Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mälestuste talletaja tütar - Kim Edwards страница 5
Naise kergendusest ja kurnatusest lõdvestunud nägu tõmbus järjekordseid tuhusid tundes äkki uuesti pingule ja arst, kes ootas platsenta väljutamist, naasis oma taburetile naise jalgade vahel ja surus kergelt ta kõhule. Naine karjatas ja samal hetkel mõistis mees toimuvat, tundes üllatust, mida võinuks võrrelda ühtäkki betoonseina tekkiva akna nägemisega.
„Kõik on korras,” ütles mees. „Kõik on korras. Õde,” hõikas ta kõrvaltuppa, kui järjekordne väitus naise keha raputas.
Naine tuli silmapilk, kaasas valgetesse tekkidesse mässitud beebi.
„Ta Apgari hinne on üheksa,” teatas õde. „See on väga hea.”
Arsti naine sirutas käed lapse järele ja hakkas midagi ütlema, kuid teda tabas taas valu ja ta vajus uuesti pikali.
„Õde?” ütles arst. „Mul on teid siin vaja. Kohe praegu.”
Hetkelise segaduse järel laotas õde põrandale kaks patja, asetas lapse nende peale ja astus arsti kõrvale laua juurde.
„Veel gaasi,” käskis arst. Ta nägi õe üllatust ning siis kiiret ja mõistvat noogutamist ja kuuletumist. Mehe käsi toetus naise põlvele; ta tajus gaasi toimima hakkamise järel tolle lihaste lõõgastumist.
„Kaksikud?” küsis õde.
Arst, kes oli poisi sündimisel järel end lõdvaks lasknud, tundis end nüüd äkki ebakindlana ja suutis vastuseks vaid noogutada. Rahu, ütles ta endale, kui järgmine pea nähtavale ilmus. Sa võiksid olla ükskõik kus, mõtles mees, jälgides kuskilt lae alt, kuidas ta käed metoodiliselt ja täpselt tegutsesid. See võiks olla suvaline sünnitus.
See laps oli väiksem ja tema sündimine lihtsam; beebi libises nii kiiresti ta kinnastatud kätele, et mees nõjatus ettepoole ja kasutas oma rinda kilbina, et laps maha ei kukuks. „See on tüdruk,” ütles mees, hoides last käes nagu jalgpalli, nägu allapoole suunatud, ja patsutas teda seljale, kuni laps nutma hakkas. Siis pööras ta lapse näoga enda poole.
Beebi õrna nahka kattis lootevõie ning ta keha oli looteveest ja verest libe. Sinised silmad olid hägused, juuksed süsimustad, kuid mees pani seda kõike vaevu tähele. Tema nägi vaid neid eksimatuid tunnuseid, otsekui naerdes ülespoole pööratud silmanurki, kolmandat silmalaugu, lamedat nina. Klassikaline juhtum, meenusid mehele ta õppejõu poolt aastate eest sellesarnast last läbi vaadates öeldud sõnad. Mongoloid. Kas te teate, mida see tähendab? Ja arst, kes kohusetundlikult kõik õpikust meelde jäänud sümptomid ette luges: langenud lihasjõudlus, kasvu kängumine ja mahajäämus vaimses arengus, võimalikud südameprobleemid, varane surm. Professor oli noogutanud ja oma stetoskoobi lapse siledale paljale rinnale surunud. Vaene väike. Nad ei saa teha midagi peale tema puhtana hoidmise. Nad peaksid ennast säästma ja ta hooldekodusse andma.
Arst tundis, kuidas ta ajas tagasi viidi. Ta õde oli sündinud südamerikkega ning väga aeglaselt kasvanud; tal jäi pidevalt hing kinni ja ta hakkas iga kord joosta üritades hingeldama. Nad olid palju aastaid, kuni esimese reisini Morgantownis asuvasse kliinikusse, tema probleemist teadmatuses olnud. Nüüd nad siis teadsid ja teha polnud neil midagi. Kogu poisi ema tähelepanu oli kulunud tütrele, kes sellegipoolest kaheteistkümne aasta vanusena suri. Arst ise oli tookord olnud kuueteistkümneaastane, juba teel Pittsburghi, meditsiiniteaduskonna ja praeguse elu poole. Kuid ta mäletas sellegipoolest oma ema leina sügavust ja suurust, seda, kuidas naine igal hommikult mäkke, hauakünkale jalutas, käed ilmastikuolude tõrjumiseks rinnale vaheliti põimitud.
Õde seisis mehe kõrval ja uuris last.
„Mul on nii kahju, doktor,” ütles naine.
