„Need on nii väikesed, et sisse pääseb vaid roomates. Mõne aastaga lähevad su juuksed valgeks.”
„Mul poleks midagi valgete juuste vastu.”
„Elliot …”
„Ei, kuula mind. Ma mõtlen seda tõsiselt, Rosa.”
„Sa elaksid koos minuga pimeduses?”
„Tulede ärakustutamine ei muuda inimese olemust.”
Uksele koputatakse. See läheb lahti. Elliot pilgutab silmi.
Kuigi ma noid kahte siluetti ei vaata, tajun ma nende kohalolekut. Minu tähelepanu on endiselt Elliotil. Tema T-särk on kortsus, juuksed sassis, aga tema pilgust saan aru, et see ei ole tähtis.
„Mis see pildiallkiri siis on?” sosistan ma.
Ellioti pilk püsib paigal. Isegi praegu, kui isa äkitselt virgub ja palatisse rühivad kaks rohelistes kitlites ja lohvakates rohelistes pükstes inimest. Need on Jane – tema pruunid juuksed on patsi seotud ja tema kaela ümber helendab tilluke krutsifiks – ja tema matsakas kolleeg Drema. Nad astuvad minu poole, öeldes sõnu, mida ma ei kuule.
„Ma ütlen seda sulle siis, kui sa üles ärkad. Et sul oleks millegi nimel elada.” Elliot muigab.
3
22. aprill
Kujutle, et oled teadvusel, aga sa ei kuule midagi, ei näe midagi, ei tunne midagi, ei tunne millegi maitset, ei kompa midagi, sa oled teadlik sellest, et oled üleval, kuid ei suuda mitte midagi liigutada ega tajuda – ning siis, iga paari sekundi või minuti või tunni tagant, kuna sul puudub ajataju, raputab su meelt metsik valgussähvatus. Täielik vaikus ja liikumatus. Siis plahvatab granaat selles, mida keegi teine võiks nimetada mu hingeks. Kas ma olen elus? Võib-olla olen ma surma piiril.
8. mai
Mingi ümin. See on ainuke, mida ma tajun. Ma ei näe mitte midagi. Ma ei saa midagi puudutada, maitsta ega liigutada. Aga ma suudan tunnetada seda vibratsiooni, ja see on mingil moel minust väljaspool. Ma tunnetan midagi. Ja ma taipan: ma mõtlen sellest üminast. Ma mõtlen peaaegu normaalseid mõtteid kaheldamatult normaalsetes sõnades. Ma olen elus. Ma olen elus.
Doktor Monzales ütles mulle, et mu ajul võtab mu uue kehaga ühenduse saamine aega, ning et minu kogemusi selle protsessi jooksul on väga raske ette ennustada.
Seletus A: praegu on asjad nii, aga ajapikku läheb paremaks.
Seletus B: ma elasin operatsiooni üle, aga mu aju sai kahjustada. Ma olen mingil määral teadvusel, aga ei suuda enam kunagi end liigutada ega suhelda.
Mõlemal juhul on nad teadlikud sellest, et mu peas midagi toimub, sest neil olid minu jaoks valmis pandud maailma kõige peenemad ajuskannerid. Nad näevad tegevust aju selles piirkonnas, mida kasutatakse mõtlemiseks, mitte ainult hingamiseks ja magamiseks rakendatavates.
See tähendab, et isa nutab. Ema tõenäoliselt samuti. Elliot? Mul pole aimugi, mida Elliot teeb. Kui ma vaid saaksin teda näha. Kohe praegu. Ma tõepoolest tahaksin tema nägu näha.
25. mai
Mingi pinin. See kõlab putuka häälena, aga see on kõrgem ja see … jah, see muutub. Helikõrgus muutub. Ja ma tunnen midagi. Terve mu vasak käsivars kihiseb nagu nõelatorgetest. Mu käsivars. Ma mõtlesin just: mu käsivars. Aga kas ma võin sellest midagi järeldada? Kas mu aju teab, mida ta tunnetab? Kas ma tõepoolest tundsin just midagi oma käsivarres? Ülevalpool. Õla juures. Täpselt selles kohas, kuhu nad kavatsesid kinnitada ühe elektroodidest aju stimuleerimiseks. Kas ma näen und?
