style="font-size:15px;"> Ta avab ühe kaane ja loeb üle sinised kotid, kus soomusloomad on ühekaupa pallideks kokku rullitud. Iseäralikud loomad. Pealaest sabani kõvade soomustega kaetud. Näevad välja nagu hiiglaslikud artišokid. Aga nad toovad head raha sisse. Eriti need, kes on Tansaaniast sisse toodud. Ta on näinud hindu peenete restoranide menüüdes. Kolmsada viiskümmend dollarit kilo. Ja siis veel lisasissetulekud kestade pealt, nende pealt, mis Than arvatavasti ise peab ära pesema, kuivatama ja sisse pakkima, et neid saaks edasi Hiinasse müüa, loodusravivahendina kõige vastu alates põletikulistest haigustest kuni viletsa vereringeni või sissepoole kasvavate ripsmeteni.
Ta lükkab plastmasskastid enda ees jalaga teiste kastideni, mis ära viiakse. Sirutab siis selga ja loeb jälle tellimislehte.
Kakskümmend monokkelkobra restorani Hotel D’Or.
Põrgusse. Ta vihkab kobradega tegelemist. Ükskord pillas ta ühe põrandale ja pidi siis pool ladu tühjaks tegema, enne kui ta eluka lõpuks leidis, iga kord surmahirmus, kui mõnd kasti liigutas.
Ta mõtleb lugude peale, mis isa on rääkinud oma lapsepõlvest Mekongi deltas. Kuidas ta oli koos sõbraga mööda soiseid metsaaluseid käinud ja käsitsi kobrasid riidest kotti püüdnud.
„Nii teenisin ma oma esimese raha,” oli isa öelnud, „müüsin kobrasid maanteeäärsetele restoranidele.”
Turism oli kasvama hakanud. Välismaalased tahtsid meelsasti eksootilist toitu maitsta ja olid valmis selle eest kõrget hinda maksma. Isal oli olnud hea ajastus, nagu ka siis, kui ta mõni aasta hiljem kolis kihavasse suurlinna Ho Chi Minh Citysse ja hakkas kinnisvaramaakleriks. Linnas, kus kõik oleneb kontaktidest, oli isa omal käel hakkama saanud. Kiirelt karjääri teinud, head vahendustasu teeninud, viimaks üht toredat noort neidu kohanud, temaga abiellunud ja kahetoalisse korterisse kolinud. Edasi tööd rabanud, sel ajal kui naise kõht kasvas. Muudkui säästnud ja säästnud, et pikapeale oma väiksele perele ilus maja osta.
Aga nii kaugele ta ei jõudnudki. Kui Than polnud veel neljanegi, hukkus tema ema autoõnnetuses teel turult koju ja tema isa jättis kõik sinnapaika. Võttis poja kaasa ja kolis oma lemmiklinna Hanoisse. Ostis suure korteri keset linna, kus ta võiks vanuigi istuda, head riisiveini juua ja raamatuid lugeda. Elu nautida, nagu ta ütles.
Kaks nädalat enne pensionileminekut suri ta leukeemiasse.
Nüüd elab korteris Than Vu. Ja ta ei mõtlegi oodata, kuni nägu kortsuliseks muutub, enne kui ta elu hakkab nautima.
Tema tahab praegu elada.
Muidugi kui tal lastakse korterisse edasi jääda. Peremees on tal maksmata arvete pärast turjas kinni nagu verekaan.
Iga kord, kui ta mõtleb, kuidas ta oma isa päranduse ära on raisanud, hakkaks kusagil tema sees otsekui karvased ämblikud ringi sibama. Kuidas ta on ära raisanud kogu raha, mis pidi minema tema ülikooliõpinguteks. Üksainus poolaasta sai majandust õpitud. Siis ta enam ei jaksanud, vaid kulutas raha muule. Kallitele õhtusöökidele, lääne luksusasjadele. Nüüd on tal veel ainult korter alles. Aga kui kaua veel?
Ta viskab need mõtted peast. Küll kõik laheneb. Peale Hiina-reisi koputab ta tolle pahura vanamehe uksele, viskab talle sülle piraka dollaripaki maksmata arvete eest ja siis veel ühe paki ettemaksuks. Näitamaks, et tema on mees, keda saab usaldada.
Nagu tema isa.