Mees hoidis last süles, unustades, mida ta järgmisena tegema peaks. Lapse tibatillukesed käed olid täiuslikud. Kuid tühimik ta suure ja ülejäänud varvaste vahel mõjus puuduva hambana ja tähelepanelikumalt lapse silma vaadates nägi ta seal Brushfieldi tähne, mis ta iiristest tibatillukeste ja silmatorkavatena vastu vaatasid. Ta kujutas endale ette pisitüdruku südant, ploomisuurust ja väga suure tõenäosusega defektiga, ning mõtles nii hoolega värvitud lastetoale, pehmetele loomadele ja üksikule voodile. Ta mõtles oma naisele nende erksa loori taha peitunud maja ees seismas ja ütlemas: Meie maailm ei saa enam kunagi endine olema.
Lapse käsi riivas tema oma ja mees võpatas. Ta hakkas tahtmatult tavapäraseid toimingud sooritama. Ta lõikas läbi nabanööri ning kontrollis lapse südant ja kopse. Kogu selle aja mõtles ta lumele, kraavi vajunud hõbedasele autole, tühjas kliinikus valitsevale sügavale vaikusele. Hiljem, kui ta selle öö peale tagasi mõtles – ja ta tegi seda sageli, hetkedel, mille ümber koondus kõik muu –, siis mäletas ta just ruumis valitsenud vaikust ja väljas vääramatult langevat lund. Vaikus oli nii sügav ja kõikehõlmav, et ta tundis end heljumas uutesse kõrgustesse, selle ruumi kohale ja sellest väljapoole, kus ta sadava lumega üheks sai, ruumis lahti rulluv stseen toimus ühes teises elus, elus, kus ta oli vaid juhuslik pealtvaataja, nagu oleks tegu stseeniga, mida ta mööda pimedat tänavat jalutades vilksamisi läbi soojalt valgustatud akna silmanud oli. Just seda lõputu ruumi tunnet ta mäletaski. Kraavi sõitnud arst ja tema enda maja kuskil kaugel põlevate tuledega.
„Hea küll. Tehke ta, palun, puhtaks,” ütles mees lapse kerget kogu õe sülle andes. „Aga las ta olla teises toas. Ma ei taha, et mu naine sellest teada saaks. Vähemalt mitte kohe.”
Õde noogutas. Ta kadus ja tuli siis tagasi, et mehe poeg kodust kaasa võetud beebikorvi tõsta. Sellel hetkel keskendus arst platsentade väljutamisele; need eemaldusid probleemideta, tumedad ja tihked, mõlemad väikese taldriku mõõtudes. Kahe munaraku kaksikud, poiss ja tüdruk, üks silmanähtavalt täiuslik ja teine, kelle iga keharakku märgistas lisakromosoom. Millised olid sellise olukorra tekkimise tõenäosused? Ta poeg lamas korvis, vehkis aeg-ajalt kätega, mis liikusid sujuvalt ja juhuslikult, meenutades vete kiiret loksumist üsas. Mees süstis naisele uinutit ja asus seejärel ta lahkliha kokku õmblema. Väljas oli koidik saabumas ja akende taga hakkas valgeks minema. Ta jälgis oma käte liikumist, mõeldes, kui kenasti pisted välja tulid, niisama pisikesed nagu naise enda tehtud, korralikud ja ühtlased. Naine oli terve tekisiilu lahti harutanud üheainsa, mehele nähtamatu vea pärast.
Kui arst oli lõpetanud, leidis ta õe ooteruumis kiiktoolis istumas, pisitüdruk süles. Naine vaatas arstile sõnagi lausumata otsa ja tollele meenus õhtu, mil õde oli teda magamas jälginud.
„On üks koht,” ütles mees nime ja aadressi ümbriku tagumisele küljele kirjutades. „Mulle meeldiks, kui te ta sinna viiksite. Mõistagi siis, kui on valgeks läinud. Ma väljastan sünnitunnistuse ja annan teie tulekust teada.”
„Aga teie naine,” tuletas õde meelde ja mees kuulis sellest kaugest kohast, kus ta parasjagu viibis, naises hääles üllatust ja hukkamõistu.
Mees mõtles oma kahvatule ja kõhnale õele, kel olid hingamisraskused, ja oma emale, kes pisaraid peita üritades näo akna poole pööras.
„Kuidas te aru ei saa?” küsis mees leebelt. „Sel vaesel lapsel on tõenäoliselt tõsine südamerike. Surmaga lõppev. Ma üritan meid kohutavast leinast säästa.”
Mehe hääles kõlas veendumus. Ta uskus oma sõnu. Õde istus ja vahtis teda, näol üllatunud, kuid muus osas läbitungimatu ilme, sellal kui mees tema nõustumist ootas. Oma selle hetke meeleseisundis ei tulnud mehele pähegi, et naine võiks midagi muud öelda. Ta ei osanud endale ette kujutada, nagu ta samal öösel hiljem ja paljudel eelolevatel öödel tegi, mismoodi ta kõik löögi alla seab. Selle asemel tekitas õe aeglus temas pahameelt ning ta tundis