7. juuni
Mingi hääl. Madal. Aeglane. Sõnu ma eristada ei suuda. Isa hääl? Ei. Tunnen värisemist selles kohas, kus peaks olema mu keha. Täpsemat kohta ma ei tunneta. Need võivad olla jalad, või ülakeha. Ma võin seda ka puhtalt ette kujutada. Aga see hääl, ma tean seda häält. Elliot? Ei. Doktor Monzales? Ei. See kuulub britile. Ei – haa! Aga ma ei suuda sõnu eristada. Mida ta ütleb? 9. juuni
Mu silme ees lahvatab valgus, ja kustub siis jälle. Erevalge, siis must. Erevalge, siis must. Kui see on päris. See võib olla ka mu meele hallutsinatsioon, et pimeduse eest põgeneda, minu vaste kõrberänduri miraažile. Aga kas see tähendab midagi, kui ma tunnetan silmade asukohta?
14. juuni
Mingi lõhn: magus, värske. Tuttav. Minu küünal?
Kellegi hääl: „Ma ei tea, kas sa … mind, nii et ma ei … veel. Kui … ärkad, Rosa, siis ma räägin … Püüa nüüd.”
See oli Elliot. See oli Elliot.
22. juuni
„Mäletad seda, kui ma sind kuningas Edwardi allikatele ujuma viisin? Sa olid vist kolmene. Varem olid ainult puhkusereiside ajal basseinides käinud. See oli esimene kord, kui ma sind Inglismaal ujuma viisin. Me jõudsime kohale ja sa ütlesid: „Basseinid elavad õues!” Ja pärast oli kõikidel emadel laste jaoks kaasas banaane ja muud tervislikku, aga mul ei olnud midagi ja sul oli kõht hirmus tühi. Me läksime lähimasse söögikohta, kus pakuti kala ja krõbekartuleid, hakkas juba pimedaks minema ja sa ütlesid: „Tänavalambid põlevad ja me läheme mööda teed kohvikusse ja ma tahan vorstikesi ja krõbekartuleid ja jäätist.” Ja ma teadsin, et sa mõtlesid sellest raamatust – sellest, mis räägib teed jooma tulnud tiigrist. Ta jõi ära kõik isa õlled ja ma muutsin teksti, nii et isa ei vaataks telekast kaklust, ta vaatas dokumentaalfilmi hiiglaslikest sekvoiadest – oi, aga see oli too teine raamat, see, mis räägib kassist …”
„Is…?”
„Rosa? Rosa! Rosa!”
4
Esimene nägu, mida ma vähegi selgemalt näen, kuulub Dremale – kuigi vaid tema äkitselt hullupööra pärani läinud silmi, ja siis isa nägu, kui Drema minema jookseb ja ta kohale kutsub. Siis ema oma. Ta nutab. Isegi Elliot nutab. Ma vaatan, kuidas pisarad voolavad nende näomaskide kanga taga, mida nad kannavad selleks, et kaitsta minu nõrgenenud immuunsüsteemiga keha nakkuste eest.
„Rosa,” ütleb Elliot, „sa näed mind?”
„Jah …” Kuigi see kõlab pigem nagu „ah”.
Ta ütleb midagi, aga ma ei kuule teda. See ei olnud minu hääl. Minu hääl ei olnud minu oma.
Esimene kord kardan ma tõsiselt oma elu pärast 29. juunil.
Ma olen mingis teises toas, ka see meenutab hotellituba, see on beež ja üks sein on tervenisti aken, aga suurem, nii et minu juurde saaks tuua kõike, mida mul vaja on.
Ma vaatan seda fotot emast, isast ja Elliotist Whitby Abbey kõrval ja juurdlen selle üle, mida nad teevad vanade perepiltidega, millel olen ka mina, ja siis muutub mu nägemine ähmaseks. Toas hakkab kostma piiksumist ja õed tormavad kohale. Hiljem – mul pole aimugi kui palju hiljem – on mu voodi kõrval doktor Monzales. „Me vahetasime su ravimid välja, Rosa. Palun püüa nüüd puhata. Ma olen kindel, et sinuga saab kõik korda.”
Esimest korda liigutan ma ühte oma uutest kätest-jalgadest 16. juulil.
