ta märkas varsti, kuidas temagi koos teiste kaasreisijatega nende tögamiste peale naeratas. Sõjaväelased kutsusid kõiki vagunisolijaid endaga koos mänge mängima – sõna- ja täringumänge –, et aega surnuks lüüa. Kui noor naine mänguvooru kaotas, öeldi talle, et peab trahviks ühe laulu esitama.
Vagun jäi vaikseks. Naine vaatas enda ette põrandale, ta võttis julguse kokku ja tõusis püsti, hoides tasakaalu säilitamiseks pagasiriiulist kinni. Ta oli 22-aastane. Tema läikivmustad juuksed olid reisi ajaks nõelaga kinnitatud. Ta kandis valget puuvillast kleiti, mille mustriks olid väikesed punased lilled. Laul, mille ta esitas, pärines tolle aasta populaarsest filmist pealkirjaga „Kindrali lugu“. Ta laulis seda hästi, meeldivate, kõrgete nootidega. Kui ta lõpetas, hakkasid kõik reisijad vagunis plaksutama.
Naine võttis uuesti istet. Üks vanaema istus välimisel istmel ning nende vahel oli tema lapselaps. Ühtäkki seisis nende ees hallikassinises mundris noor sõjaväelane. Ta tutvustas end väga viisakalt vanaemale. Seejärel tõstis ta väikese tüdruku õhku, võttis istet noore naise kõrval ja pani tüdruku enda sülle istuma.
„Kuidas on teie nimi,“ oli esimene asi, mida mees ütles.
Niimoodi kohtusid minu ema ja isa.
Mees jättis väga enesekindla mulje. Ta rääkis Pyongyangi intonatsiooniga, mille peale ema tundis end oma põhja-hyesani aktsendi pärast tahumatu ja kohmakana. Kuid mees rahustas ta peagi maha. Ta ütles, et on ka ise pärit Hyesanist, kuid on veetnud palju aastaid Pyongyangis ja pidi naisele piinlikkusega tunnistama, et aktsent oli ajaga kadunud. Naise silmad olid suunatud alla, kuid heitsid mehele vilksamisi pilke. Mees ei olnud nägus selle sõna tavapärases tähenduses – tal olid paksud kulmud ja tugevad, esileulatuvad põsesarnad –, kuid naisele avaldas üsnagi muljet mehe sõjaväeline hoiak ja enesekindlus.
Mees ütles, et naisel on ilus kleit, mille peale naine ujedalt naeratas. Talle meeldis hästi riietuda, sest arvas, et see kompenseerib tema silmatorkamatut ja lihtsat välimust. Tegelikult oli ta ilusam, kui arvas end olevat. Pikk reis möödus kiiresti. Vesteldes märkas ta, kuidas mees vaatas teda korduvalt tõsidusega, mida ta ei olnud varem ühegi mehe puhul kogenud. See pani tema näo kuumamaja punastama.
Mees küsis naiselt tema vanust. Seejärel ütles ta väga ametlikult: „Kas see oleks vastuvõetav, kui ma kirjutaksin teile kirja?“
Naine ütles, et oleks küll, ja andis talle oma aadressi.
Hiljem mäletas ema väga vähe külaskäigust oma venna juurde Pyongyangi. Tema meelt täitsid pildid sõjaväelasest ja laigulisest valgusest, mida heitis vagunisse läbi mägimändide paistev päike.
Ühtegi kirja ei tulnud. Kui nädalad möödusid, üritas mu ema meest oma mõtetest välja saada. Tal on Pyongyangis kallim, arvas ta. Pärast kolme kuu möödumist oli ema pettumusest üle saanud ja loobunud mehele mõtlemast.
Kuus kuud hiljem oli perekond ühel õhtul kodus Hyesanis. Temperatuur oli tublisti alla nulli, kuid taevas oli nädalate viisi olnud selge ning tänu sellele olid sügis ja talv väga kaunid. Nad olid õhtusööki lõpetamas, kui kuulsid terastaldadega saabaste samme majale lähenemas ja tugevat koputust uksel. Laua ümber olijad heitsid üksteisele ärevaid pilke. Nad ei oodanud kedagi nii hilja külla. Üks mu ema õdedest läks ust avama. Ta hüüdis mu emale:
„Külaline. Sinu juurde.“
Linnas oli elekter ära. Mu ema läks küünal käes ukse juurde. Isa seisis ukselävel, seljas sõjaväe sinel, müts kaenla alla pistetud. Ta värises. Ta kummardas mu ema ees ja vabandas, öeldes, et oli olnud sõjaväelistel õppustel ja tal ei olnud lubatud kirjutada. Tema naeratus oli õrn ja isegi pisut närviline. Tähed tema selja taga ulatusid alla mägedeni.
Ema kutsus ta tuppa sooja. Sellest õhtust alates hakkasid nad kurameerima.
