tal on side silmil, õllepudel käes ja tundmatu naise käsi reiel. AC/DC „Highway to Hell” kisendab kaasaskantavast Marshallkõlarist, kuid ta kuuleb ometigi, kui elevil kõik tema selja taga on. Kuidas nad midagi suurt liigutavad, teibist ribasid tõmbavad, lollitavad.
„Kas sa pole uudishimulik?” küsib noor naine tema kõrval.
Ta lõhnab suvise lõhnaõli järele ja kraabib oma pikkade küüntega ettevaatlikult tema tätoveeritud õlavart. Ja ta soovib tõesti, et ta seda oleks, ootusärev ja elevil.
Ta peaks olema.
Mitmeid kordi viimaste kuude jooksul on ta seda stseeni vaimusilmas ette kujutanud. On näinud, kuidas ta just selles sviidis just sellel ööl laua peal seisab, šampust pihustab ja juubeldab – õnnest, kergendusest, revanšist, kõigest. On ette kujutanud, kuidas ta naudib seda, et on eesmärgi saavutanud, et ta on viinud selle rokkbändi palju kaugemale, kui üldse võimalikuks pidas. Kõige kõrgemasse liigasse, sellele tasemele, kus teised suured bändid paluvad, et nemad võiksid ObstiNationi soojendusbändiks olla ja mitte vastupidi.
Ta tahab nii väga selle üle eufoorilist rõõmu tunda. Sisemuses plahvatada. Aga ta on ainult tühi. Väsinud. Tüdinud.
„Hoia kõvasti kinni nüüd!” kuuleb ta Wakkot selja taga röögatamas.
„On ikka kuradi munn,” ütleb TT Bones aukartlikult.
Rob paneb silmad sideme taga kinni. Mis need haiged tõprad nüüd välja on mõelnud?
Ta neelab mõned sõõmud heledat õlut. Hõbekett, mis ripub kõrva ja ninasõõrme vahel, kõliseb kergelt vastu pudeliklaasi. Ta tahaks terve sisu korraga alla kulistada ja end kiirelt vormi juua, aga peale paari lonksu tekib tõrge, nagu loksuksid varasemad õlled tal veel kõriaugus.
Nad on nüüd mitu päeva järjest kõvasti pidutsenud. Või pigem kuid kestnud pidutsemise intensiivsust tõstnud. Ja pidu pole veel läbi. Homme on oodata suurt banketti, kuhu tulevad kõik tuuril osalenud, järgmisel õhtul on bändiliikmed glamuurse rokigala aukülalisteks ja ülejärgmisel õhtul on veel üks üritus Long Islandil.
Rob tunneb end nagu nood ängist nõretavad read Marilyn Mansoni laulust:
We’ve only reached the third day
of a seven day binge
Ta tõstab pudeli jälle suule. Sunnib veel mõned lonksud kurgust alla ja kuulab valjuhäälset jutukõminat enda ümber. Diivanil ja tugitoolidel tunglevad lavamehed ja helitehnikud, deemonprodutsent Stef Wagner, mänedžer Gus Wilsbury, mõned plaadifirma tähtsad ninad ülikondades ja neli silikoonneidu, kelle nime ta ei tea.
„Siin, Rob. Siruta käsi välja,” kuuleb ta Gusi ütlevat.
Rob kobab õhus, ent tunneb varsti külma õllepudelit oma peo vastas.
„Või tahad sa pigem mulle?”
„Ei, õlu käib küll,” ütleb ta.
Gus kõlistab oma pudelit tema oma vastu.
„Kolme kontserdi terviseks, mis läksid viimase peal hästi,” ütleb ta.
„Sinuta poleks see õnnestunud, sa oled sellest teadlik, eks?” vastab Rob.
Gus patsutab teda õlale ja Rob näeb tema sooja naeratust enda ees. Kuidas ta oma õhukesi juuksesalke sätib ja oma halvasti istuvaid pükse kehitab, enne kui ta oma suure kere tagasi diivanisse surub.
Gus Wilsbury, ObstiNationi väsimatu mänedžer, kuigi mitte ainult. Asjaajaja, varuisa, terapeut, arvepidaja. Bändi ülimina, kitt, mis neid nelja düsfunktsionaalset kutti koos hoiab. Viiskümmend kolm aastat vana, pärit Birminghamist. Ta on rohkem kui pool oma elust maanteel elanud ning räägib tihti ja meeleldi, kui palju vingem, hullumeelsem ja lahedam kõik varem oli, kui tuuril käimine tähendas pigem juba kokku teenitud raha raiskamist kui elatise teenimist.
