moel – ta ei kandnud kunagi vanu riideid ja tal oli silma moesuundadele, ehkki oli väga harva oma välimusega rahul. Ühiskonnas, kus peeti ilusaks ümara näo, suurte silmade ja mandlikujuliste huultega naisi, kurtis ema oma kitsaste silmade ja nurgelise näo üle, seda tavaliselt enda kulul nalja tehes: „Kui olin rase, kartsin ma, et sa näed välja nagu mina.“ Ma omandasin oma moearmastuse temalt.
Ma oleksin pidanud minema lasteaeda Hyesanis, kuid asjad läksid teisiti. Ühel detsembriõhtul tuli isa töölt koju, nägu laia naeru täis. Väljas oli tugev lumesadu ning tema müts ja munder olid lund täis sadanud. Ta lõi käsi kokku, palus natuke kuuma teed ja rääkis meile, et teda oli edutatud. Ta viiakse üle teise kohta. Me kolisime Anjusse, Põhja-Korea lääneranniku lähedal asuvasse linna.
3. peatükk
Silmad seinal
1984. aasta algul saabusime kolmekesi Anjusse. Olin nelja-aastane. Kui ema seda kohta nägi, tabas teda lootusetus. Piirkonna peamine tööstusharu on söekaevandus ning Chongchoni jõgi, mis voolab läbi kesklinna Kollasesse merre, oli mudast ja kivisöe räbust must. Meile öeldi, et suvel haiseb jõgi halvasti ning kipub vihmaperioodidel linna üle ujutama. Nagu teised Põhja-Korea linnad, nii oli ka suur osa Anjust uuesti üles ehitatud pärast Korea sõda. Kõiki neid linnu ühendab sarnane üksluine ja värvitu ilme. Kesklinnas ääristasid peateid betoonist kortermajad. Seal olid mõned nõukogude stiilis riigihooned ja avalik park koos kohustusliku Kim Il-sungi pronkskujuga. Ülejäänud linna moodustasid töntsakad kivikatusega majad. Hyesan, tuleb tunnistada, ei erinenud kuigi palju, ent taustal olevad mäed ja meie värvikas pereelu seal muutsid tolle koha meie jaoks maagiliseks paigaks.
Mu ema tundis Hyesanist lahkumise pärast sügavat kahetsust, sest teadis, et tal ei ole võimalik külastada oma ema ning õdesid ja vendi lihtsalt ega sageli, kuid samas ta teadis ka, et me elame privilegeeritud elu. Enamik Põhja-Korea perekondi ei saanud iialgi kuhugi mujale minna. Nad elasid terve elu ühes ja samas kohas ning vajasid isegi maakonnast lahkumiseks reisiluba. Mu isa töökoht võimaldas tal pääseda ligi kaupadele, mida enamik teisi inimesi ei saanud. Me sõime kala või liha enamikel söögikordadel. Siis ma veel ei teadnud, et paljud põhjakorealased sõid kala või liha nii harva, et võisid sageli mäletada täpset kuupäeva, millal nad seda tegid – tavaliselt juhtide sünnipäevadel, mil jagati laiali täiendavaid toiduratsioone.
Meile ei meeldinud meie uus maja, mis asus isa sõjaväebaasis. Seal oli seinale kinnitatud raadio koos valjuhääldiga. Seda ei olnud võimalik välja lülitada, sel puudus heli reguleerimise nupp ja vahetevahel pasundas banjang – meie ümbruskonna naabrivalve juht – selle kaudu instruktsioone ja õhurünnaku harjutamise teadaandeid. Banjang’iks oli tavaliselt viiekümnendates eluaastates naine, kelle ülesandeks oli edastada valitsuse hoiatusi, kontrollida, et keegi ei jääks ilma loata öömajale, ja hoida silma peal tema blokis asuvatel perekondadel. Päeval, mil me sisse kolisime, andis ta meile meie kodu jaoks kaks portreed. Need olid identsed portreedega meie majas Hyesanis ning me riputasime need seinale veel enne, kui olime seal oma esimese eine söönud.
Kogu meie perekonnaelu, söömine, suhtlemine ja magamine, toimus portreede all. Ma kasvasin nende pilgu all üles. Nende eest hoolitsemine oli iga perekonna esimene reegel. Tegelikult esindasid need teist perekonda, mis oli targem ja veelgi heatahtlikum kui meie omaenda vanemad. Need kujutasid meie Suurt Juhti Kim Il-sungi, kes rajas meie riigi, ja tema armastatud poega Kim Jong-ili, Kallist Juhti, kes võtab ühel päeval tema koha üle. Nende eemalolevad, retušeeritud näod olid aukohal nii meie kodus ka kui kõikides teistes kodudes. Need rippusid nagu ikoonid igas hoones, kuhu sisenesin.
Varasest east alates aitasin emal neid puhastada. Me kasutasime selleks spetsiaalset valitsuselt saadud riiet, mida ei tohtinud kasutada mitte millegi muu puhastamiseks. Juba mudilasena ma teadsin, et portreed ei ole nagu ülejäänud asjad majapidamises. Ükskord, kui näitasin näpuga nende poole, tõreles ema minuga valjusti: „Ära kunagi nii tee!“ Nagu selgus, oli näpuga näitamine erakordselt ebaviisakas. Kui meil oli tarvis nende poole osutada, tegime seda austusega, peopesa ülespoole suunatud. „Niimoodi,“ ütles ema mulle ette näidates.
