vaatan, kuidas üks tilluke roosas sätendavas trikoos naine end ühe koha peal keerutab. Naine hüppab ja ta püüab kinni üks veidi tuttava moega vanem mees, kes kannab midagi matadoorikeebi sarnast.
„Sul oli ka selline,” ütleb Elliot.
„Sellel oli märksa vähem litreid,” täheldan mina.
Mind üllataks, et ta seda mäletab, aga kunagi rippus esikus radiaatori kohal foto minust, millel mul oli selline trikoo seljas ning üks satiinkingas jalg tugipuule tõstetud. (Kümneaastaselt võtsin ma selle pildi ise seinalt maha, sest teadsin, et keegi teine seda ei tee. Ma ei visanud seda ära. Panin selle lihtsalt köögisahtlisse, kus see mattus argise pudi-padi alla.) Jah, mulle meeldis kunagi tantsida. Ei, ma ei tahaks seda vaadata.
„BBC America,” ütlen ma.
Kanal vahetub ja, nagu ma natuke lootsingi – mis polnud küll täiesti huupi loodetud, tõsiselt, sest BBC America on selles suhtes üsna usaldusväärne –, näidatakse üht „Top Geari” kordust. See on üks vanem osa, ajast enne seda, kui Jeremy Clarkson tollele produtsendile vastu vahtimist pani ja kõik muutus.
Elliot pöördub minu poole. „Sa täielik persevest.”
Ema ütleb automaatselt: „Elliot!”
Aga see ei ole solvang. Vähemalt mitte Ellioti arvates. See on ühe saatejuhi, James May eriline lemmikväljend. Ta kutsub kedagi teistest alati „täielikuks persevestiks”. See on nüüd minu ja Ellioti vahel omamoodi siseringi nali.
Ausalt öeldes ei huvita mind uusimad autod või hulljulged tembud autodega karvavõrdki. Isale meeldib „Top Gear” väga. See võib olla veider kellegi puhul, kellele meeldivad puud, aga nii see kord on. Ma kasvasin selle keskel üles. Peale perega koos olemise on see siin Ameerikas kodule kõige lähem vaste.
Täna näidatakse üht erisaadet. Nad sõidavad Niiluse tõelist allikat otsima. Hammond hüpleb lapseliku elevusega ringi ja Clarkson annab röökides melodramaatilisi juhendeid, ning ma tunnen, et hakkan rahunema.
Mul on ema, isa, Elliot ja „Top Gear”. Iga tavalise kaheksateistaastase tüdruku puhul tunduks see arusaamatu, aga mina mõtlen paratamatult, et ma võiksin palju hullemini veeta õhtu, mis võib jääda minu elu viimaseks, ja jääb kindlasti viimaseks õhtuks minu elus sellisena, nagu see seda siiani on olnud.
Järgmine kord, kui ma üles ärkan, on aeg minna operatsioonile. Ja sellest järgmine kord on juba kellegi teise kehas …
Enne kui keegi meist isegi kõige esimestele paberitele alla kirjutas, saatis doktor Bailey, haigla peapsühholoog aruande, mille järgi oleks mulle küll kasulik doonori kohta mõnda olulisemat fakti teada, kuid põhimõtteliselt peaks protseduur siiski anonüümne olema.
Ta kirjutas nii:
Eriti näosiirdamisoperatsioonide kogemuste põhjal mõjuvad üksikasjalikud teadmised doonori kohta tervenemisele eba soodsalt. Retsipiendid kipuvad keskenduma pigem surnud inimese identiteedile kui enda omale.
See aruanne saabus mõni nädal pärast seda, kui olin doktor Monzalesega meie Londoni kodus esimest korda kohtunud.
Me istusime oma teetassidega neljakesi (Elliot oli loengul) meie segamini köögis. Isa, kes selliseid asju ei märka, andis doktor Monzalesele mu lemmikkruusi, millel on rulaga sõitev kass, kelle pea peal istub papagoi. Selle kruusi kohatus tema kätes muutis kõik veel sürreaalsemaks. See oli veidram kui miski, mille oleksin võinud kokku luuletada.
Ema on ajukirurg. Tema eriala on elektroodide siirdamine Parkinsoni tõve ravimiseks. Enne, kui doktor Monzales meile tuli, ütles ema mulle vaid seda, et ta on temaga mitu korda konverentsidel kohtunud, et ta töötab Bostonis, oli tulnud Londonisse ühele koosolekule ning et tal võib olla üks mõte, kuidas mind aidata.
