lamab maas, pea esijalgadele langetatud. Haav koonul on ära puhastatud ja helgib veel punasemalt kui enne.
„Kurat, jah,” ütleb Göran. „Paistab, et keegi on tahtnud pirakat trofeed seinale riputada.”
Alva põrnitseb talle otsa.
„Keegi ei tahtnud siin trofeed,” sõnab ta ning tunneb, kuidas raev temas jälle pulbitsema lööb. „Tegemist on kellegagi, kes tahab miljoneid teenida.”
Göran Danielsson vaatab teda lõbustatult.
„Nüüd pingutad sa küll natuke üle, noor daam. Siin on ju tegu ainult ühe sarvega.”
Alva pöördub hoopis Cecilia poole.
„Üks kilo ninasarviku sarve on Vietnamis praegu väärt rohkem kui kilo kulda või kokaiini. Ma üritasin kõnekeskuse politseinikele selgitada, et nad peaksid tolli ja piirivalvet teavitama, enne kui …”
Göran Danielsson hoiab kätt autoriteetselt üleval.
„Ikka järgemööda. Kõigepealt peame siin kuriteopaiga ära piirama ja võimalikke tõendeid koguma, ja siis …”
„Aga kas te ei saaks enne helistada? Enne kui te siin valmis saate, on sarv poolel teel Aasiasse.”
„Ja mille jaoks neil seda seal Aasias vaja on, kui tohib küsida? Kas mõnel hiinlasel ei lähe kõvaks või? Selliseid jutte on kuulda olnud jah.”
Göran Danielsson itsitab ja pöörab end kolleegi poole, et leida poolehoidu.
Ent Cecilia ei naera. Ta vaatab Alva poole ja ütleb: „Räägi edasi.”
New York City, USA
Wakko ronib ööklubi VIP-saalis laua peale, teeb laia needivöö lahti ja hakkab kitsaid teksaseid alla pahkluudele tirima.
„Peaks vist kiiremini täis jääma, kui šampust otse perse lasta, või kuidas?” röögib ta ning saab vastuseks julgustavaid hüüdeid ja naerulaginaid.
TT Bones võtab jääga täidetud ämbrist avamata Moët & Chandoni, seisab Wakko selja taha ja hakkab pudelit hoogsalt raputama.
Wakko kallutab end ette ja tõmbab kannikad laiali.
„Okei, ma olen valmis!”
Rob imestab – mitte esimest korda –, kuidas keegi, kes on nii ära pööranud, võib olla nii kuradima hea kidramängija. Kuidas nii segane, laialivalguv ja püsimatu isiksus võib üles näidata niivõrd suurt keskendumust ja täpsust, niipea kui talle Gibson kaela riputatakse ja numbreid maha lugema hakatakse.
„Laske käia nüdsiis!” möirgab Wakko, valge tagumik õhus.
Kuidas on ta leidnud rahu, et suuta harjutada, kõiki heliredeleid käe sisse treenida? mõtleb Rob. Poiss ei suuda ja viit minutitki paigal istuda.
Rob tunneb, kuidas tooli seljatugi vajub mingi raskuse all ja talle surutakse näkku suur mobiiliekraan.
„Vaata, Rob! See on tänasest õhtust!” karjub Ahsanullah talle kõrva. „Klippi on juba üheksa tuhat korda vaadatud.”
Rob lükkab ekraani endast veidi eemale, et filmi teravalt näha.
See on filmitud publiku hulgast, lava lähedalt. Pead hüppavad, käsi sirutatakse õhku.
Lava peal näeb Rob iseennast ringi jooksmas ja publikut üles kütmas, ta on higine ja palja ülakehaga. Temast vasakul libiseb Wakko põlvedel ettepoole ja alustab hüsteerilist kitarrisoolot. Rob viskab mikrofonistatiivi maha, jookseb kõige madalama valgussilla juurde, hüpates selle külge, ta saab kinni ühest horisontaalsest metallvardast, vibutab end üles, jalad ees, jäädes sillale istuma. Tema leivanumber.
