naeratus.
„Ei, sina oled teistsugune.”
Ovatsioonid paisuvad taas, Rob ja Gus pööravad end ringi, et näha, mis juhtunud on. TT Bones on Wakkol püksid jalast ära tõmmanud ja paljas kitarrist ajab teda mööda peosaali taga.
Gus võtab lonksu džinni toonikuga ja pöördub jälle Robi poole.
„Nii et mida sina nüüd siis tegema hakkad?”
Rob saab aru, et ta pole sellele mõelnud. Ta on elanud üks päev korraga. Ärganud, koti pakkinud, lennukisse istunud, hotelli sõitnud, intervjuusid andnud, kontserdipaika läinud, heliproovi teinud, õhtust söönud, ette valmistanud ja eelpidu pidanud, lavale läinud, kaks tundi jutti mänginud, peale seda jälle pidutsenud, kuni lõpuks voodisse kukub.
Aga nüüd siis? Nad kohtuvad alles kahe kuu pärast, et uute lugude ideede kallal töötama hakata. Vahele jääb terve igavik.
„Mida sa ise tegema hakkad?” küsib ta Gusilt.
„Ma jään veel mõneks ajaks linna. Kohtun paari vana sõbraga. Siis sõidan ma arvatavasti koju Inglismaale ja puhkan välja. Aga nüüd pean ma kusele minema.”
Gus tõuseb püsti ja surub end diivani ja laua vahelt läbi. Rob vaatab talle järele.
Koju? Kas tema puhul oleks see Rootsi? Ta ei ole seal aastaid käinud. Pärast matust mitte.
Mälestused panevad ta sisemuse kihama. Kurat küll, miks ta pidi selle peale praegu mõtlema hakkama?
„YEAAAAH!”
Kõik tema ümber hüppavad korraga laua tagant üles. Hakkavad tantsima ja huilgama nagu kurjast vaimust vaevatult.
Kulub hetk, enne kui Rob taipab, mis juhtunud on. Siis kuuleb ta kõlaritest kitarrikäiku, tema enda käiku.
A funeral to die for.
TT Bones kisub ta diivanilt üles.
„Tule nüüd, kunn. See on ju sinu lugu, kurat. Liiguta ennast!”
Ja Rob tõuseb püsti. Paneb käe TT Bonesi ümber ja hakkab koos teistega hüppama. Aga see tundub ebaloomulik. Raske ja puine ja vale.
Keegi paneb talle käe tagantpoolt ümber. Tõmbab ta enda vastu, paneb oma pea vastu tema oma ja sirutab välja selfie-pulga. Välk lööb talle silmadesse.
„Thanks, man. You fuckin’ rule!”
Sekundi pärast on isik kadunud, turvamees lohistas ta minema.
Siis hakkavad nad sisse voolama. Viiskümmend tükki, sada võib-olla. Toolid ja lauad kukuvad ümber ning Rob näeb, kuidas kaks hiiglaslikku turvameest püüavad tulutult rahvamassist jagu saada. Nagu katse kätega lainet peatada. Kummaltki poolt tungib rahvast mööda. Sada mobiili on õhus. Robi silme ees vehitakse pastakate ja märkmikega. Inimesed tirivad teda, karjuvad talle. Kaks punast huult surutakse talle suule. Soe ja märg keel otsib teed tema hammaste vahele ja suured pehmed rinnad surutakse talle vastu rinnakorvi.
Miski lööb talle vastu pead. Kõvasti. Mida kuradit? Ta vaatab üles. Näeb Wakko jalgu õhus. Too sukeldus ilmselt laua pealt inimeste kätele, otse karjuvate fännide merre.
Idioot.
