ka sinul poleks aeg natuke raha teenida, Daniel? Kunded seisavad järjekorras. Nõudlus on väga suur.”
Daniel oli pisut oma toolil nihelenud.
„Mulle lubati ju varsti giiditööd. Selles uues suures reservaadis.”
Poliitikud olid sellega mitu aastat tagasi ühel suurel koosolekul uhkustanud. Great Limpopo Transfrontier Park. See pidi ühendama Krügeri rahvuspargi Lõuna-Aafrikas Limpopo rahvuspargiga Mosambiigis ja Gonarezhou rahvuspargiga Zimbabwes, ja sellest pidi saama maailma üks suurimaid ja suursuguseimaid looduskaitsealasid.
Gito oli tema kommentaarile käega löönud.
„See turismiasi on täielik jama. Kui kaua nad sellest nüüd rääkinud on? Kümme, viisteist aastat? Kas sa oled siin viimasel ajal mõnda turisti näinud?”
Daniel oli pead raputanud.
„Täpselt. Ainsana on juhtunud see, et paljud inimesed sunnitakse oma kodust ilmaasjata lahkuma. Ja isegi kui turistid tuleksid siia, mida nad siis vaataksid? Siin pole ju enam loomigi alles. Tead ju isegi. Sa oled üks meie küla parimatest jahimeestest. Millal sa viimati looma tapsid?”
„See oli ammu jah.”
Gito oli mustast nahast rahakoti püksitaskust välja võtnud ja ühe lilla rahatähe lauale pannud. Kakskümmend metikali. Siis oli ta sõrmega vastu rahatähe ühel küljel kujutatud ninasarvikut kopsinud.
„Nüüd on selline värk. Seal on rahad. Ja see sobib sinusugusele tublile jäljekütile kui valatult.”
Gito oli pudelist lonksu võtnud, end toolil ettepoole kallutanud ja öelnud:
„Daniel, mu sõber, ma tean, kuidas su pere seis on. Üksainus ninasarvik võib sinu elu alatiseks muuta.”
Daniel oli rahatähte vaadanud. See oli sile ja ilus, mitte nagu nood rahad, mis tal endal kodus plekk-karbis olid. Kui tal seal üleüldse midagi oli.
„Ma maksan kakssada tuhat kahe sarve eest,” oli Gito öelnud. „Seda on palju rohkem kui see, mida maksab kitsipung Ishaan su noorele tädipojale ja tema sõpradele, kui nad Lõuna-Aafrikast tagasi jõuavad.”
Gito oli rahatähe kätte võtnud ja sellega tema näo ees lehvitanud.
„Mõtle, Daniel. Kümme tuhat sellist rahatähte. Sinu lapsed ei peaks enam kunagi ilma lõunasöögita kooli minema.”
Haamrilöögid on vaibunud. Võib-olla on töötajatel paus ja nad on kumbki saanud Gitolt külma õlle, mõtleb Daniel.
Ta keerab majale selja ja läheb kodu poole. Mõtleb Gito pakkumise üle järele, kõige peale, mida ta võiks selle raha eest osta.
Siis mõtleb ta oma tädipojale Jomole, kes oli koos veel kahe hulljulge noormehega neli päeva tagasi minema sõitnud. Kuidas ta oli juba enne minekut hakanud visandama uut maja, mis ta oma raha eest ehitama hakkaks. Ja pubi.
„Sa hakkad seal tööle, niipea kui see valmis saab,” oli Jomo öelnud, enne kui ta ära sõitis.
Daniel ei julge eriti sellesse uskuda. Jomo räägib liiga palju. Aga ta loodab küll. Talle meeldiks baaris seista ja kundesid teenindada. Natuke juttu ajada, nende lugusid kuulata.
Teeservas sahiseb, kui kuum tuulepuhang maas kuivi puulehti sasib. Daniel vaatab taevasse. Pilved paistavad lääne pool suuremaks paisuvat. Võib-olla tuleb siiski natuke vihma. Võib-olla hakkab mullapind jälle andma tema perele seda, mida nad vajavad.
Hanoi, Vietnam
Vihm kõmiseb nii valjusti laoruumi katusele, et Than Vu’l on raske loendada, kui ta templikilpkonni pappkasti raputab.
