provints on Korea kõige kõrgem piirkond. Mäed on suvel vaatamist väärt. Talved on lumised ja äärmiselt külmad. Koloniaalperioodi ajal (1910–1945) ehitasid jaapanlased siia raudtee ja saeveskid. Mõnel päeval lõhnas kõikjal värskelt saetud mändide järele. Provints on koduks korraga nii pühadele revolutsioonilistele paikadele, mis asuvad Põhja-Korea kõrgeima mäetipu Paektu ümber, kui äraspidisel moel ka rängale karistuspiirkonnale Baekami maakonnas, kuhu saadetakse sisepagendusse režiimiga vastuollu sattunud perekonnad.
Minu lapsepõlves oli Hyesan põnev koht elamiseks. Mitte sellepärast, et see oli elavaloomuline – riigis ei leidunud ühtegi piirkonda, mis olnuks tuntud oma teatrite, restoranide või moekate subkultuuride poolest. Linna veetlus seisnes kitsa Yalu jõe läheduses, mis oli Korea ja Hiina igiammune piir. Põhja-Korea taolises suletud riigis näis Hyesan olevat justkui linn maailma serval. Kodanike jaoks, kes seal elasid, oli see värav, mille kaudu sisenesid riiki kõikvõimalikud oivalised välismaised kaubad, nii legaalsed, illegaalsed kui ka ülimalt illegaalsed. See muutis linna edukaks kaubanduse ja salakaubaveo keskuseks, mis andis kohalikele palju hüvesid ja eeliseid, millest väga oluline oli võimalus luua tulutoovaid sidemeid Hiina kaupmeestega teisel pool jõge ja teenida kõva valuutat. Aeg-ajalt võis see näida nagu poolenisti seadustest väljaspool asuv paik, kus valitsuse raudne rusikas ei olnud nii tugev. See oli nii seetõttu, et peaaegu igaüks, alates kohalikust parteiülemast kuni kõige tähtsusetuma piirivalvurini, soovis rikkusest osa saada. Vahetevahel korraldas Pyongyang seal siiski ka haaranguid, ja need võisid olla julmad.
Tänu sellele oli Hyesani inimestel rohkem ärivaimu ja nad elasid tihti paremini kui inimesed mujal Põhja-Koreas. Täiskasvanud kinnitasid mulle, et see on meie õnn, et elame seal. Nad ütlesid, et see on parim paik kogu riigis pärast Pyongyangi.
Minu kõige varasem mälestus pärineb Hyesanist ja see oleks peaaegu jäänud ka mu viimaseks.
Kummalisel kombel mäletan seda kleiti, mis mul seljas oli. See oli ilus ja kahvatusinine. Uitasin üksinda mööda majatagust rohust raudteetammi ja istusin puidust liiprile, kogudes kivikesi oma sülle. Kleit ja käed said mustaks. Ühtäkki kostis nii vali mürin, et see lõhestas õhu ja kajas mägedelt vastu. Ma pöörasin ümber ja nägin tohutut, majasuurust musta kogu mändide vahelisel raudteel kurvi võtmas. See tuli otsejoones minu poole. Ma ei teadnud, mis see on.
Mul on terve rida segaseid mälupilte: lõõskavad esituled, metalli kriiksumine, terav, põletav lõhn. Hääled hüüdmas. Signaal uuesti möirgamas.
Must kogu oli minu ees, minu kohal. Ma olin selle all. Mürin ja põletav lõhn olid hirmsad.
Vedurijuht rääkis hiljem mu emale, et märkas mind raudteel kurvi jõudes, umbes üheksakümmend meetrit eespool, mis oli liiga lühike vahemaa, et pidurdada ja vältida mulle otsa sõitmist. Tema sõnul oli ta süda peaaegu seisma jäänud. Ma roomasin välja neljanda vaguni alt. Mingil põhjusel ma naersin. Raudteetammil oli nüüd juba palju inimesi. Minu ema oli nende hulgas.
Ta tiris mind kätest üles ja kisendas: „Kui palju kordi ma sulle seda öelnud olen, Min-young? Ära – mitte – iialgi – mine – sinna!“ Seejärel surus ta mind oma piha vastu ja hakkas kontrollimatult nuuksuma. Rahva seast tuli üks naine tema juurde ja ütles, et see on hea enne. Jääda nii noorelt niisuguses õnnetuses ellu tähendas, et mul tuleb pikk elu. Hoolimata praktilisest meelelaadist oli mu ema ebausklik inimene. Aastate jooksul kordas ta ikka ja jälle selle naise ütlust. Sellest sai omamoodi päästmismüüt ja see meenus mulle ohtlikes olukordades.
