aru, aga ma olen ka ainus. Niisiis, mida ma teie heaks teha saan?”
„Kas teie olete Sylvia?” küsis Caroline, üritades meenutada talle antud juhiste lõppu kirjutatud nime. „Sylvia Patterson?”
Naise ilme oli korraga häiritud. „Ei, seda ma kindlasti ei ole. Mina olen Janet Masters. Sylvia ei tööta enam siin.”
„Oi,” ütles Caroline ja jäi siis vait. See naine ei teadnud ilmselgelt, kes ta oli, ta polnud dr Henryga rääkinud. Määrdunud mähet endiselt käes hoidev Caroline lasi kätel külgedele langeda, et teine seda ei märkaks.
Janet Masters surus käed kindlalt puusa ja ta silmad tõmbusid pilukile. „Kas te olete sellest lastetoidu firmast?” päris naine, osutades peaga diivanil seisva kasti poole, mille külgedelt punased keerubid rõõmsalt vastu naeratasid. „Sylvial oli müügiesindajaga mingi äri, me kõik teame seda, ja kui te olete samast firmast, siis korjake oma koli kokku ja tehke minekut.” Naine raputas järsult pead.
„Ma ei tea, millest te räägite,” vastas Caroline. „Ma hakkan parem minema,” lisas ta siis. „Tõepoolest, ma lähen ära. Ma ei tülita teid rohkem.”
Aga Janet Masters ei olnud veel lõpetanud. „Salakavalad, vaat just seda te olete. Toote meile tasuta tootenäidiseid ja saadate nädal hiljem nende eest arve. Meil võib ju olla nõrgamõistuslike hooldekodu, aga teate, nemad seda kohta ei juhi.”
„Ma tean,” sosistas Caroline. „Mul on tõesti väga kahju.”
Kuskil kaugel helises kell ja naine laskis puusa surutud kätel langeda.
„Tehke, et te siit viie minuti jooksul kadunud olete,” kamandas naine. „Tehke minekut ja ärge tagasi tulge.” Seejärel oli ta läinud.
Caroline vahtis üksisilmi tühjaks jäänud ukseava. Ta tundis oma jalgade ümber tõmbetuult. Hetk hiljem asetas ta määrdunud mähkme diivani kõrval seisvale ebakindlale nikerdatud lauakesele. Ta kobas võtmeid otsides käega taskus ja võttis siis kasti, milles oli Phoebe, sülle. Kiirustades, et tal poleks aega oma tegude üle järele mõtlema hakata, kõndis naine mööda spartalikku koridori edasi, kahekordsetest ustest läbi, kus välismaailmast õhkuv külma õhu pahmak mõjus niisama üllatavalt kui sündimishetk.
Ta sättis Phoebe uuesti autosse ja hakkas sõitma. Mitte keegi ei üritanud teda takistada; keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Kuid sellele vaatamata sõitis Caroline kuni maanteeni jõudmiseni kiiresti, tundes, kuidas väsimus nagu kaljut mööda alla voolav vesi ta kehasse voogas. Esimesed kolmkümmend miili vaidles ta iseendaga, mõnikord valjusti. Mida sa teinud oled? päris naine enda käest karmilt. Ta vaidles ka dr Henryga, kujutades endale ette, kuidas kortsud mehe laubal sügavamaks muutuvad ja üksik lihas ta põsel teravalt välja joonistub, nagu ikka, kui ta pahane on. Mida te ometi mõtlesite? tahtis mees teada ja Caroline oli sunnitud tunnistama, et tal polnud sellest vähimatki aimu.
Aga peagi sai energia nendest jutuajamistest otsa ja selleks ajaks, kui naine kiirteele jõudis, sõitis ta juba mehaaniliselt ja aeg-ajalt ärkvel püsimiseks pead raputades. Oli hiline pärastlõuna; Phoebe oli peaaegu kaksteist tundi maganud. Peagi tahab ta süüa. Caroline lootis kõigest hingest, et neil õnnestub enne seda Lexingtoni jõuda.
Ta oli just viimasest Frankforti mahasõidust mööda saanud ja kodust kolmekümne kahe miili kaugusel, kuid tema ees sõitva auto pidurituled särama lõid. Naine võttis pisut kiirust maha, siis veel rohkem ja oli viimaks sunnitud piduri põhja vajutama. Videvik hakkas tasapisi laskuma ja päikest tähistas vaid tuhm kuma pilvises taevas. Mäeharjal seiskus liiklus täielikult; tagumiste tulede pikk pael lõppes punavalgelt vilkuva kobara juures. Õnnetus: ahelkokkupõrge. Caroline mõtles, et ta hakkab kohe nutma. Bensiininäidiku osuti võbeles neljandiku paagi näidu juures; piisavalt, et tagasi Lexingtoni jõuda, kuid ilma erilise varuta, ja see autode rida – pole võimatu, et nad jäävad sinna tundideks. Ta ei saanud riskida mootori väljalülitamise ja soojuse kaotamisega, mitte nüüd, mil tal oli autos laps.
