keda teadsime kui karme, mõistlikke tüüpe, leidis mu ema kontakti. Kuid ta oli alati hoolikas selle suhtes, mis oli meie majas nähtaval, et mitte äratada riigi tähelepanu või põhjustada kadedust.
Kui mu ema ei suutnud lahendada probleeme mõistuse või hea tahtega, püüdis ta seda teha rahaga.
Nädal pärast Anjusse saabumist peatasid teda kesklinna tänaval viis vabatahtlikku, kes kandsid punaseid käelinte. Need isehakanud korravalvurid luusisid mööda linna ringi, otsides PõhjaKorea loendamatute ühiskondlike reeglite rikkujaid: igaüht, kes kandis teksaseid; mehi, kelle juuksed olid tsipake liiga pikad; naisi, kes kandsid kaelakeed või välismaist parfüümi, mis kõik olid ebasotsialistlikud ning sümboliseerisid moraalset allakäiku ja kapitalistlikku dekadentsi. Vabatahtlikud võisid oma innukuses olla agressiivsed ja ülbed. Nende kõige alatum võte oli tabada hommikuse tipptunni ajal inimesi, kes olid kodunt lahkudes unustanud panna rinda Suure Juhi näoga rinnanõela, pisikest ümmargust rinnamärki, mida kõik täiskasvanud põhjakorealased kannavad oma südame kohal. Teolt tabatud võisid leida end delikaatse probleemi ees. Keegi ei saanud öelda, et ta „lihtsalt unustas“ Suure Juhi.
Minu ema kuritegu tol hommikul seisnes selles, et ta kandis avalikus kohas pükse, mitte seelikut. See oli keelatud, kuna juhtorganid olid otsustanud, et pükste kandmine on Korea naisele ebakohane. Vabatahtlikud piirasid ema ümber ja nõudsid vastust, miks ta pükse kannab. Stseeni vältimiseks tasus ema neile trahvi, seejärel maksis neile pistist, et väärtegu ei sisestataks tema passiraamatusse.
Mu ema maksis inimestele pistist enesekindlalt. Selles ei olnud midagi ebatavalist, seni kuni sind teolt ei tabatud. Põhja-Koreas on altkäemaks tihtipeale ainus viis, et panna midagi toimima või hiilida kõrvale kalgist seadusest või mõnest ideoloogia absurdsest detailist.
Tasapisi me harjusime eluga sõjaväebaasis. Ma avastasin, et sõjaväeline elu ei erine kuigivõrd tsiviilelust. Kõik tundsid kõiki ja see ei pakkunud erilist turvatunnet. Mu isa naljatas, et kogu riik on üks sõjaväebaas. Keegi meist ei leidnud tollal kergesti sõpru.
Nagu isa, nii vältis ka ema seltskondlikku läbikäimist. Ta teadis, kuidas hoida inimestega distantsi. Selline vaoshoitus tuli talle kasuks riigis, kus kehtis põhimõte, et mida rohkem inimesi sa teadsid, seda suurem oli tõenäosus langeda kriitika või pealekaebamise ohvriks. Kui ma tõin mõne sõbra meie majja külla, oli ta pigem külalislahke kui soojalt sõbralik. Kuid see ei olnud tema tegelik pale. Üks Põhja-Korea tragöödiaid on see, et kõik kannavad maski, mille nad võtavad eest vaid omal riisikol. Mask, mida mu ema perekonnaväliste inimeste ees kandis, kujutas paadunud ja sirgjoonelist kõrge songbun’iga naist. Tegelikult varjas see huumorisoont ja sügavat kaastunnet teiste vastu. Ta oli valmis nende nimel, keda armastas, kõigega riskima. Ta toetas regulaarselt õdesidvendi, kel ei läinud nii hästi, ennekõike Onu Vaest ja tema perekonda kolhoosis, toidu, riiete ja rahaga – seda sel määral, et pean piinlikkusega tunnistama, et ma panin seda pahaks ja kurtsin selle üle. Ja hoolimata oma praktilisest meelest, oli ta vaimsete kalduvustega. Ta tundis sügavat sidet oma esivanematega ning austas neid toidu ja ohvriandidega nende haudadel lunaarse uue aasta alguses ja Chuseok’i, sügisese lõikusfestivali ajal. Neil perioodidel kõneles ta summutatud häälel ja ütles mulle: „Vaata ette, mida sa ütled.“ Esivanemad võisid kuulda.
Minu kõige lähedasem sõber toona oli mu pisike koer – see oli sellist armast väikest tõugu koer, kellele inimesed mujal maades panevad kleite selga. Minule ei oleks lubatud seda teha, sest koerte riietamine oli kuulus näide kapitalistlikust mandumisest. Jänki šaakalid hoolivad koertest rohkem kui inimestest. Seda ütlesid mulle õpetajad lasteaias. Nad panevad neile isegi riided selga. Sellepärast, et nad on ka ise nagu koerad.