Need pidid olema toas kõige kõrgemal asuvad objektid ja täiuslikult loodis. Samal seinal ei tohtinud rippuda ühtegi teist pilti ega muid asju. Avalikes hoonetes ja kõrgete parteitegelaste kodudes pidi rippuma ka kolmas portree, mis kujutas Kim Jong-suki, Jaapani-vastase võitluse kangelannat, kes suri noorelt. Ta oli Kim Il-sungi esimene abikaasa ja Kim Jong-ili pühaks kuulutatud ema. Minu arvates oli ta väga kaunis. Me kutsusime seda püha kolmainsust Paektu Mäe Kolmeks Kindraliks.
Umbes kord kuus sisenesid igasse blokis asuvasse majja valgeid kindaid kandvad ametnikud, et kontrollida portreid. Kui nad raporteerisid, et pere ei ole suutnud neid puhtana hoida – ükskord me nägime, kuidas nad suunasid taskulambivalguse kindla nurga all portreele, et näha, kas nad suudavad märgata klaasil ainsatki tolmukübet –, sai perekond karistada.
Iga kord, kui võtsime portreed seinalt maha, et neid puhastada, käsitsesime neid ülima ettevaatlikkusega, justkui oleks tegu hindamatute aaretega Koryo hauakambrist või rikastatud uraaniga. Niiskusest – mis võis suvel tekitada paberile hallitusplekke – tekkinud kahjustused olid aktsepteeritavad. Mistahes muul põhjusel tekkinud kahjustused võisid koduomanikule tõsise häda kaela tuua. Igal aastal esitleti meedias lugusid kangelaslikest portreepäästmistest. Mu vanemad kuulasid raadiost reportaaži, kus kiideti üht vanaisa, kes kahlas läbi ohtliku suurvee, hoides portreid pea kohal (ta päästis need, ohverdades seda tehes iseenda elu), või vaatasid Rodong Sinmun’is, üleriigilises päevalehes, fotot abielupaarist, kes istub pärast katastroofilist mudalihet oma hüti ebakindlal kivikatusel, hoides kramplikult peos pühasid portreesid. Ajaleht manitses kõiki kodanikke järgima nende tõsielukangelaste eeskuju.
Selline riigi sissetung meie koju ei tundunud mulle ei despootliku ega ebaloomulikuna. Oli mõeldamatu, et keegi võiks portreede üle kaevata. Kalendri tähtsaimatel kuupäevadel – Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili sünnipäevadel – rivistusime kõik kolmekesi portreede ette ja tegime neile pühaliku kummarduse.
See väike perekondlik tseremoonia oli ainus kord, mil poliitika meie majja sisenes. Kui isa tuli töölt koju ning laual olid kaetud riis, supp, kimchi ja marineeritud kurgid, mida sõime igaks eineks, ootas mu ema, et ütleksin „Aitäh, Austatud Isa Juht Kim Il-sung, meie toidu eest!“, enne kui võtsime söögipulgad kätte. Ent söögi ajal vestlesid mu vanemad üksnes isiklikest asjadest või perekonnast. Tavaliselt oli Hyesanist küllaldaselt ohutuid perekondlikke uudiseid, millest rääkida.
Tõsiste teemade üle ei arutletud kunagi. Ma õppisin neid vältima samamoodi, nagu lapsed omandavad ohutunde sõiduteel. See oli vajalik minu enda kaitsmiseks ja selles mõttes ei erinenud me teistest perekondadest. Kuna elus polnud ühtegi aspekti, ei avalikku ega privaatset, mille üle Parteil ei olnud võimu, oli peaaegu iga vestlusteema potentsiaalselt poliitiline ja potentsiaalselt ohtlik. Mu vanemad ei riskinud teha ettevaatamatut märkust, mida mina oleksin võinud süütult korrata või mida oleks võidud valesti mõista.
Täiskasvanuks saades ma tajusin seda ohtu. Ma teadsin, et see on kusagil olemas, ent samal ajal see oli normaalne nagu õhusaaste või tulekahju puhkemise võimalus. Ma ei muretsenud selle pärast, nagu ka Min-ho, kui tema üles kasvas. Me harva isegi mainisime Juhte, kelle silmad hiilgasid meie pea kohal seinal. Kui öelda näiteks Kim Il-sungi nimi ja unustada lisada sinna ette üks tema tiitlitest – Suur Juht, Austatud Isa Juht, Seltsimees, President või Marssal – võib tagajärjeks olla tõsine karistus, kui keegi sellest kuriteost ette kannab.
Ma mängisin ja tülitsesin teiste lastega just nagu kõik teisedki lapsed igal pool maailmas. Mu vanemad jätsid muretsemise endi hooleks. Eriti mu emal näis olevat anne hoida õnnetusi eemal. Osa sellest tulenes enesekindlusest, mis kaasnes kõrge songbun’iga. Kuid