„See on äärmuslik idee,” ütles ta hetk hiljem. „Aga ma arvan küll, et me peaksime ta ära kuulama.”
„Sa oled ehk mu nime kuulnud või minu kohta infot otsinud?” küsis doktor Monzales. Ta võttis papagoi pea kohalt sõõmu. „Ehk oled kuulnud esimesest inimpea siirdamisest, Hiinas?”
Ma noogutasin vastuseks teisele küsimusele, mitte esimesele. Muidugi olin ma sellest kuulnud. Internet ja televisioon olid seda täis. Ma saatsin emale karmi pilgu. Kas see oli tema „mõte” minu aitamiseks?
„Ma olin selle protseduuri juures kaaspeakirurg,” jätkas Monzales. „Ma jätsin rambivalguse tollele teisele kirurgile. Ma ei hooli eriti tähelepanust. Eelistan tööle keskenduda. Ja üks töö, millest pole avalikkust veel teavitatud,” ta alandas veidi häält, „on ühe alternatiivse meetodi väljatöötamine koos kolleegidega Harvardi meditsiinikoolis.”
Mulle pingsalt silma vaadates ütles ta: „Rosa, loomkatsed, mille pidime tegema, näitavad, et aju siirdamine võib õnnestuda erakordselt hästi. Paranemisaeg on pikk – see võtab mõned kuud, mitte nädalaid, kuna on tarvis luua palju uusi närvikanaleid. Aga võrreldes kogu pea siirdamisega on inimese jaoks peamine eelis suurte kaelaarmide puudumine. Selle tüüpiline füüsiline tunnus on juuste alla varju jäävad armid, ilma silmatorkava tõsise operatsiooni märgita. Ma usun, et nii peaks toimima, eriti inimeste puhul, kes on sinu olukorras, sinu vanusegrupis. Kui su ema minuga ühendust võttis ja ma sinu juhtumist kuulsin, mõtlesin: „Jah, võib-olla oled sa suurepärane esimene kandidaat.””
„Kas te teete nalja?” küsisin ma temalt.
„Sinu sobilikkuse kohta?”
„Selle kohta, et tahate mu aju kellegi teise kehasse panna!”
„Vaata siirdamise arengu pikka teed,” ütles ta peopesasid välja sirutades. „Mõtle sellele, mis oli kunagi nii vastuoluline, aga nüüd on juba rutiinne, või peaaegu. Maks, neerud, kopsud, silmad, süda, nägu – ja miks siis mitte aju? Ma olen naljategemisest väga, väga kaugel.”
Ma vaatasin uuesti emale otsa. Ta noogutas. „Ma usun, et see on saavutatav.”
Isa istus minu kõrval. Ta pani käe minu oma peale.
„Mitte et see oleks peamine, mis teid vaevab,” jätkas doktor Monzales, „aga te ei peaks ka operatsiooni maksumuse pärast muretsema. Haigla on saanud mõningaid väga suuri annetusi. Kõik seal on väga innukad katsetama uusi ravivõimalusi laste elude päästmiseks. Selline ravimeetod oleks revolutsiooniline.”
Võib-olla luges isa mu mõtteid. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt, Rosa, ja võtab aega, enne kui see mõte sulle isegi pähe mahub, aga ehk tasuks sellele mõelda?”
Doktor Monzales noogutas. „Muidugi, teil on vaja palju aega, et selle üle mõtelda, sellest rääkida. Meie peapsühholoog võib teiega ühendust võtta, kõike üksipulgi seletada, ja, kui soovite, tal on ette valmistatud materjale, mida ta võib teile lugemiseks saata. Kui see peaks teid veidigi rahustama, siis ma saan ilmselt aru, kui võõralt see mõte kõlab, aga ma ka tean, et edu on sama kindel nagu siis, kui NASA astronaudid Kuule saatis. See oleks sinu jaoks hiiglaslik samm sinu enda tulevikku, Rosa. Ja see annaks nii paljudele lootust.”
„Te ei teegi nalja,” ütlesin mina.
Mu pea oli paks, mõtted muutusid häguseks. Ma pole kindel, kas ma tundsin vastikust või elevust, või kartsin uuesti lootma hakata.
Võib-olla seda kõike korraga.
Kui