Ma olin kuuene, kui läksin Anju lasteaeda. Ja ehkki ma olin veel liiga noor, et seda tähele panna, märkis see peent muutust minu suhetes vanematega. Teatud mõttes ma ei kuulunud enam neile. Ma kuulusin riigile.
4. peatükk
Daam mustas
Kooliaasta algas septembris ning pikk vaheaeg oli talvel, mitte suvel, kuna Põhja-Korea karmidel talvedel oli raske hoida koolimaju soojana. Minu lasteaias asus keset klassituba suur ahi, milles põletati puid, ning seintele olid joonistatud värvikirevad pildid, millel kujutati lapsi võimlemas, lapsi mundrites ja Põhja-Korea sõdurit, kes torkab püssitäägiga ühekorraga läbi nii jänki, Jaapani kui ka Lõuna-Korea sõduri.
Ideoloogiline ajupesu algas kohe esimesel päeval.
Õpetajad lugesid meile lugusid lapskangelastest, kes võitlesid jaapanlaste vastu koloniaalvõimu ajal Koreas, ja legende Kim Il-sungi poisipõlvest – sellest, kuidas ta kannatas inimeste õnne nimel juba väikelapsena, andes oma toidu ja kingad lastele, kel oli elus vähem õnne.
Iga kord, kui Juhte mainiti, võtsid õpetajad omaks madala, võbiseva hääle, otsekui hääldaksid nad elavate jumalate nimesid. Seintel olevad fotod kujutasid Kim Il-sungi noore partisanina, Kim Il-sungi ümbritsetuna naeratavatest orbudest, Kim Il-sungi tema valges marssalimundris kui meie rahvuse isa. Ta oli pikk ja silmatorkav ning tema vapper naine Kim Jong-suk, kes oli tema kõrval võidelnud, näis nagu daam rahvajuttudest. Ei olnud keeruline neid jumaldada.
Lugu nende poja, Kalli Juhi Kim Jong-ili sünnist tõi mulle kananaha ihule. Tema sündi kuulutasid ette imelised märgid taevas: kahekordne vikerkaar üle Paektu mäe, pääsukesed laulmas ülistuslaule inimese häälega ja uue särava tähe ilmumine taevasse. Me kuulasime seda ja meie väikeseid kehasid läbistasid aukartuse värinad. Mu peanahk kiheles. See oli nii maagiline. Õpetajad innustasid meid joonistama ja värvima lumega kaetud puust majakest, milles ta sündis, taustal püha mägi ja uus täht taevas. Tema sünnipäev 16. veebruar oli Särava Tähe päev. Meie lasteaias oli klaaskasti all ka selle majakese väike koopia, mille peale oli värvitud lumi.
See oli minu jaoks väga õnnelik aeg. Me olime Kim Il-sungi lapsed ja see tegi meist suurima rahva lapsed maa peal. Me laulsime laule tema sünnikülast Mangyongdaest, esitades väikese tantsu ning tõstes sõna „Mangyongdae“ peale käed taeva poole. Tema sünnipäev 15. aprill oli Päikese Päev ning meie riik oli Igavese Päikese Maa.
Need sünnipäevad olid riiklikud pühad ning kõigile lastele anti kommi ja muud meelehead. Oma kõige varasemast elueast alates seostasime Suurt Juhti ja Kallist Juhti kingituste ja elevusega, nii nagu lapsed Läänes mõtlevad jõuluvanast.
Ma olin liiga noor, et mitte uskuda iga sõna. Ma uskusin absoluutselt, et too kangelaslik perekond oli päästnud meie kodumaa. Kim Il-sung rajas meie riigis kõik asjad. Enne teda ei olnud midagi olemas. Ta oli meie isaisa ja meie emaisa. Ta oli võitmatu sõdalane, kes oli alistanud ühe eluea jooksul kaks suurt imperialistlikku võimu – miski, mida ei olnud kunagi varem meie viie tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul juhtunud. Ta pidas jaapanlastega kümne aasta jooksul maha 100 000 lahingut – ja sellega sai ta hakkama veel enne jänkide alistamist. Ta võis rännata päevi ilma puhkamata. Ta võis ilmuda ühekorraga nii idas kui ka läänes. Tema juuresolekul lilled õitsesid ja lumi sulas.
Isegi mänguasju, millega mängisime, kasutati meie ideoloogiliseks kasvatamiseks. Kui ehitasin klotsidest rongi, ütles õpetaja mulle, et võiksin sõita sellega Lõuna-Koreasse ja päästa sealsed nälgivad lapsed. Minu missioon oli tuua nad tagasi koju Austatud Isa Juhi rüppe.
Paljud laulud, mida klassitoas laulsime, rääkisid Korea ühendamisest. See teema oli mulle südamelähedane, sest, nagu meile räägiti, Lõuna-Korea lapsed olid riietatud kaltsudesse. Nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima. Meie õpetaja näitas meile koomiksipilte lastest, kes kerjasid
