oli tähelepanelikult kuulanud, nii tol päeval, mil mees kliinikuga tutvus, kui hiljem, tervituspidudel ja kohtumistel. Ta kuulis seda, mis teistele, kes keskendusid viisakale seltskondlikule vestlusele, end mehe võõrapärasest aktsendist ja äkilistest ootamatutest naerupahvakatest eksitada lasid, märkamatuks jäi: kui välja arvata üksikud vihjed Pittsburghis veedetud ajale, mis üksnes kinnitasid tema CVst ja diplomist teada fakte, ei maininud mees kordagi oma minevikku. Caroline’i jaoks lisas selline kinnisus mehele salapära ja see salapära võimendas naises tunnet, et ta tunneb meest nii, nagu teised ei tunne. Naise jaoks oli iga nende kohtumine elektrit täis, nagu ütleks ta mehele üle kontorilaua, üle läbivaatuslaua, üle ühe või teise patsiendi kauni, ebatäiusliku keha: ma tunnen sind; ma mõistan; ma näen seda, mis on teiste jaoks märkamatu. Kuuldes, kuidas teised tema kiindumuse üle uue arsti vastu nalja viskavad, tõmbus naine üllatusest ja piinlikkustundest näost punaseks. Kuid salajas tundis ta selle üle ka heameelt, sest kuulujutud võisid meheni jõuda viisil, mis naise jaoks tänu ujedusele kättesaamatuks jäi.
Ühel hilisel õhtul, pärast kahte kuud rahulikult koos töötatud aega, leidis naine mehe kirjutuslaua taga magamast. Too oli näo kätele toetanud ja hingas sügavale unele omases kerges ja ühtlases rütmis. Caroline toetus vastu uksepiita, pea viltu, ja selles hetkes said kokku kõik ta aastaid hellitatud unistused ja lootused. Nad lähevad koos, tema ja dr Henry, mingisse kaugesse paika siin maailmas, kus nad töötavad terve päeva, laubad higipiiskadega kaetud ja instrumendid pihkudes libedaks tõmbumas, ja õhtuti mängib naine mehele klaverit, mis toimetatakse üle mere ja seejärel mööda mõnda jõge üles rohelusse uppunud paika, kus nad elavad. Caroline läks oma unistusse nii sügavale sisse, et kui dr Henry silmad avas, naeratas ta mehele, avatult ja vabalt, nagu ta seda mitte kunagi varem teinud ei olnud.
Mehe ilmselge üllatus tõi naise taas maa peale. Ta ajas end sirgu ja kohendas oma juukseid, pomises midagi vabandavat ja lahvatas näost tumepunaseks. Naine kadus ukselt, tundes tohutut piinlikkust, ent samas ka elevust. Sest nüüd peab mees teadma, nüüd näeb ta naist viimaks samasuguse pilguga, kui too on näinud teda. Mõne päeva jooksul oli naise ootusärevus edasiste sündmuste osas nii suur, et tal oli raske mehega samas ruumis viibida. Ja kui päevad möödusid ja midagi ei juhtunud, et tundnud ta sellele vaatamata pettumust. Ta lõdvestus, leidis viivitusele ettekäändeid ja jätkas häirimatult ootamist.
Kolm nädalalt hiljem oli Caroline ajalehe avanud ja seltskonnauudiste leheküljelt pulmapildi leidnud: sellel oli jäädvustatud Norah Asher, nüüdsest pr David Henry, pea pisut viltu kallutatud, elegantse kaelaga, silmalaud pisut viltused nagu merekarbid…
Caroline võpatas; ta higistas oma jakis. Tuba oli üle köetud; ta oleks peaaegu tukkuma jäänud. Imik ta kõrval magas endiselt. Naine tõusis ja astus akna juurde, põrandalauad liikusid ja kriuksusid kulunud vaiba all. Sametkardinate servad riivasid põrandat; need olid jäänukid kaugetest aegadest, mil see koht oli olnud elegantne maamõis. Naine puudutas kardinate serva; kollane, rabe, neist lendus tolmu. Väljas seisid lumisel karjamaal mõned lumest rohtu otsivad lehmad. Keegi mees, punaseruuduline jakk seljas ja tumedad kindad käes, rajas teed lauda poole, ämber kummagi käe otsas rippumas.
See tolm, see lumi. Polnud õiglane, polnud sugugi õiglane, et Norah Henry saab endale nii palju, saab õnneliku ja tõrgeteta kulgeva elu. Sellest mõttest ja oma kibeduse sügavusest ehmununa lasi Caroline kardinal käest langeda ja astus toast välja, võttes suuna sinnapoole, kust kostsid inimhääled.
