hallil laupäeval, mil mees parasjagu lipse ostmas oli, kesklinna kaubamaja eskalaatoriga üles sõitis. Mees oli kolmkümmend kolm aastat vana ja hiljaaegu Kentuckysse Lexingtoni kolinud, naine oli rahvahulgast nägemusena esile kerkinud, blondid juuksed elegantseks šinjooniks kammitud, pärlid kaela ümber ja kõrvades sillerdamas. Seljas oli naisel tumeroheline villane mantel ning ta nahk oli klaar ja kahvatu. Mees astus läbi inimsumma ülespoole trügides eskalaatorile, üritades naist mitte silmist kaotada. Naine läks neljandale korrusele, pesu ja suka-sokiosakonda. Kui ta naisele tihedalt pehmelt sillerdavaid alusseelikuid, rinnahoidjaid ja aluspükse täis riputatud stangedega täidetud vahekäikudes järgneda üritas, peatas teda valge kraega tumesinist kleiti kandev naeratav müüjanna, kes tundis huvi, kas ta saaks meest kuidagi aidata. Hommikumantlit, ütles mees ja kammis pilguga vahekäike, kuni uuesti naise juukseid, ta tumerohelisi õlgu, kaela elegantset kahvatut kaart esile tõstes langetatud pead märkas. Hommikumantlit õele, kes elab New Orleansis. Mingit õde mehel mõistagi ei olnud, nagu ka elusolevaid pereliikmeid mitte, kelle olemasolust ta teadlik olnuks.
Müüjanäitsik kadus hetkeks ja tuli siis tagasi kolme vastupidavast froteest hommikumantliga. Mees tegi pimesi, pakutavale peaaegu pilkugi heitmata, oma valiku ja võttis pealmise mantli. Kolm suurust, rääkis müüjanna, ja järgmisel kuul saame pakkuda ka rohkem värvitoone, aga mees oli juba otsaga teises vahekäigus, korallpunane hommikumantel käele heidetud, kingad põrandaplaatidel kriuksumas, kui ta teiste ostjate vahelt kannatamatult sinnapoole trügis, kus naine seisis.
Naine sorteeris kallite sukkade virna; puhtad värvid särasid läbi kitsaste tsellofaanaknakeste: pruunikashall, tumesinine, seaverena tume kastanpruun. Tema rohelise mantli varrukas riivas meest ning too tundis ta parfüümi hõngu, naine kasutas midagi kerget, kuid samas intensiivset, mis meenutas sirelite tihedaid kahvatuid õiekobaraid Pittsburghis, mehe kunagise tudengikorteri akna taga. Tema keldrikorteri kandilised aknad olid alati määrdunud, terasetehase nõest ja tuhast läbipaistmatud, kuid kevadel õitsesid nende taga sirelid, surudes oma valgeid ja lavendlikarva õisikuid klaasi vastu, ja nende lõhn heljus õhus nagu valgus.
Mees köhatas kurgu puhtaks – ta suutis vaevu hingata – ja kergitas froteest hommikumantlit oma käel, kuid müüjanna leti taga naeris, viskas kellegagi nalja ega pannud teda tähele. Kui mees uuesti köhatas, vaatas naine tema poole ja noogutas seejärel kliendile, kes kolme õhukest pakendit sukkadega mängukaartidena käes hoidis.
„Ma kardan, et preili Asher on enne teid,” ütles müüjanna jahedalt ja kõrgilt.
Nende silmad kohtusid ja mees avastas üllatusega, et need olid ta mantliga ühesugust tumerohelist värvi. Naine takseeris teda – soliidset tviidpalitut, siledaks raseeritud ja külmast õhetavat nägu, lühikeseks lõigatud küüsi. Ta naeratas, lõbustatult ja pisut ükskõikselt, osutades hommikumantli poole mehe käsivarrel.
„Teie naise jaoks?” küsis naine. Mees tundis ära Kentucky kõrgklassile omase aktsendi; selles vanale rahale üles ehitatud linnas olid niisugused asjad olulised. See oli talle vaid kuue linnas veedetud kuu jooksul juba selgeks saanud. „Pole hullu, Jean,” ütles naine uuesti müüja poole pöördudes. „Teeninda teda enne mind. Ilmselt tunneb see vaene mees end keset kõiki neid pitse ja satse pisut eksinu ja kohmetuna.”
„See on mu õele,” ütles mees, üritades meeleheitlikult endast jäetud halba muljet parandada. Seda tuli tema puhul sageli ette; ta oli liiga otsekohene ja konkreetne ja kippus inimesi solvama. Hommikumantel libises põrandale ja mees kummardus näost õhetama lüües seda üles võtma. Naise kindad lamasid klaasvitriinil, ta nende kõrvale toetatud paljaste käte kõrval. Mehe kohmetus näis naist pisut malbemaks muutvat, sest ta silmad olid lahked, kui mees talle uuesti otsa vaatas.
Mees üritas uuesti. „Vabandust. Ma olen tõepoolest natuke omadega sassis. Ja mul on kiire. Ma olen arst ja hakkan haiglasse hiljaks jääma.”
Seda kuuldes naise naeratus muutus, ta muutus tõsiseks.
„Mõistan,” tähendas naine ja pöördus uuesti müüjanna poole. „Päriselt ka, Jean, teeninda teda kõigepealt.”