Järgmised kaksteist kuud olid mu ema jaoks nagu unenägu. Ta polnud kunagi varem olnud armunud. Mu isa viibis jätkuvalt Pyongyangi lähistel, seega kirjutasid nad iga nädal teineteisele kirju ja määrasid kohtumisi. Mu ema külastas isa sõjaväebaasi ja isa sõitis rongiga Hyesani, kus ema perekond teda tundma õppis. Nende kohtumiste vahele jäävaid nädalaid täitis ema ilusate plaanide tegemise ja unistamisega.
Ema rääkis mulle kord, et tol ajal oli kõigel küljes omamoodi sära ja maagia. Inimesed ümberringi näisid jagavat tema optimismi ja ta ei pruukinud seda endale vaid ette kujutada. Külm sõda oli jõudnud maailmas haripunkti, kuid Põhja-Korea nautis oma parimaid aastaid. Rikkalikud saagid mitu aastat järjest tähendasid seda, et toitu oli külluses. Riigi tööstus oli kommunistliku maailma standardite järgi kaasaegne. Lõuna-Korea, meie surmavaenlane, oli poliitilises kaoses ning vihatud jänkid olid just saanud valusa kaotuse sõjas kommunistlike jõudude vastu Vietnamis. Kapitalistlik maailm näis olevat allakäiguteel. Kõikjal riigis valitses usk, et ajalugu on meie poolel.
Kui saabus kevad ja lumi mägedes hakkas taanduma, reisis mu isa Hyesani, et paluda mu ema endale naiseks. Ema oli pisaraid valades nõus. Tema õnn oli täielik. Ja kõige tipuks oli nii minu isa kui ka ema perekonnal hea songbun, mis tagas neile ühiskonnas turvalise koha.
Songbun on Põhja-Koreas toimiv kastisüsteem. Perekond liigitatakse lojaalseks, ebakindlaks või vaenulikuks sõltuvalt sellest, mida tegi isa perekond vahetult enne riigi rajamist 1948. aastal, selle loomise ajal ja ka järel. Kui su vanaisa pärines töölistest ja talupoegadest ning võitles Korea sõjas õigel poolel, liigitatakse su perekond lojaalseks. Aga kui sinu esivanemate hulgas oli maaomanikke või ametnikke, kes töötasid koloniaalokupatsiooni ajal jaapanlaste heaks, või keegi, kes põgenes Korea sõja ajal LõunaKoreasse, liigitatakse sinu perekond vaenulikuks. Nende kolme suure kategooria sees on viiskümmend üks staatuse astet, ulatudes Kimide perekonnast tipus kuni ilma igasuguse vabanemislootuseta poliitiliste vangideni põhjas. Iroonia seisnes selles, et uus kommunistlik riik oli loonud sotsiaalse hierarhia, mis oli veelgi keerulisem ja kihistunum kui need, mida oli kunagi nähtud feodaalvalitsejate ajal. Vaenulikku klassi kuuluvad inimesed, kes moodustasid elanikkonnast umbes 40 protsenti, õppisid unistamisest loobuma. Nad määrati tööle majanditesse, kaevandustesse ja käsitööliseks. Ebakindlasse klassi kuuluvad inimesed võisid saada väikeametnikeks, õpetajateks või omandada sõjaväelise auastme kusagil võimukeskustest eemal. Üksnes lojaalne klass sai elada Pyongyangis, neil oli võimalus ühineda Tööliste Parteiga ja neil oli vabadus valida omale karjäär. Mitte kellelegi ei öeldud kunagi nende täpset asukohta songbun’i süsteemis, kuid ometigi mulle tundub, et enamik inimesi teadis seda vaistlikult, nii nagu viiekümne ühe pealises lambakarjas teab iga isend täpselt, milline lammas on grupihierarhias eespool, milline tagapool. Selle süsteemi salakaval ilu peitus selles, et väga kerge oli langeda alla, kuid peaaegu võimatu oli tõusta süsteemis ülespoole, isegi abielu kaudu, välja arvatud Suure Juhi enese väljastatud erilise loaga. Eliit, umbes 10–15 protsenti elanikkonnast, pidi olema ettevaatlik, et mitte kunagi viga teha.
Ajal, mil mu vanemad kohtusid, oli perekonna songbun väga oluline. See määras inimese elu ja nende laste elusid.
Mu ema perekonnal oli erakordselt hea songbun. Minu vanaisa paistis silma oma tegudega Teise maailmasõja ajal, saades kangelaseks tänu sellele, et infiltreerus Jaapani keiserlikku politseisse ajal, mil Korea oli Jaapani koloonia. Seal edastas ta mägedesse varjunud kohalikele kommunistidest partisanidele luureandmeid ja päästis mõned neist politsei vangikongidest. Pärast sõda autasustati teda aumärgiga ja imetleti terves kogukonnas. Ta hoidis alles üht vana fotot, kus ta oli Jaapani politsei mundris, ning ta oli kirjutanud käsikirja, milles jutustas oma loo, ent pärast tema surma põletas vanaema selle kõik ära, juhuks kui lugu võidakse ühel päeval vääriti mõista ja see tooks perekonnale õnnetuse kaela.
Minu vanaemast sai ülikooli ajal tulihingeline kommunist. Ta oli õppinud 1940.
