isegi algkooli. Ta astus Parteisse, kui oli alles üheksateist. Minu vanaisa kolis pärast vanaemaga abiellumist viimase kodulinna Hyesani, selle asemel et viia naine omaenda provintsi, nagu oli kombeks. Vanaisast sai kohaliku valitsuse ametnik. 1950. aasta sügisel, kui Ameerika väed sisenesid Korea sõja esimesel aastal linna, põgenes vanaisa mägedesse, et vältida vangilangemist. Ameeriklased käisid majast majja, otsides Partei liikmeid. Vanaema, kes oli sel hetkel sülelapsega – üks kaheksast lapsest, kelle ta sünnitas –, peitis nende partei liikmepiletid korstna sisse telliste vahele.
„Kui ameeriklased oleksid piletid üles leidnud, oleks nad meid maha lasknud,“ ütles ta mulle.
Parteipiletite alleshoidmine tagas perekonna kõrge songbun’i. Need, kes ameeriklaste tulles piletid hävitasid, langesid hiljem kahtlustuse alla. Mõned kõrvaldati vägivalda kasutades ja saadeti Gulagi. Kogu ülejäänud elu kandis vanaema oma parteipiletit nööriga kaelas, riiete alla peidetuna.
Pärast kaksteist kuud kestnud kurameerimist oleksid pidanud mu vanemad abielluma. Kuid sündmused võtsid teise pöörde.
Probleemiks oli mu emapoolne vanaema. Vanaema keeldus abiellumiseks luba andmast. Talle ei avaldanud muljet minu isa väljavaated ja tema karjäär õhujõududes. Tema arvates võinuks mu ema teha parema partii ja abielluda mehega, kes suudab pakkuda mugavamat elu. Hoolimata Jaapanis saadud haridusest ja progressiivsest kommunistlikust pagasist, kuulus mu vanaema põlvkonda, kelle jaoks armastus oli teisejärguline, kui asi puudutas sobiliku abikaasa leidmist. Esikohal oli majanduslik turvalisus. Õnne korral võis paar armuda pärast abiellumist. Ta nägi oma kohusena leida mu emale parim kandidaat. Selles küsimuses ei saanud mu ema astuda vastu tema tahtele. Oli mõeldamatu hakata vastu oma vanemale.
Mu ema õnnis aasta hakkas muutuma õudusunenäoks.
Tuttavate kaudu oli mu vanaema kohtunud võluva naisega, kes tegi Pyongyangi õitsvas filmitööstuses karjääri näitlejana. Selle naise vend oli pealinnas riikliku äriühingu ametnik ning lepiti kokku teda ja minu ema tutvustada. Mu ema ei suutnud uskuda, mis temaga toimub. Ta ei tundnud selle ametniku vastu mingit huvi, olgugi et too oli meeldiv. Ta armastas minu isa. Enne kui ta arugi sai, korraldati tema abiellumine.
Mu ema varises emotsionaalselt kokku ja ta silmad valutasid nädalaid nutmisest ja magamatusest. Tema piin viis ta meeleheite äärele. Ta sunniti katkestama suhted mu isaga. Kui ema talle kirja teel uudisest teada andis, ei vastanud isa suurt midagi. Ema teadis, et oli murdnud isa südame.
Mu ema abiellus tolle Pyongyangi ametnikuga kirkal kevadpäeval 1979. aastal. See oli traditsiooniline pulm. Ema kandis rikkalikult tikitud punasest siidist chima jeogori’t, Korea rahvarõivast – kõrgelt ümber keha mähitud pikk seelik ja lühike jakk selle peal. Tema peigmees kandis ametlikku Lääne stiilis ülikonda. Pärastpoole tehti tavapärased pulmapildid suure pronkskuju jalamil, mis kujutas Kim Il-sungi Mansu mäel. See pidi demonstreerima, et kui palju abielupaar teineteist ka ei armastaks, nende armastus Isaliku Juhi vastu on veel suurem. Keegi ei naeratanud.
Mind eostati mesinädalate ajal ja ma sündisin jaanuaris 1980 Hyesanis. Minu sünnijärgne nimi oli Kim Ji-hae.
Näis, et mu ema ja minu tulevik on kindlaks määratud.
Kuid armastus rajas endale ise teed, lõigates läbi mu vanaema sepitsetud plaanid, nii nagu vesi leiab lõpuks tee merre.
Mu ema sündis ja kasvas üles Hyesanis, mis on Ryanggangi provintsi pealinn riigi loodeosas – mägine piirkond täis kuuski, lehiseid ja mände. Seal on vähe põllumaad ja elu võib olla karm. Korea folklooris on Hyesani inimestel visa ja kangekaelne iseloom. Nad on ellujääjad. Vanasõna ütleb, et kui sa viskad nad keset ookeani, leiavad nad ikka tee kaldale. Nagu kõik taolised ütlused, on seegi lihtsustus, ent ometigi märkasin neid jooni tugevalt ka oma ema juures. Aja jooksul ilmnesid ka Min-ho ja minu juures sarnased omadused – ennekõike kangekaelsus.
