mingeid kitsaid teksaseid, Rosa!”
„… Okei.”
„See jumpsuit!”
„Nalja teed või?”
„Ma ei teeks sinuga nii tõsisel teemal nalja, Rosa.”
„Kelle elus võiks jumpsuit’i teema tõsine olla?”
Ta tegi, nagu raputaks kurvalt pead. „Rosa Marchant, sul on oma prioriteetide ümberhindamisega veel palju tööd ees.”
Niisiis – ma kannan uusi musti retuuse ja avarat sinist pluusi, ning sisse astub minu füsioterapeut. Tema näol on erutunud naeratus, mis on mulle selgelt näha – nüüd, kui otsese suure nakkusohu aeg on möödas ja näomaskid kõrvale heidetud.
Ta kinnitab mu millessegi, mida kutsutakse eksoskeletiks. See on motoriseeritud akuga raam, mis sinu eest kõnnib. See liigutab mu uusi jäsemeid ja mina vaatan seda pealt, aidates mu ajul tasapisi meenutada, mida see tegema peaks. Lõpuks vähendab füsioterapeut mootorite panust – ja mu parem jalg jõnksatab.
Esimene eine, mida ma ise söön – liigutades oma kätt, kuigi isa mind lusika suhupanemisel natuke aitab –, on tomatisupp. Mälestused tulvavad meelde. Olin seitsme- või kaheksa-aastane, tulin pargist koju, huuled parkunud ja kõht hirmus tühi, ning palusin isa, et ta avaks purgi Heinzi. See maitseb vapustavalt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
