pikka lõiku peast. Üks neist, neljandast peatükist, tundub mu ajju lausa söövitatud olevat.
„Olend” avab esimest korda silmad …
Olin teinud peaaegu kaks aastat rasket tööd ainsa eesmärgiga – panna elutule kehale hing sisse. Selle heaks olin loobunud puhkusest ja tervisest. Olin soovinud seda innuga, mis polnud kaugeltki enam mõõdukas; aga nüüd, kui olin sihile jõudnud, kadus unistuse kaunidus ning mu südant täitis hingemattev õudus ja tülgastus.[1.]
Homme kell pool viis hommikul tulevad kaks õde mulle järele. Mind kärutatakse operatsioonisaali ooteruumi, mulle süstitakse rahustit ning minu parema käsivarre veeni pannakse tilguti. Läbi selle vooliku infundeeritakse minusse propofooli. Minuti jooksul pärast selle tuimasti pääsemist mu vereringesse olen ma täiesti teadvuseta. Seejärel lõigatakse mu pealuu lahti ning minu aju siiratakse selle tüdruku pealuusse, kelle enda aju on äsja eemaldatud.
Tema on praegu koomas. Tema keha on terve, aga aju surnud.
Minul on põhimõtteliselt vastupidine probleem.
Me oleme ühe isiku kaks poolt. Aga, huvitav – ja ma ei saa seda mõtet peast välja, see istub seal kangekaelsemalt kui kõige kaasahaaravam viisijupp –, kes me koos oleme? Mis minust saab? Kui ma armun või kellelegi virutan, kas siis armastab või lööb too tüdruk või teen seda mina? Kui ma kellegagi magan, ilma tolle tüdruku loata, kas see oleks siis ärakasutamine?
Filosoofid on sajandeid identiteedi olemuse üle vaielnud. Kui vaid kõik need väljapaistvad iidsed mõtlejad, kes on nende küsimuste üle mõtteid mõlgutanud, oleksid just nüüd Bostonis. Kindlasti ei osanud nad unistadagi sellest, et nende mõtteeksperimendid kunagi tõeks saavad. Aga ometi on just see peagi juhtumas. Ja kõikidest maailma inimestest juhtub see just minuga. Ja kõikidest maailma asjadest, millest ma võiksin praegu mõelda – kõikide keha ja meele eraldatuse kohta tehtud testide ja identiteedifilosoofia põhiküsimuste asemel –, leian ma end keskendumast seksile. Kui pettunud nad oleksid!
1 M. Wollstonecraft Shelley. „Frankenstein”. 1984. Tlk Boris Kabur. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2
Doktor Monzales on lahkunud, ja Elliot räägib.
Toas valitses vaikus ja ta pidi selle täitma.
Ta lösutab kirjutuslaua toolil, tema pikk keha on kohmakas poosis ning ta räägib meile plaanist kohtuda dokumentaalfilmide tegija Aulaga ebaseaduslikus pop-up-restoranis, mis asub ühes Manhattani kõlbmatuks tunnistatud veetornis. „Nad toovad sinna kohale parimad kokad,” ütleb ta.
„Elliot. Tõsiselt. Jää vait.”
Ta vaatab mulle ainiti silma. Ajab end veidi sirgu. Hõõrub käega nägu.
Ja ma tunnen end halvasti, sest millest sellisel õhtul ikka rääkida?
Üheksa ja pool tundi veel. Ja ma ei taha enam mitte ühtegi teemat puudutada.
„Lülita telekas sisse,” annan ma palatile
