see liigutus oli nii põgus, et jäi peaaegu märkamatuks.
„Lumi,” pomises maha vaatav õde.
Aga keskhommikuks hakkas torm vaibumise märke näitama ja vaiksest õhust murdis läbi kaugete lumesahkade mürin. Mees vaatas läbi akna, kuidas õde lume oma siniselt autolt maha pühkis ja minema, pehmesse valgesse maailma sõitis. Laps oli tema kõrvalistmel, tekkidega vooderdatud kastis peidus ja magas. Arst vaatas, kuidas auto tänavale pööras ja silmist kadus. Siis läks ta tagasi ja istus oma perekonna juurde.
Ta naine magas, kuldsed juuksed padjal laiali. Ka arst tukastas aeg-ajalt. Ärgates heitis ta pilgu tühjale parkimisplatsile, vaadates, kuidas teisel pool tänavat korstnatest suitsu kerkib, ja öeldavaid sõnu ette valmistades. Et see ei ole kellegi süü, nende tütar on heades kätes, koos teiste omasugustega, pideva hoole all. Ja selline lahendus on nende kõigi jaoks parim.
Hilisel hommikul, kui lumesadu viimaks lakanud oli, hakkas poeg näljast nutma ja naine ärkas.
„Kus laps on?” küsis ta ennast küünarnukkidele toetades ja juukseid näo eest kõrvale lükates. Mees hoidis nende poega süles, laps oli soe ja kerge ning ta istus naise kõrvale ja sättis beebi talle sülle.
„Tere, mu kullake,” ütles mees. „Vaata meie imeilusat poega. Sa olid väga vapper.”
Naine suudles lapse otsaesist, tegi siis oma hommikumantli eest lahti ja asetas lapse rinnale. Poeg haaras kohe rinna suhu, naine vaatas mehe poole ja naeratas. Mees võttis ta vaba käe pihku, meenutades, kui kõvasti naine oli oma sõrmeluude mustrit ta ihusse vajutades tema külge klammerdunud. Ta meenutas, kui väga ta oli tahtnud oma naist kaitsta.
„Kas kõik on korras?” küsis naine. „Kallis? Mis lahti on?”
„Me saime kaksikud,” sõnas mees aeglaselt, mõeldes tumedatele juuksepahmakatele, tema kätel vingerdavatele libedatele kehadele. Ta silmadesse kerkisid pisarad. „Poiss ja tüdruk.”
„Oh,” ütles naine. „Väike tüdruk ka? Phoebe ja Paul. Aga kus ta siis on?”
Ta sõrmed on nii haprad, mõtles mees, nagu väikese linnu luud.
„Mu kullake,” alustas mees. Ta hääl murdus ja nii mitu korda harjutatud sõnad olid ta meelest kadunud. Mees sulges silmad ja kui ta uuesti rääkida suutis, pääsesid ta suust täiesti planeerimata sõnad.
„Oh, mu armas,” ütles mees. „Mul on nii kahju. Meie väike tütar suri sündides.”
II
Caroline Gill sumas ettevaatlikult ja kohmakalt läbi parkimisplatsi. Lumi ulatus talle poolde säärde ja kohati põlvini. Naine kandis tekkidesse mähitud last pappkarbis, mida oli kunagi kasutatud lastetoidu proovipakkide kliinikusse toimetamiseks. Sellele olid trükitud punased kirjad ja ingellikud lapsenäod ning karbi kaaneklapid tõusid ja langesid iga ta sammuga. Peaaegu tühjal parkimisplatsil valitses ebaloomulik vaikus, vaikus, mis näis olevat välja kasvanud külmast enesest, olles õhus paisuvat ja vette visatud kivist tekkivaid laineid meenutades väljapoole rullumas. Lumi paiskus naise nägu nõelates õhku, kui ta autoukse avas. Ta kummardus instinktiivselt ja kaitsvalt kasti kohale ja surus selle tagumisele istmele, kus roosa tekk pehmelt vastu valgest kunstnahast istmekatet vajus. Laps magas raevukat ja süvenenud vastsündinu und, nägu krimpsu kistud, silmad nagu kitsad pilud, nina ja lõug vaid tillukesed kühmukesed. Keegi ei oskaks seda arvatagi, mõtles Caroline. Midagi teadmata oleks võimatu sellest aru saada. Caroline oli lapsele Apgari hindeks kaheksa andnud.
Linna tänavaid oli kehvasti sahatud ja liiklemine oli raske. Auto hakkas kaks korda libisema ja Caroline oleks kaks korda peaaegu tagasi pööranud. Osariikidevaheline maantee oli aga puhas ja kui Caroline maanteele jõudis, toimus edasine kulgemine ühtlaselt ja sujuvalt; ta sõitis läbi Lexingtoni linnaäärsete tööstusrajoonide ja jõudis hobusefarmidega täidetud piirkonda. Siin heitsid miilide kaugusele ulatuvad valged puittarad lumele teravaid varje ja väljadel seisid hobuste tumedad kogud. Madalat taevast elavdasid prisked hallid pilved. Caroline pani raadio mängima, otsis ühte ja teist jaama, lülitas raadio uuesti välja. Maailm kihutas temast mööda, igapäevane ja täiesti muutumatu.