Mu ema oli üks kaheksast lapsest – neljast õest ja neljast vennast –, keda kõiki iseloomustas Hyesani inimeste kangekaelsus. Neil olid kummaliselt mitmekülgsed karjäärid. Ühes äärmuses oli Onu Raha. Ta oli juhataja ühes edukas äriühingus Pyongyangis ja sai lubada endale luksuslikke Lääne kaupu. Me olime tema üle väga uhked. Teises äärmuses oli Onu Vaene, kes oli langenud songbun’i süsteemis pärast ühe kolhoositüdrukuga abiellumist. Ta oli andekas kunstnik ja võinuks kuuluda elitaarse vähemuse hulka, kellel oli lubatud maalida juhte, kuid selle asemel teenis ta elatist, maalides pikki punaseid propagandaplakateid, mis seisid põldudel, manitsedes väsinud kolhoosnikke „päästma valla majanduskasvu transformatiivset faasi!“ ja nii edasi. Teised vennad olid Onu Kino, kes pidas kohalikku kino, ja Onu Oopium, narkodiiler. Onu Oopium oli Hyesanis üsna mõjukas tegelane. Kõrge songbun päästis teda uurimise alla sattumisest ja kohalik politsei võttis tänuga vastu tema altkäemakse. Ta pani mind oma põlvele istuma ning jutustas vahvaid rahvajutte mägedest, loomadest ja müütilistest elukatest. Kui ma neid lugusid praegu meenutan, siis taipan, et tõenäoliselt oli ta pilves.
Minu emale oli perekond kõik. Meie sotsiaalne elu leidis aset perekonna keskel ja tal oli väljaspool peret väga vähe sõpru. Selles mõttes sarnanes ta minu isaga. Nad olid mõlemad privaatsust hindavad inimesed. Ma ei näinud neid kunagi teineteisel käest kinni hoidmas ega tabanud neid köögis kallistamast. Vähesed põhjakorealased demonstreerivad sel moel romantilisi suhteid. Ja ometigi olid nende tunded teineteise vastu alati selged. Mõnikord ütles mu ema lõunasöögilauas isale: „Ma olen nii õnnelik, et sind kohtasin.“ Ja seejärel nõjatus isa mulle lähemale ja sosistas, piisavalt kõvasti, et ema seda kuuleks: „Tead mis, kui mulle toodaks kümme autokoormatäit naisi ja palutaks mul nende seast keegi teine välja valida, lükkaksin nad kõik tagasi ja valiksin sinu ema.“
Nad olid kogu oma abielu vältel teineteisest sisse võetud. Mu ema kihistas vahel naerda ja ütles: „Sinu isal on kõige ilusamad kõrvad!“
Kui isa oli sõjaväeliste kohustuste tõttu ära, võttis ema mind endaga kaasa vanaema või mõne mu tädi juurde elama. Kõige vanem õde oli Tädi Vana, raskemeelne ja eraklik naine, kelle traagilisest abielust sain teada alles aastaid hiljem. Kõige noorem õde oli helde naine, keda tunti kui Tädi Pikk. Kõige kaunim ja andekam mu ema õdedest oli Tädi Ilus. Tüdrukuna lootis ta saada iluuisutajaks, kuid pärast kukkumist, mille tagajärjel ta murdis oma hamba, tõmbas vanaema tema unistustele kriipsu peale. Tädi Ilusal oli kõvasti nutti äri tegemise peale – anne, mis oli ka minu emal – ja ta teenis palju raha, saates Hiina kaupu müügiks Pyongyangi ja Hamhungi. Ta oli ka väga sitke, elades kord üle küünlavalgel tehtud pimesoolelõikuse, kui haiglal ei olnud ei elektrit ega piisavalt tuimestusvahendeid.
„Ma kuulsin, kuidas nad mind lõikasid,“ ütles ta.
Tundsin õudust. „Kas see valus ei olnud?“
„Noh, oli küll, aga mis mul muud üle jäi?“
Mu ema oli sündinud ettevõtja. See külg temas oli kõrge songbun’iga naiste seas ebaharilik. 1980. ja varastel 1990. aastatel pidasid paljud taolised naised äriga rahateenimist ebamoraalseks ja oma väärikust riivavaks. Kuid minu ema oli pärit Hyesanist ja tal oli tehingute peale hea nina. Aastate jooksul korraldas ta palju väikeseid tulutoovaid riskantseid ärisid, mis hoidsid perekonda elusana ka kõige raskematel aegadel. Kui mina üles kasvasin, olid „äri“ ja „turg“ jätkuvalt ropud sõnad, kuid mõne aasta möödudes muutusid hoiakud radikaalselt, kui sellest sai ellujäämise küsimus.
Ta oli minuga range ja mind kasvatati hästi. Tal olid kõige suhtes kõrged nõudmised. Ta õpetas mulle, et on ebaviisakas kohtuda vanemate inimestega, rääkida liiga valjusti, süüa liiga kiiresti ja lahtise suuga. Ma õppisin, et on kõlvatu istuda jalad harkis. Ma õppisin istuma põrandal põlvili ja jalad enda alla tõmmatud, Jaapani stiilis, ning keha tikksirge. Ta õpetas mind ütlema endale ja isale hommikuti head aega, tehes täieliku, üheksakümnekraadise kummarduse.
Kui üks mu sõbrannadest kord meie poolt läbi astus ja nägi mind niimoodi tegevat, küsis ta: „Mispärast sa nii teed?“
Küsimus üllatas mind. „Kas sina ei tee?“
Mu
