üks punaste juustega pulksirge tukaga tüdruk, näidates selgelt, kuidas ta oma sädeleva iPhone’i käekotti pistab. „Me hakkame ju kõik munnitantsu tantsima.”
Wakko kükitab Marshalli kõlari ette ja lehitseb telefonis lugusid.
Kõlarist kostab klaveril klimberdatud intro ja peale kahte takti hakkab plikalik naisehääl laulma:
„Need konnad on, need konnad on, ühed imelised loomad …”
Terve hotellisviit plaksutab käsi, trambib jalgu ja laulab arusaamatuid sõnu kaasa. Rob läheb kokku teibitud koristusvahendite juurde, mis peavad endast meiupuud kujutama, ja kuigi ta tahaks tegelikult lihtsalt uksest välja joosta, kükitab ta maha, vaatab teistele otsa ja karjub:
„Are you ready, motherfuckers?”
Teised huilgavad ja sirutavad käed pea kohale. Ja siis hakkab ta ümber puu hüppama ja kaasa laulma, teised pika sabana talle järgnemas. Ta hüppab kükakil ummisjalu, käed seljal, ja laulab: „krooks-krooks-krooks-krookskrooks-krooks …” Ja umbes siis hakkab kõik kontrolli alt väljuma, võib-olla sellisel õhtul nii peabki. Meiupuu läheb ümber, Wakko ja TT Bones hakkavad üksteist õllega pritsima, hiljem sööstab TT Bones tualetti ja tuleb sealt välja lakipudeliga, hoiab välgumihklit pudelisuu ees ja laseb sellest põgeneva Wakko poole välja pikki tuleleeke.
Aga siis on Rob juba tantsimise lõpetanud. Ta istub sohval, uus õlu käes, ja talle tundub, nagu istuks ta oma väikeses mullis ja vaatleks sürrealistlikku näitemängu, millest ta ise osa ei võta.
Heli keeratakse tugevamaks, rahvas tantsib igal pool, kaheinimesevoodis, rõdul, laudadel. Ja Wakko, kes varem ära koridori põgenes, tormab hotellituppa, tulekustuti käes. Tuleleeke ning vett pritsib igasse suunda ja toas haiseb põlenud juuste järele, ning siis käivituvad suitsuandurid ja sprinklerid ning kõik karjuvad ja otsivad oma jakke ja käekotte ja väikeseid läbipaistvaid kilekotte, ja mõni minut hiljem astub Rob koos Gus Wilsbury ja teiste bändiliikmete ning paari tüdrukuga ootavasse limusiini.
TT Bones, kes viimasena hotellist väljub, vajub läbi lahtiste tagauste selg ees sisse ja Ahsanullah ja Wakko kastavad ta pead otsekohe oma õllega.
„Okei, kuhu me teel oleme?” lõugab ta, kui läikivvalge limusiin kõnniteelt välja keerab.
Rob vaatab vihmatriibulisest aknaruudust välja ja näeb värvilisi neoontulesid peegeldumas märjalt asfaldilt.
Jah, kuhu me õieti teel oleme?
Massingir, Mosambiik
Daniel Tamele põlvitab paakunud savipõrandal, pistab naaskli kulunud püksirihma keskele ja lööb korra haamriga. Keerlev tolm tantsiskleb hommikupäikese valguses, mis paistab hüti seinas olevast praost sisse.
Ta tõstab haamri ja lööb jälle. Terav ots tungib läbi naha ning ta tõstab vöö üles ja kangutab auku natuke naaskliga, et seda suuremaks teha.
„No nii, proovi nüüd,” ütleb ta ja annab selle oma pojale.
Kaheksa-aastane poiss pistab püksirihma läbi värvliaasade ja tõmbab koomale. Hüppab paar korda üles ja alla, et näha, kas püksid istuvad paigal, ning jookseb siis jälle välja ja togib palli edasi.
Daniel tõuseb püsti ja hüüab tütar Maiat, kes aitab emal tagaaias pesu kuivama panna. Too tuleb otsemaid, seljakott üle õla ja ilusad tumedad juuksed kuklal paksu patsi punutud.
„Kas Abel pani oma töövihiku kotti?” küsib ta.
Daniel vaatab riidenagi poole, näeb poisi seljakotti seal rippumas ja vaatab sisse. Jah, vihik on kotis. Aga toidukarpi pole. Seda täna ei saa. Isegi mitte puuvilja.