Ta sisenes koridori, kus kõrges laes sumisesid päevavalguslambid. Õhk oli puhastusvahendite ja aurutatud köögiviljade lehast, kergelt kollakast uriinilehast paks. Kärud kolisesid; hääled hõikusid ja pomisesid. Ta pööras ümber ühe, siis teise nurga ja astus ühe astme võrra allapoole, sisenedes kahvatut türkiisivärvi seintega moodsamasse tiiba. Siin kattis põrandaid lõdvalt vineeri külge kinnitatud linoleum. Naine möödus mitmest uksest, märgates silmanurgast hetki inimeste eludest, millest pildikesed fotodena õhku rippuma jäid: aknast välja vahtiv mees, kelle nägu jäi varju ja kelle vanust oli võimatu kindlaks teha. Kaks õde, kes voodit üles tegid, käed kõrgele tõstetud ja kahvatu lina hetkeks lae juures hõljumas. Kaks tühja tuba, mööblikatted ja värvipurgid nurka virna laotud. Üks suletud uks ja siis viimane, mis oli lahti ja avanes tuppa, kus noor naine, valge puuvillane aluskleit seljas, voodi serval istus, käed sülle kokku pandud ja pea langetatud. Tema selja taga seisis teine naine, õde, hõbedased käärid käes sähvimas. Juuksed langesid tumeda kosena valgetele linadele, paljastades naise alasti kaela: kitsa, graatsilise, kahvatu. Caroline peatus ukseavas.
„Tal on külm,” kuulis ta ennast ütlevad, mispeale mõlemad naised pilgu tõstsid. Voodil istuval naisel olid suured, näos tumedalt hõõguvad silmad. Ta juuksed, mis olid enne olnud võrdlemisi pikad, ulatusid nüüd sakiliseks lõigatult ta lõuajooneni.
„Jah,” vastas õde ja sirutas käe, et naise õlgadelt sinna pudenenud juuksekarvu maha pühkida; need heljusid läbi tuhmi valguse ja pudenesid linadele, tähnilisele hallile linoleumile. „Aga seda oli vaja teha.” Ta silmad tõmbusid Caroline’i kortsunud vormiriietust ja tanuta pead silmitsedes kitsasteks piludeks. „Kas te olete siin uus või mis?” küsis naine.
Caroline noogutas. „Uus,” kinnitas naine. „Täpselt nii.”
Kui ta hiljem sellele hetkele tagasi mõtles – üks naine seismas, käärid käes, ja teine puuvillases aluskleidis oma juuste jäänuste keskel istumas –, nägi ta seda stseeni mustvalgena ja see kujutluspilt täitis teda meeletu tühjuse ja igatsusega. Mille järele nimelt, seda ei oleks ta öelda osanud. Juuksed olid päästmatult kõikjale laiali pudenenud ja aknast langes sisse külm valgus. Ta tundis pisaraid silmi tõusmas. Kuskilt teisest koridorist kostsid hääled ja Caroline’ile meenus laps, kes temast ooteruumi liiga tugevasti täis topitud polsterdusega diivanile pappkasti magama oli jäänud. Ta pöördus ja kiirustas tagasi.
Kõik oli täpselt samamoodi, nagu temast jäänud oli. Lustakate roosade keerubitega kaunistatud kast seisis endiselt diivanil; beebi, käed lõua alla tibatillukesteks rusikateks pigistatud, magas endiselt. Phoebe, oli Norah Henry öelnud hetk enne seda, kui gaas ta teadvuse kustutas. Tüdruk on Phoebe.
Phoebe. Caroline keeras tekiserva ettevaatlikult tagasi ja tõstis lapse sülle. Too oli nii pisike, viis ja pool naela, oma vennast väiksem, kuigi samasuguste lopsakate tumedate juustega. Caroline kontrollis lapse mähet – niiskel kangal oli tõrva meenutav mekooniumiplekk – vahetas selle ära ja mähkis lapse uuesti tekkidesse. Tüdruk ei olnud üles ärganud ja Caroline surus ta hetkeks enda vastu, tunnetades, kui kerge, kui väike, kui soe ta oli. Beebi nägu oli nii pisike, nii muutuv. Isegi magades vaheldusid sellel pilvedena erinevad näoilmed. Caroline pani tähele Norah Henry kortsus kulmu, David Henry keskendunud kuulamise ilmet.
Naine pani Phoebe kasti tagasi ja vajutas tekiservad kergelt lapse ümber kokku, mõeldes David Henryle, kes teisipäeva õhtuti väsinult laua ääres oma juustuvõileiba sõi, selle jahtuva kohviga alla loputas ja seejärel kliiniku uksed uuesti lahti tegi, et võtta tasuta vastu patsiente, kel polnud võimalik talle maksta. Neil õhtutel oli ooteruum alati rahvast täis ja Caroline pääses koju alles südaööl, mil ta väsimusest mõtlemisvõimetu oli. Just mehe headuse pärast oligi naine teda armastama hakanud. Ja ometi oli mees saatnud ta koos pisitütrega sellesse kohta, kohta, kus naine oli istunud voodiserval, juuksed kalgi valguse käes pehmete vaaludena põrandale langemas.
See hävitab ta, oli ta Norah kohta öelnud. Ma ei luba teda hävitada.
Kostsid lähenevad sammud ja siis seisis uksel hallide juustega ja Caroline’i enda riietusega sarnanevas valges vormis naine. Ta oli tugeva kehaehitusega, oma suuruse kohta nobe ja asjalik. Teistsuguses olukorras oleks ta Caroline’ile igati soodsa mulje jätnud.
„Kas ma saan teid aidata?” küsis naine. „Kas te pidite kaua ootama?”
„Jah,” vastas Caroline aegamööda. „Ma olen pidanud