See ajab ObstiNationi kuttidel karva turri. Eriti Wakkol ja TT Bonesil, kelle jaoks on auasi olla nii palju bad ass kui võimalik.
Robi kõrval oleva tüdruku huuled on nüüd tema kaela vastas. Ta tõmbab küüntega üle nahast pükste kuni kubemeni. Surub nii tugevasti, et Robil hakkab hirm, et ta teeb püksid katki. Tuhat kakssada dollarit maksis ta nende pükste eest. Tema lemmikriietusese. Valmistatud chevreau’st, kitsetalle nahast, ühe Hollywoodi, Sunset Boulevardi rätsepa töö. Istub nagu teine ihu.
Kõlarisüsteemi häält keeratakse maha ja keegi tuleb Robi selja taha ning paneb oma käed talle õlgadele.
„Nüüd võid vaadata,” ütleb Ahsanullah Sufyan Asif.
Rob tõmbab sideme peast ja keerab end ringi. Keset hotellisviidi parkettpõrandat seisab kõikuv põrandamopp tagurpidi püsti, kinniteibitud roosidega kaetud ning ülemisest otsast kokku seotud nööriga, mille teine ots on kinnitatud laes rippuva kristall-lühtri külge.
Üks põrandahari on risti üle mopi teibitud ja selle otstes õõtsuvad kaks prill-lauda. Kolm bändiliiget seisavad uhkelt oma taiese juures ja vaatavad Robile ootusäreva näoga otsa.
„Nüüd võid sa lõpuks tunda end nagu kodus,” ütleb Wakko laia naeratusega ja lükkab mõned tumepruunid lokid näolt ära.
Ja siis saab Rob aru. Ta vajub tagasi diivanile, peidab näo kätesse ja raputab pead. Ei, ei, ei. Mitte nüüd.
Mitmed käed haaravad temast kinni, hakkavad teda üles tirima.
„Rootsi munnitants, me oleme seda üle kahe aasta oodanud,” hüüab Wakko elevusega.
Juubeldused ja naer sohvadelt.
„Konnatants on selle nimi,” ütleb Ahsanullah.
„Nad tantsivad ümber munni, just see on tähtis. Ise nägid seda Youtube’i klippi. Isegi lapsed teevad seda. Täitsa haige.”
„Sellepärast nad ongi nii seksimaiad,” lisab TT Bones. „Neid on lapsepõlves tugevalt mõjutanud kivikõva fallose kummardamine, mis seisab seal nagu jumalus, sügavale niiskesse viljakasse mulda surutud, lehtedega kaunistatud munad kõigile vaatamiseks õhus ripnemas.”
Pildid ObstiNationi esimesest turneest kerkivad Robile silme ette. Kuidas ta tuli ükskord ühes kitsas Iowa hotellitoas mõttele, et nad võiksid „Väikseid konnasid” tantsida, tähistamaks tuuri lõppu ja seda, et nad olid kolmeteistkümnes osariigis mänginud.
Teine tuur lõppes samamoodi, ja nii see jätkus. Ja siiski oli tal õnnestunud peast välja tõrjuda mõte, et see aeg on jälle käes. Võib-olla seepärast, et seekord oli kõik palju suurem. Peaaegu kujuteldamatult suur. Viimase poole aasta jooksul oli ObstiNation vallutanud ühe linna teise järel. Kõigepealt legendaarsed Euroopa kontserdilinnad nagu London, Berliin, Barcelona ja Milano. Siis edasi Aasiasse ja Ladina-Ameerikasse, et lõpuks tagasi USA-sse naasta ning mängida Los Angelese, Las Vegase, Miami ja Chicago välja müüdud staadionidel. Ja lõpuks, la grande finale: kolm välja müüdud õhtut Madison Square Gardenis.
See on kõik, mida ma kunagi olen tahtnud, mõtleb Rob. Nii et miks mul selline tunne on?
Käteplaksud on selgema rütmi omandanud.
„Tantsi! Tantsi! Tantsi! Tantsi!”
Ta laseb end diivanilt