Publik juubeldab ja ta on sunnitud naeratama, nähes iseennast seal üleval istumas ja jalgu kõlgutamas. See näeb tegelikult üsna hea välja.
„Ja muide, mu ema tervitab,” ütleb Ahsanullah talle kõrva. „Ma käisin väljas ja helistasin talle just. Ta on väga uhke oma uue köögi üle.”
„Tervita vastu,” ütleb Rob.
„Teeme selfie, ma saadan selle emale.” Ta sirutab jälle kaamera välja ja paneb oma pea tihedalt Robi oma vastu.
Rob näeb ekraanilt kahekümne nelja aastase pakistanlase pikki musti juukseid, lapsikut nägu ja suurt naeratust. Mõtleb, kui palju on juhtunud sellest hetkest kolm aastat tagasi, kui ta istus kodus diivanil ja nägi seda poissi omatehtud YouTube’i videos bassi mängimas.
Ahsanullah oli oma määrdunud tuunikas ja kodus lõigatud juustega välja näinud nagu lambakasvataja, aga bassi mängis ta vapustavalt. Tundus, nagu läheks ta raevukailt läänelikelt kitarrikäikudelt araabia rütmidele üle täiesti sujuvalt. Tõmbas tinaraskele rütmile peale kauneid mollakorde ja lasi toonidel nii tummiselt kõlada, et Rob mõistis paugupealt, et ta jääks seda muusikat alatiseks taga igatsema, kui ta sellele ligi ei pääse.
Kaks nädalat hiljem oli Rob leidnud end kitsast vürtsihõngulisest korterist Islamabadis, tass teed käes ja kolm väikelast seljas ronimas, üritades samal ajal Ahsanullah Sufyan Asifi ema veenda, et too laseks poisil New Yorki kaasa tulla, et ette mängida.
Ahsanullah oli algusaegadel Robi külalistetoas maganud. Viisakas ja vaikne, tahtis kogu aeg meele järele olla. Aga ka vankumatute põhimõtetega. Nagu siis, kui TT Bones ja Wakko üritasid talle sobilikku artistinime leida.
„Mu nimi on Ahsanullah Sufyan Asif ja ma olen selle üle uhke. Ma ei taha oma perekonda sellega teotada, et ma oma nime ära vahetan.”
„Aga ka meil on teised ristinimed, asi pole selles,” oli TT Bones öelnud.
„Milles siis asi on?” oli Ahsanullah Sufyan Asif küsinud.„Nimi võiks natuke lahedalt kõlama. Nagu TT Bones ja Wakko. Kõlavalt ja lihtsalt nagu. Fännidel hea meeles pidada.”
„Minu arvates on Ahsanullah Sufyan Asif lahe. Ja lihtne meeles pidada,” vastas Ahsanullah Sufyan Asif.
Ja sellega oligi vaidlus läbi, bändi õnneks.
Kaks aastat hiljem oli see isemeelne keerulise nimega basskitarrist jõudnud olla iga peene rokiajakirja kaanepoisiks.
Šampus pritsib neile näkku, kui kork eest ära lendab ja TT Bones kihiseva sisu Wakko tuharate suunas sihib. Rahvas nende ümber kriiskab naerda, ja siis murrab TT Bones Wakko põrandale maha ja rahvas juubeldab veelgi enam. Ahsanullah tõuseb diivanilt püsti, et paremini näha, aga Rob istub edasi ja vaatab üksisilmi oma õlut.
Ta tunneb üht kätt oma õlal.
„Kuidas läheb?” küsib Gus Wilsbury.
Rob keerab end tema poole. Gusi silmad läigivad, aga nad pole oma teravust kaotanud.
„Läheb nagu … ma ei tea,” vastab Rob. „Mul on nagu täitsa toss väljas.”
„Te olete ka üle kaheksa kuu teel olnud. See väsitab.”
„Aga sina oled ju, kurat võtaks, viisteist aastat minust vanem. Ja näed välja, nagu jaksaks sa veel pool aastat. Vähemalt.”
„Aga