Ta pistab pea ukseavast välja ja hüüab poisile:
„Abel. Aeg on minna.”
Poiss ohkab, aga tuleb midagi ütlemata sörkides tagasi. Ta paneb palli ukse ette maha ja sikutab selga seljakoti, mille isa talle kätte annab.
„Kas te vetsus käisite?” küsib Daniel.
Mõlemad lapsed noogutavad.
Daniel võtab lapsed käekõrvale ja hakkab teed mööda minema. Üks Toyota Land Cruiser tuleb suurel kiirusel vastu ja Daniel tõmbab Maia endale lähemale. Juhil on suured päikeseprillid ja üks küünarnukk on hooletult aknaauku toetatud. Pea nõksub valjuhäälse räppmuusika taktis ja ta ei tee teist nägugi, kui ta neist kahe meetri kauguselt mööda müristab.
Nagu ta ei tunneks mind, mõtleb Daniel ja vaatab autole järele, kui nad edasi lähevad. Nagu poleks me kunagi parimad sõbrad olnud, kõik need õhtud tiigi ääres istunud ja kala püüdnud, kui me noored olime, nagu poleks me kunagi joonud vanadest plastmasspudelitest kodus pruulitud maisiõlut ega rääkinud naaberküla tüdrukutest.
Viimati oli ta kalal käinud ammu, liigagi ammu. Ta tunneb sellest puudust, istuks lihtsalt vee ääres, silmad hulpival vahtplastitükil, ja laseks kõikidel muredel haihtuda. Tunda jõnksatust puuoksast voolitud õnges, kui kala näkkab. Võib-olla vesihunt. Või karpkala.
„Kui ma suureks saan, on ka minul selline auto,” ütleb Abel Land Cruiserile järele vaadates.
Daniel ei vasta. Nad mööduvad mõnest savionnist, samasugustest, nagu nende omagi, nende seejärel kõrgub hiljuti ehitatud telliskivimüüri taga Ishaan Chirindza kahekordne maja nagu suur betoonkamakas. Toonitud aknad on väljastpoolt kaetud sissemurdmiskindlate trellidega ja Daniel ei saa jätta mõtisklemata selle üle, kuidas maja seestpoolt võiks välja näha. Üks naaber teadis rääkida, et seal on igal korrusel telekas ja elutoas vaipkattega põrand. Käivad isegi jutud, et Ishaan oli lasknud paigaldada radiaatorid, mis soojendavad maja külmadel talvekuudel.
Nad mööduvad väravast ja Daniel näeb, et uusim Nissan Navara grafiithall mudel on maja juurde pargitud.
Nii kiiresti on kõik läinud. Autod ja luksus.
Ja kuritegevus.
Neli-viis aastat tagasi ei oleks tal vaja olnud lapsi kooli saata. Siis ei olnud suuri autosid, mis hoolimatult mööda tänavaid müristavad. Ja eelkõige polnud siis uimasteid. Nüüd võib juhtuda, et noored mehed seisavad kooli ees ja keelitavad lapsi kokaiini müüma. Sellist asja juhtus varem ainult Maputos ja Beiras.
Nad jõuavad kooli just siis, kui õpetaja tuleb uksele, et lapsi sisse kutsuda. Abel ja Maia kallistavad isa ja jooksevad siis värvimata hoonesse.
Koolihoov jääb tühjaks ja vaikseks. Aknaluuk, mis ripub ühe hinge küljes, kääksub pisut õrnas tuulehoos.
Daniel kuuleb haamrilööke ja vaatab küla kõige suurema maja poole. Gito maja. Tema oli esimene, kes sai endale võimaldada kahekorruselist maja. Aga erinevalt paljudest teistest räägib ta ikka veel Danieliga, nagu ta alati on teinud.
Daniel mõtleb nende kõnelusele möödunud nädalal. Ta oli Gito värava juurde seisma jäänud ja küsinud, kas õuele kerkib maja tädipoegade tarvis. Gito oli naernud ja öelnud, et sellest saab garaaž tema kahe auto jaoks.
„Ma tahan need ööseks luku taha panna. Nüüdsel ajal on siinkandis nii palju vargaid,” oli ta seletanud ja Danielile silma pilgutanud.
Siis oli ta Danielile külma 2M pakkunud. See oli esimene õlu, mida Daniel oli ligi kahe aasta jooksul joonud, ja see maitses imeliselt. Nad olid