Naine nõustus temaga uuesti kohtuma, pannes oma nime ja telefoninumbri kirja laitmatu käekirjaga, mida talle oli kolmandas klassis õpetanud endine nunn, kes oma hoolealustele väikese lisatasu eest kirjakunsti reegleid õpetas. Igal tähel on kuju, oli naine neile öelnud, üks kindel kuju ega midagi muud, ja te olete kohustatud seda täiuslikult edasi andma. Kõhn ja kahvatu kaheksa-aastane tüdruk, naine rohelises mantlis, kellest pidi saama tema naine, oli oma tillukesed sõrmed ümber sulepea pigistanud ja üksi oma toas istudes kursiivkirja harjutanud, tundide kaupa, kuni tema käekiri meenutas voolava vee hunnitud voogamist. Hiljem, seda lugu kuulates, kujutas mees endale ette naise lambivalgel laua kohale kummardunud pead, sõrmed sulepea ümber vaevaseks kimbuks krampunud, ja ta imetles naise visadust, tema usku ilusse ja endise nunna autoriteetset häält. Kuid tol konkreetsel päeval ei teadnud ta sellest veel midagi. Sellel päeval kandis ta paberilehekest oma valge kitli taskus ühest palatist teise, meenutades naise kirjutatud ja omavahel ühendatud tähti, mis ta nime täiusliku kuju moodustasid. Mees helistas naisele samal õhtul ja viis ta järgmisel õhtul õhtustama ning kolm kuud hiljem nad abiellusid.
Nüüd, naise raseduse lõpukuudel, sobis korallpunane hommikumantel talle suurepäraselt. Naine oli paki üles leidnud ja selle sisu mehele näidanud. Aga su õde suri ju nii ammu, hüüatas naine äkitselt hämmastust tundes ning mees oli hetkeks tardunud, näol naeratus, aastatagune vale tumeda linnuna läbi toa sööstmas. Siis oli ta pisut totakalt õlgu kehitanud. Ma pidin ju midagi ütlema, oli ta naisele tunnistanud. Ma pidin leidma mooduse su nime teadasaamiseks. Naine oli seepeale naeratanud, üle toa astunud ja teda emmanud.
Lund sadas. Nad istusid ja ajasid mõned järgmised tunnid juttu. Mõnikord haaras naine ta käe ja asetas oma kõhule, et mees lapse liigutusi tunneks. Aeg-ajalt tõusis mees, et kaminasse puid lisada, heites samal ajal pilgu aknast õue, kus maad kattis kolme, seejärel viie või kuue tolli paksune lumekiht. Tänavad olid korraga pehmed ja vaiksed; liikvel olid vaid mõned üksikud autod.
Kella üheteistkümne paiku naine tõusis ja läks magama. Mees jäi alumisele korrusele ja luges ajakirja The Journal of Bone and Joint Surgery viimast numbrit. Ta oli tuntud kui väga hea arst, osav diagnoosija ning tema oskuslikul tööl oli hea maine. Mees oli lõpetanud oma kursuse parimana. Sellele vaatamata oli ta siiski võrdlemisi noor ja – kuigi ta seda väga hoolikalt varjas – oma oskuste osas ka üksjagu ebakindel ning veetis iga vaba hetke õppides, suhtudes saavutatud edukildudesse kui uutesse enda kasuks rääkivatesse tõenditesse. Ta tundis end kõrvalekaldena, õppimist armastava inimesena, kes oli sündinud üksnes lihtsale igapäevasele toimetulekule keskendunud perekonda. Nemad olid hariduses näinud üksnes tarbetut luksust, eesmärki, mis ei vii kuskile. Vaesed, nagu nad olid, käisid nad – kui üldse – arsti juures viiekümne miili kaugusel asuvas Morgantowni kliinikus. Mehe mälestused noist harvadest reisidest olid elavad; laenatud pikapi kastis põrkumine, tolmupilv sabas lehvimas. Tantsutee, oli selle kohta öelnud ta õde, kes kabiinis nende vanemate juures istus. Morgantownis olid hämarad ruumid, sünkjasrohelise või türkiissinise tiigivee karva, ning arstid nendega suheldes kiirustavad, kärsitud ja mõtetega mujal viibivad.
Kõik need aastad hiljem tajus ta endiselt endal mõnikord teiste tohtrite pilke ja tundis end isehakanuna, kellelt üksainus viga hetk hiljem maski eest kisub. Ta teadis, et seda peegeldas ka tema erialavalik. Üldmeditsiini juhuslikud elevushetked või südame peened ja riskantsed remonditööd ei olnud tema jaoks. Tema tegeles peamiselt murtud luude ja liikmetega, vormis kipse ja vaatas röntgenülesvõtteid, jälgides, kuidas luumurrud aegamööda, kuid just nagu imeväel uuesti kokku kasvavad. Talle meeldisid luud, neis oli midagi kindlat, need elasid üle isegi tuhastamise valge kuumuse. Luud peavad vastu; tema jaoks oli lihtne oma usku millelegi nii tugevale ja etteaimatavale rajada.
Mees luges üle südaöö, kuni sõnad erkvalgetel paberilehtedel mõttetult värelema hakkasid,