Ta tõmbab puukasti riivid lahti ja mõtleb loole, mida ta hiljuti ühelt poisilt Da Nangi laos kuulis, ühest kolleegist, kes oli kobradega kasti avanud ja vonklevate madude vahelt laiba avastanud. Ühe mehe surnukeha, kes arvatavasti oli varastanud paar elevandiluud, et need tulusalt maha ärida.
Kindlasti ainult jutt.
Than Vu avab järsult kaane. Kümmekond kobra ajab end püsti, nad sisisevad ja ajavad oma seljakilbise laiali. Teised maod üritavad end kaitseks kasti põhja kerra tõmmata.
Ta lükkab hargi kasti. Kobrad sisisevad metalse sissetungija peale. Ründavad seda.
Than Vu ootab ära. Teeb siis hargiga kiire liigutuse ja püüab esimese kobra kinni. Ta pistab selle kotti ega tee kuulmagi vihma häält, mis aegamisi valjeneb.
Kolmårdeni loomaaed, Rootsi
Alva Axelsson seisab talli uksel ja vaatleb vihmamärga asfalti. Hommik on pime ja hall, rasked vihmapilved nii madalad, et tundub, nagu suruksid nad õhku kokku ja muudaksid hingamise raskemaks.
Ikka veel pole politseid näha. Aga ta ei jaksa enam vihastadagi.
Mis tähtsust sel on, kui nad tulevad nüüd, kolm tundi hiljem? Juba on hilja. Kõige jaoks on liiga hilja.
Ta hakkab ust kinni panema ja sisse minema, kui kuuleb mootorimürinat ja näeb üht politseiautot aeglaselt mööda kõnniteed lähenemas.
Üks pensioniealine mees ja kusagil kolmekümne viie aastane naine ronivad autost välja. Naine tuleb kiiresti Alva juurde ja esitleb end Cecilia Hermanssonina. Tema kolleeg Göran Danielsson liigub aga kohutavalt aeglaselt. Kõigutab oma keha nagu part, liikudes ukse poole. Hingeldab ja vastab Alva tervitusele sõnadega:
„On ikka kuradi sitt ilm.”
Alva tahaks vastata: „Keda see huvitab?”, ent lausub hoopis:
„Lähme siitkaudu.”
Göran Danielsson liigub aegamisi. Kõigepealt lööb ta vormimütsi vastu jalga, et sellelt vihmapiisku maha raputada. Seejärel otsib ta üksteise järel läbi neli taskut, enne kui leiab lõpuks salvräti, millega prille kuivatada. Ühtki neist tegevustest ei tundu ta suutvat kõndimise ajal ette võtta.
Cecilia Hermansson heidab Alva poole vabandava pilgu ja ütleb siis:
„Ma saan aru, et sa oled oodanud, aga meil on olnud hullumeelne öö, mõrvakatse Hagebys ja mitme autoga avarii E4-l. Me ei saanud tõesti varem tulla.”
„Kui te oleksite pidanud valima autoõnnetuse ja panga vahel, kust on röövitud miljoneid, kumma te siis oleksite valinud?”
Cecilia vaatab teda imestunult ja vastab siis:
„Pangaröövi. Aga miks …”
„Siis tegite täna öösel vale valiku,” vastab Alva ja avab talliukse.
Raua lõhn ripub raskelt õhus ning Imfolozi ja Namakula on ikka veel rahutud. Nad suruvad end latri tagaseina vastu ja nuhutavad närviliselt, kui Alva ja kaks politseinikku sisse tulevad.
Nüüd on neil küll uutest inimestest kõrini, mõtleb Alva.
Terve hommikupooliku on inimesed siin sisse ja välja saalinud. Isegi väike mürisev traktor sõitis sisse, kui Zoelat oli vaja rinnuli keerata, et vältida kopsude täitumist verega.
Loomaarstid tegid, mis suutsid. Andsid Zoelale valuvaigisteid, panid talle tilguti ja peatasid verejooksu koonust. Nad helistasid zooloogidele Dvur Královés Tšehhimaal ja San Diego loomaaeda USA-s, et nõu küsida.
Kõige suurem mure oli kuul. See näis olevat sattunud otse kaelalülidesse ja ninasarviku halvanud. Ellujäämisvõimalus oli mikroskoopiline. Kas nad peaksid proovima tema vasikat juba praegu välja võtta?
Nad valmistasid ette kiireloomulist operatsiooni, aga enne kui nad jõudsid otsuse vastu võtta, heitis Zoela hinge. Ja tema suures kehas