Caroline’ile oli alates hetkest, mil ta oli vastuseks dr Henry hämmastavale soovile vaevumärgatavalt pead noogutanud, tundunud, et ta kukub aegluubis läbi lume, oodates, mil ta maapinda tabab ja avastab, kuhu sattunud on. Mehe poolt esitatud soov – viia vastsündinud tütar minema ilma naisele lapse sünnist rääkimata – tundus sõnulseletamatuna. Aga Caroline’i oli liigutanud tütart uuriva mehe näole kerkinud valu ja segadus, sellele järgnev aeglane ja tuim liikumisviis. Ta tuleb peagi mõistusele, oli naine endale kinnitanud. Mees oli šokis ja kuidas võinuks keegi seda talle ette heita? Ta oli lõppeks lumetuisus omaenda kaksikute sünnituse vastu võtnud ja nüüd siis selline lugu.
Naine lisas kiirust; pildid varahommikustest sündmustest jooksid temast läbi nagu elektrivool. Rahulikult ja osavalt tegutsev dr Henry, iga liigutus täpne ja keskendunud. Tumedate juuste vilksatus Norah Henry valgete reite vahel ja tema tuhude käes vappuv ja tuules virvendavat järvepinda meenutav hiiglaslik kõht. Gaasi tasane sisin ja hetk, mil dr Henry teda hüüdis, hääl kerge, kuid pinges, näol selline kohkumus, et naine oli veendunud – teine laps sündis surnult. Ta oli oodanud, et mees asuks tegutsema, last elustama. Ja kui mees seda ei teinud, siis oli ta ühtäkki mõelnud, et ta peaks astuma mehe juurde, olema tunnistaja, et saaks hiljem öelda, jah, laps oli sinine, dr Henry pingutas, me mõlemad pingutasime, aga midagi ei olnud teha.
Aga siis oli laps nutma hakanud ja nutt oli ta mehe kõrvale viinud, kus ta olukorda näinud ja mõistnud oli.
Naine sõitis mälestusi tõrjudes edasi. Tee viis lubjakivikaljude vahelt läbi ja taevas muutus kitsaks siiluks. Ta jõudis künkaharjale ja alustas pikka laskumist all ootava jõeoru poole. Tema selja taga magas pappkastis laps. Caroline kiikas aeg-ajalt üle õla, tundes ühtaegu kergendust ja nördimust, et beebi polnud ennast liigutanud. Selline uni, meenutas naine endale, oli pärast siia ilma sündimise nimel nähtud vaeva igati normaalne. Ta mõtles enda sünni peale; kas ka tema oli järgnevatel tundidel nii sügavalt maganud, kuid tema mõlemad vanemad olid ammu surnud; niisiis polnud enam kedagi, kes neid hetki mäletanud oleks. Naise ema oli Caroline’i sündides üle neljakümne ja isa juba viiekümne kahe aastane. Nad mõlemad olid juba ammu lapse saamise mõttest loobunud, nad ei tundnud enam ei lootust, ootust ega isegi kahetsust. Nende elu oli kavakindel, rahulik ja rahulolev.
Kuni kõigi üllatuseks oli sündinud Caroline nagu lumes õitsele puhkenud lill.
Nad olid teda mõistagi armastanud, kuid see oli olnud murelik armastus, innukas ja intensiivne, täis sinepiplaastreid ja sooje sokke ja kastoorõli. Palavatel tuuletutel suvepäevadel, mil kardeti lastehalvatust, oli Caroline’i sunnitud toas olema ja higi pärlendas tüdruku meelekohtadel, kui ta ülemise korruse trepihallis akna all lahtikäival diivanil pikutas. Kärbsed sumisesid klaasi vastas ja lamasid surnutena aknalaual. Väljas väreles maastik valguses ja kuumuses ja ümbruskonna lapsed, kelle vanemad olid nooremad ja seetõttu igasuguste katastroofide ohuga vähem kursis, hõikusid kauguses üksteist. Caroline surus oma näo ja sõrmeotsad kuulatades, igatsedes vastu võrku akna ees. Õhk oli liikumatu ja higi imbus ta pluusiõlgadesse, seeliku triigitud värvli vahele. Kaugel all aias kitkus ta kindaid, pikka põlle ja kübarat kandev ema umbrohtu. Hiljem, videvikuvarul, tuli tüdruku isa oma kindlustusfirmast koju ja võttis vaiksesse, suletud aknaluukidega majja istudes kaabu peast. Higi oli särgi ta pintsaku all plekiliseks ja märjaks teinud.
Nüüd sõitis naine üle silla, auto rehvid laulsid, kaugel all lookles Kentucky jõgi ja eelmisel ööl kogetud energiatulv hakkas hajuma. Naine vaatas uuesti lapse poole. Norah Henry tahaks ju kindlasti seda last korrakski süles hoida, ka siis, kui ta ei