Naine istus mõned minutid nagu halvatuna. Viimane mahasõidutee oli veerand miili kaugusel tema selja taga ja sellest eraldas teda läikiv autodekolonn. Fairlane’i sinise kapoti alt tõusis soojust, mis hämaruses kergelt kilgendas ja sulatas üksikuid langema hakanud lumehelbeid. Phoebe ohkas, ta nägu tõmbus hetkeks pingule ja lõdvestus siis taas. Caroline järgis impulssi, mis teda hiljem ennastki üllatas, rapsas järsult rooli ja juhtis oma Fairlane’i asfaldilt pehmele kruusaga kaetud teepeenrale. Naine lükkas tagumise käigu sisse ja sõitis seejärel aegamööda ootavate autode reast mööda. See tundus nii kummaline, nagu mööduks ta rongist. Ta nägi kasukat kandvat naist; kolme nägusid tegevat naist ja riidest jakki kandvat suitsetavat meest. Naine liikus pehmenevas pimeduses aegamööda tagurpidi edasi; seisvate autode rivi meenutas talle külmunud jõge.
Caroline jõudis ilma vahejuhtumiteta mahasõiduni. See viis ta 60. maanteele, mida ääristavad puud olid taas lume all lookas. Väljadele kerkisid majad, alguses hõredalt ja seejärel järjest tihedamalt; nende aknad kumasid juba videvikus. Peagi sõitis naine mööda Versaille’i peatänavat, mida kaunistasid telliskividest poeesised, ja otsis märke, mis aitaksid tal leida teed koju.
Kvartali kauguses kerkis tumesinine Krogeri1 märk. Tuttava koha ja allahindlusi tähistavate flaieritega ehitud eredalt valgustatud akende nägemine oli Caroline’i jaoks lohutav ja naine taipas järsku, kui tühi on ta kõht. Ja üleüldse, mis päev täna oli – laupäev, peaaegu õhtu juba. Homme on kauplused terve päeva suletud ja naisel oli korteris toidukraami napilt. Niisiis juhtis ta vaatamata väsimusele auto poe parkimisplatsile ja peatas seal.
Soe ja kerge Phoebe, kaksteist tundi vana, magas endiselt. Caroline sättis koti mähkmetega õlale ja peitis tite oma mantli alla. Laps oli nii väike, kerra tõmbunud ja soe. Tuul vihises üle asfaldi, tantsitades eelmise lume jäänuseid ja keerutades nurkade ümber uusi langevaid helbeid. Naine astus ettevaatlikult läbi sulalume, kartes kukkuda ja lapsele viga teha, mõeldes samal ajal põgusalt sellele, kui lihtne oleks laps jätta siiasamasse, prügikasti juurde või kiriku või mõne muu maja trepile. Kogu võim selle tibatillukese elu üle oli tema käes. Naisest voogas läbi tohutu vastutustunne, mis pani ta pea ringi käima.
Klaasuks vajus lahti ja sellest väljus pahvakas valgust ja soojust. Pood oli rahvast täis. Sisseostude tegijad trügisid poest välja, kärud kuhjaga kaupa täis laotud. Nurgas seisis pakkijapoiss.
„Me oleme praegu avatud veel üksnes ilma tõttu,” hoiatas poiss sisenevat naist. „Poole tunni pärast pannakse pood kinni.”
„Aga torm on ju möödas,” tähendas Caroline ning poiss hakkas elevust ja uskumatust tundes naerma. Ta nägu oli automaatuste vahelt välja valguvast ja õhtusse kaduvast kuumusest õhetav.
„Kas te siis ei olegi seda kuulnud? Täna öösel tabab meid uus, palju hullem torm.”
Caroline sättis Phoebe metallkärusse ja kõndis mööda endale tundmatuid vahekäike. Ta uuris erinevaid imikutoitusid, pudelisoojendajaid, lutipudelite ja nendega sobivate luttide ridu, pudipõllesid. Ta oli just kassa poole suundumas, kui taipas, et peaks ka enda jaoks piima ja toidukraami ja lisaks veel mähkmeid ostma. Inimesed kõndisid temast mööda ja kõik naeratasid Phoebet nähes, mõned koguni peatusid ja kergitasid lapse näo piilumiseks tekinurka. Nad ütlesid „Oi, kui armas!” ja „Kui vana ta on?” Caroline valetas neile igasuguste südametunnistuse piinadeta. Kahenädalane, ütles ta uudishimulikele. „Oi, te ei tohiks temaga sellise ilmaga väljas olla,” noomis teda üks hallide juustega naine. „Heldeke! Te peaksite selle tite koju viima!”
Kuuendas vahekäigus, kust Caroline tomati-purgisuppi valis, hakkas Phoebe end liigutama, ta pisikesed käekesed tõmblesid ägedalt ja laps hakkas nutma. Caroline kõhkles hetke, võttis
