ka.” Aga ma nägin tema pilgust, nagu ka isa omast, et „sobib” ainult kõik muu peale kindla surma.
Ja niisiis, pärast paljusid jutuajamisi ema ja isaga, doktor Baileyga, ja Elliotiga („Ma võtan ülikoolist aasta vabaks, Rosa, võibolla saan isegi ühe semestri seal Ameerika kirjandust õppida, ma tulen Bostonisse, ema ja isa üürivad seal korteri – ma olen seal sinuga koos”), ilmus doktor Monzales kuus nädalat hiljem ema sülearvuti ekraanile, teatades potentsiaalse doonori leidmisest.
Seekord oli ka Elliot kohal. Me kössitasime kõik koos laua kohal ja vaatasime doktor Monzalest Skype’i kaudu.
„Vabandust, et ma ei saa ise seal olla, Rosa. Aga tahtsin sellest teiega võimalikult kiiresti rääkida. Nende uudiste kuulmine ei saa teile kuidagi lihtne olla. Nii et ma räägin keerutamata. Võin teile öelda nii palju: ta on ameeriklane. Ta on kaheksateistaastane. Tal on armastavad vanemad. Ta oli õnnelik. Tema ja ta vanemate jaoks jäi ta õnnetuse tagajärjel kahjuks pöördumatult koomasse.”
„Millise õnnetuse?” küsisin ma temalt.
„Võin teile öelda vaid seda, et ta oleks peaaegu uppunud, ja et sellega ei kaasnenud pikaajalisi valusid. Ja et tema vanemad on käinud nõustaja juures. Ja nad on valmis operatsiooniks nõusoleku andma. Ma tean, et doktor Bailey on soovitanud vaid väga vähesel määral isiklike üksikasjade jagamist ning tolle tüdruku vanemad on sama meelt – tõtt-öelda nõudsid nad anonüümsust. Seega ei saa ma teile temast kahjuks rohkem midagi öelda, peale tema eesnime: Sylvia. Ja meil on ka foto. Kui sooviksite seda näha. Kui seda kõike on praegu liiga palju, võin seda ka mõni teine kord näidata.”
„Ma tahaksin seda näha,” ütlesin mina, tundes kõris pitsitust.
Doktor Monzales vaatas alla, küllap oma kirjutuslauale. Kõlaritest kostis kahinat. Ma ootasin, süda raske nagu sulametalli tomp. Siis tõstis ta kaamera ette foto.
Ma vaatasin tüdrukut, kellel olid pruunid, teineteisest kaugel paiknevad silmad, oliivikarva nahk, paksud tumedad lainelised juuksed, mis ulatusid õlgadeni, ja naerulohukesed põskedes. Kena. Tavalisel kombel kena. Kenam kui mina. Tore – kui seda on võimalik foto põhjal öelda. Ta istus diivanil, teksastes ja mustas T-särgis. Kaelas oli tal südamekujuline merevaigust ripats hõbeketi otsas. Kes selle kaelakee talle kinkis? Jäin selle üle juurdlema. Tema poiss-sõber? Ema, tema viimasel sünnipäeval? Tema kõige viimaseks jäänud sünnipäeval.
Mu silmad valgusid pisaraid täis. Pidin seal abitult istuma, kuni ema hüppas püsti, et salvrätikut otsida.
Isa pani käe mu õlgade ümber. Elliot tõmbas oma tooli lähemale. Tema näost oli kadunud viimnegi värv.
Ekraanil ütles doktor Monzales vaikselt: „Kui sa teed lõpliku jaatava otsuse, ootab ees veel palju pisaraid, Rosa. Kindlasti hirmupisaraid. Teadmatusepisaraid. Frustratsioonipisaraid, taastumise ajal. Aga ma usun, et lõpuks ka rõõmupisaraid. Sylvia jaoks ei ole kahjuks paranemislootust. Aga sinu puhul ei pea see nii olema.”
Ööl enne operatsiooni kössitavad Clarkson, Hammond ja May palati telekaekraanil ühe kulunud kaardi kohal – nad otsivad endiselt Niiluse „tegelikku” allikat – ning Elliot lohistab tooli minu oma kõrvale.