Muusikat mürtsub igast kandist. Robile ulatatakse üks drink, aga teda tõugatakse otsekohe, nii et see loksub talle pluusile. Ülejäänu valab ta pähe idioodile, kes teda tõukas. Proovib edasi liikuda. Aga siin on liiga kitsas, liiga higine, liiga lärmakas. Üht mobiiliekraani hoitakse ainult mõne sentimeetri kaugusel tema näost. Üks nurk tabab teda silma.
Rob lööb mobiili, nii et see lendab üle rahva peade.
„Mida kuradit sa teed?”
Üks ObstiNationi särgis ja haisva hingeõhuga habemik karjub talle kõrva. Sikutab teda.
Rob virutab talle järele mõtlemata. Rusikaga otse vastu lõugu. Mees kukub tahapoole. Rahvas karjub, taganeb. Aga mitte kõik. Üks suurt kasvu kiilaspäine mees tõukab teda.
Õhk on higist ja adrenaliinist tiine, kõlarid sülgavad tüütut elektroonilist tümpsu. Ta peab siit minema saama, aga see pole võimalik. Kiilakas irvitab talle näkku. Nüüd on kõik, ta tunneb seda. Point of no return on möödas. Nägemisväli aheneb. Inimeste ja kõlarite tekitatud helid kaovad. Alles jääb ainult too jube naeratus. Huuled, mis vormivad mõnitavaid sõnu.
Rob surub käed rusikasse ja lendab talle peale.
Hanoi, Vietnam
Vihma kallab nagu hiigelsuurest dušiotsikust, kui Than Vu siksakitab laienevate porilompide vahel, teel tagasi kaubiku juurde. Ainult üks kast veel kätte toimetada, ja see restoran asub samas linnaosas, kus poodki, kust ta õhtuks väikese üllatuse toob. Aga sellises liikluses võtab sinnasõit pool tundi aega. Vähemalt.
Ta vaatab jälle kella. Tahaks juba kodus olla. Paar tundi rahulikult olla, enne kui külalised tulevad. Võtta ühe külma Tiger Beeri, või kaks. Duši all käia. Mõnusat muusikat kuulata.
Telefon heliseb just siis, kui ta hakkab autot käima panema.
„Halloo?”
„Tšau, mees. Kuidas läheb?”
Veniv hääl, vürtsitatud vaevalt eristatava, kuid siiski tuntava üleolekunoodiga nagu paljudel uusrikastel.
Väike.
„Täna ei ole liiklus just kiire, aga nüüd on mul ainult üks kast jäänud.”
„Väga hea. Teed korralikku tööd.”
Thanil tekib klomp kõhtu. Väike tahab talle tööd juurde anda. Muidu ei oleks ta alustanud tema kiitmisest.„Aitäh,” vastab ta lühidalt.
„Kuule, ma pean sult ühte teenet paluma. Üks suveniiride kast on teel Noi Baisse, ja need peavad otsekohe erilattu jõudma.”
Than Vu sulgeb silmad. Eriladu, too kulukas ladu valvurite ja valvekaameratega, asub hoopis teisel pool linna. Kui ta peab kõigepealt lennujaama ja siis sinna sõitma, ei jõua ta koju enne, kui külalised uksele koputavad.
„Täna läheb raskeks,” proovib Than Vu. „Mul on täna kodus pidu ja …”
„Ma ei paluks sind, kui see poleks tähtis.”
Than Vu tahaks veel midagi öelda, aga Väike on juba toru ära pannud.
Ta istub hetke vaikselt, telefon käes. Siis ta röögatab ja lööb rusikaga armatuurlauale.
Massingir, Mosambiik
Abel Tamele kühveldab maisipudru mõne sekundiga suhu ja küsib siis kohe, kas ta võib lauast lahkuda.
„Istu veel natuke,” ütleb Halima.
Mürisev V8-mootor läheneb ja terve pere vaatab välja parajasti siis, kui tuliuus Toyota Prado paokil uksest mööda kihutab. Kroomitud võre helkleb päikese käes kui irvitav suu.
„Kas see polnud mitte Thomas?” küsib