24 … 25 … 26.
Ta läheb tagasi puukasti juurde ja lükkab plekkämbri uuesti sisse. Hingab läbi nina, et ei peaks kilpkonnade haisu tundma, ning kiirustab tagasi pappkasti juurde.
48 … 49 … 50.
Ta paneb kasti pealt kinni ja kinnitab selle laia pakkimisteibiga. Teeb noaga mõned õhuaugud ja kleebib peale sildi restorani nime ja aadressiga. Siis lükkab ta kasti üle põranda ja paigutab teiste kõrvale, mis täna ära viiakse. Kilpkonnad on rohmakast kohtlemisest elavnenud, ta kuuleb, kuidas nad end pimedas kasti sisemuses liigutavad.
Than Vu nuusutab oma sõrmi. Ka tema haiseb, kuigi ta isegi ei puudutanud loomi.
Mõnel õhtul, kui ta on kaksteist tundi järjest laoruumis töötanud, tekib tunne, nagu oleks hais temasse sööbinud. Ta võib end kolm korda duši all sisse seebitada, end harjaga kõvasti küürida, kuid ikkagi on see lõhn tal küljes. Soise maa ja mädanenud kala hais. Nagu mõnel vaesel kalamehel.
Ta jääb keset põrandat seisma ja kallutab pead, et paremini kuulda. Katuselt kostev hääl on muutunud. Vihmavalang vastu rihvelplekki läheb üle kergemaks sabinaks.
Ta kuuleb enda sees oma isa häält.
Mustade pilvede taga ootab alati päike oma aega.
Nüüd ongi pöördepunkt käes, mõtleb ta ja naeratab endamisi. Päike hakkab lõpuks jälle tema peale paistma. Kolme päeva pärast läheb ta kaasa tähtsale ärireisile Hiinasse. Üht mitmeid miljoneid väärt olevat saadetist valvama. Ta mõtleb sõnadele, mida Väike oli lausunud, kui talle selle oodatud sõnumi edasi andis.
„Kui reis läheb hästi, on loota kõva preemiat. Ja uusi tööülesandeid.”
Väike, tema vana lapsepõlvesõber. Tol ajal: hilise arenguga ja kiitsakas poiss, kes veetis oma vaba aega malet ja triktrakki mängides. Nüüd: suurt kasvu mees, kes ajab end oma Egiptuse puuvillast särkides puhevile, ümbritseb end kaunite naistega, sõidab uue läikiva Audiga ja on sündikaadis kõrgel positsioonil.
Sedasorti mees, keda Than Vu oma sõprade ees mängib. Selline, kes ta täna õhtul kavatseb olla.
Ta masseerib ühe käega kukalt, võttes samal ajal teisega taskust Samsungi mobiili ja vaadates Facebooki. Ekraan on nii pragunenud, et tal on raske korralikult lugeda, aga ta näeb, et kolmkümmend kolm tükki on teda senini tema kahekümne seitsmendal sünnipäeval õnnitlenud. Ta kerib nimede seas allapoole. Leiab õnnitlejate hulgast kõik tänaõhtused külalised.
Peale Phuongi.
Aga ta lubas ju tulla. Kim Ly oli seda öelnud, ja nood kaks olid parimad sõbrad. Võib-olla hoiab ta oma õnnitluse hilisemaks.
Ilus, kättesaamatu Phuong. Mõelda vaid, kui tal olekski üllatus varuks? Nii nagu temal endal naiselegi.
Vihm vaibub veelgi ja läheb üle peaaegu rahustavaks tibutamiseks, nagu käiks paar kana mööda katust ringi ja nokiks teri.
Nüüd ongi siis pöördepunkt käes.
Ta vaatab kella ja paneb siis telefoni taskusse. Nüüd peab kiirustama, et üllatust ette valmistada. Külalised jahmuvad ja Phuong sulab. Ta on juba mõned ähmased vihjed eesootava kohta ringlema lasknud. Et jutt liiguks.
Ta toetub pragunenud lauale ja loeb järgmist rida tellimislehelt: kaks kasti soomusloomi Rainbow Gardeni restorani.
Ta möödub üksteise otsa laotud eri suurusega puukastide ridadest,