Pilku ekraanil hoides ütleb ta mulle: „Greggsi vanillikoogid”.
Mu huultel vilksatab naeratus, kui ma vastan: „Ginstersi kana- ja seenepirukas.”
„Cheryl Cole’i lilleline tagumik.”
Ma jään hetkeks mõttesse. „Yorkshire Tea’ga harjunud kruusi parkunud põhi.”
„B&Q riiklike pühade allahindluste nodi!”
„M&S’i kümnenaelane pakkumine.”
„Millest te räägite?” küsib ema.
Elliot vaatab talle otsa. „Kodust.”
„Westminsteri palee,” ütleb ta hetke pärast.
Elliot raputab pead. „Sa ei saa jälle asjale üldse pihta.”
Ma manitsen neid vaikusele. Clarkson ja May rühivad üle põuase maastiku – ma ei saagi aru, mis Hammondiga juhtus – ja isa sirutab mu käe järele. Ma ei tunne teadlikult valu ega survet, kuuma ega külma. Aga mingi ebateadlik osa minust tunneb isa kätt. Olen äkitselt väsinum kui iialgi varem.
Mu silmad vajuvad kinni.
Vean nad uuesti lahti.
Nad vajuvad kinni.
Ma ei saagi teada, kas Niiluse tegeliku allika leiab Clarkson või May, sest ma jään siin oma palatis nüüd magama.
Kui ma üles ärkan, olen selili.
Mind tabab paanika. Süda taob. Jätab lööke vahele. Võdiseb.
Kirjutuslaual olev digitaalne kell näitab 4.16. Kuus vilksab seitsmeks. Õhk on täis tugevat magusat lõhna: sidrunid. Keegi on mu küünla süüdanud.
Ema ei ole. Isa ja Elliot magavad oma toolides. Ma ei ulatu nendeni. Telekas on kinni. Mul on jäänud alla poole tunni meelemärkusel olekut. Ja siis? Paanika muutub kibedaks.
Elliot ilmselt tunnetab seda kuidagi, sest ta liigahtab. Ta ajab end sirgeks. „Sa oled üleval?”
„Jah,” hingan ma.
Ma kuulen toa vaikset müra, peidetud elektroonikaseadmeid, näen lakke paigaldatud suitsualarmi tillukest roheliselt vilkuvat silma. Mu meeled pingulduvad, otsides meeleheitlikult midagi, millest kinni haarata.
Ja Elliot, kes on nii mitmel moel minust nii erinev, lausub: „Kui inimesed ütlevad, et tähtis pole mitte välimus, vaid see, kes sa oled sisemuses, on neil õigus. Sa tead seda.”
„See on ilmselt ametlikult esimene kord, kui seda on öeldud inimesele, kellel varsti välimust enam pole,” vastan ma talle.
„Sul on välimus. See on lihtsalt teistsugune. Aga sina oled ikkagi sina. See on ärritav, aga sa ei pea mu pildiallkirju ka edaspidi vaimukaks.”
„See on ärritav, aga sina oled ka edaspidi jobu.”
„Ja kui mul oleks David Beckhami keha – keda ma juhtumisi väga austan –, oleksin ma ikkagi jobu. Ja ma armastaksin sind ikkagi. Ja ma hakkaksin sulle ikkagi rääkima oma allkirjast sellele naljapildile, kus mees ronib aknast sisse …”
„Palun lõpeta.”
„Mida oligi vaja tõestada.”
„Mida täpsemalt?” küsin mina.
„Kustuta tuled ära ja mina olen ikkagi mina, ja sina oled ikkagi sina. Kui sulle ei meeldi see, kuidas asjad pärast on, läheme kuskile pimedasse elama ja oleme lihtsalt meie, samad, kes me oleme alati olnud. Välja arvatud see, et sa saad kõndida ja sa ei hakka surema.”
Mind ajab nutma.
Ma ei taha nutta.
„Kuskile pimedasse?”
„Jah.”
Ma neelatan. „Nagu krüpti?”
„Nagu