Mu ema ei suutnud elada koos ametnikuga, minu bioloogilise isaga, ja jättis ta kohe pärast minu sündimist maha. Koreas mõõdetakse eluiga nii, et laps on üheaastane oma esimese eluaasta alguses, mitte esimese eluaasta lõpus, nagu enamikes maades. Ma olin üheaastane.
Peagi järgnes lahutus. Nüüd oli minu vanaema kord kannatada unetuid öid. Lahutatud tütar oli juba piisavalt häbiväärne, kuid lahutatud tütar koos lapsega muudab võimalused teda kellegi teisega edukalt paari panna peaaegu võimatuks. Mu vanaema nõudis, et mind antaks lapsendamiseks.
Ühel mu ema vendadest õnnestus leida kõrgesti sündinud paar Pyongyangist, kes soovis last adopteerida. Paar tegi pika reisi Hyesani, et kohtuda minuga ja viia mind endaga kaasa. Nad tõid kaasa karbitäie mänguasju ja kvaliteetseid riideid.
Majas järgnes sellele kohutav stseen. Mu ema keeldus pisarsilmi mind ära andmast. Ta ei lasknud vanaemal mind oma käte vahelt ära kiskuda. Mina hakkasin valjusti nutma. Pyongyangist pärit paar vaatas kohkumusega pealt, kuidas vanaema valas oma raevu mu ema peale välja, hakates seejärel paanitsema ja teda anuma. Varsti muutus ka paar ise vihaseks ning süüdistas mu perekonda nende eksitamises.
Varsti pärast seda reisis ema sõjaväebaasi, kus oli mu ohvitserist isa. Emotsionaalse taaskohtumise käigus võttis isa ema otsekohe vastu. Viivugi kõhklemata tunnistas ta ka mind oma tütrena.
Nad armastasid teineteist nii väga, et mu vanaema tunnistas oma kaotust ning muutis sealt alates oma arvamust minu isa suhtes. Isast õhkus autoriteeti, mida märkasid kõik, kes teda kohtasid, ent ometigi oli ta õrn ja lahke inimene. Ta ei pruukinud kunagi alkoholi ega kaotanud enesevalitsust. Minu vanemate omavaheliste tunnete tugevus valmistas aga vanaemale muret. Ta hoiatas neid, et kui paar teineteist liiga palju armastab, surub see kogu kiindumuse, mis peaks kestma terve elu, liiga lühikesse ajaperioodi, ja üks neist sureb noorelt.
Mu ema ja isa abiellusid lõpuks. Kuid nüüd oli neil uus probleem – sedapuhku isa vanemad. Nad oleksid selle abielu sõlmimisele kõva vastupanu osutanud, kui nad oleksid teadnud, et mu emal on juba teiselt mehelt laps, niisiis püüdsid mu vanemad minu olemasolu saladuses hoida. Kuid Hyesani-suguses linnas, kus nii paljud inimesed üksteist tundsid, ei olnud sellist saladust lihtne hoida. Sõna läks liikvele ja vaid mõni päev enne mu vanemate pulmi said vanavanemad minu olemasolust teada. Nad võtsid tagasi loa isal minu emaga abielluda. Isa anus neid kirglikult. Ta ei suutnuks seda taluda, kui tema abiellumine minu emaga teist korda nurjatakse.
Niisiis jäid vanavanemad väga vastumeelselt nõusse, kuid ühel tingimusel: et mu nimi muudetakse täielikult, sümboliseerimaks minu liitumist uue perekonnaga. Põhja-Koreas, nagu mujalgi, oli tavaline, et lapse perekonnanimi muudeti, kui ema abiellus uuesti, kuid oli ülimalt ebatavaline, et muudeti ka eesnimi. Mu emale ei antud selles küsimuses mingit valikut. Ja niisiis, ma olin nelja-aastane, kui minu identiteeti muudeti teist korda, kohe pärast mu vanemate abiellumist. Minu uus nimi oli Park Min-young.
Pulmad toimusid vaikselt Hyesanis. Seekord ei olnud mingit viimistletud chima jeogori’t. Mu ema kandis elegantset kostüümi. Isa kandis oma mundrit. Isa vanemad ei vaevunud eriti oma pettunud nägusid ema perekonna ees varjama.
Ma olin liiga noor, et olla teadlik neist pingetest. Samuti ei olnud ma teadlik oma tegelikust päritolust. Avastasin selle saladuse alles mitu aastat hiljem, kui käisin algkoolis. Osake minust soovib ikka veel, et ma ei oleks seda kunagi teada saanud. Sel avastusel olid südant murdvad tagajärjed nii minule kui ka sellele lahkele ja armastavale mehele, keda olin sinnamaani tundnud oma isana.
2. peatükk
Linn maailma serval
Esimesel neljal eluaastal kasvasin üles Ryanggangi provintsis suures perekonnas, mille
