muusikat mängiva raadiojaama – ja jätkas sõitu.
Kakskümmend miili väljaspool Louisville’i vaatas Caroline dr Henry selge ja napi käekirjaga kirjutatud juhiseid ja keeras maanteelt maha. Siin, Ohio jõele nii lähedal, sädeles viirpuude ja läänetseltiste ladvaokstel jääd, kuid teed olid puhtad ja kuivad. Valged tarad piirasid lumekirmega kaetud põlde ja nende taga liikusid tumedate varjudena hobused, kelle hingeõhk õhku pilvekesi moodustas. Caroline pööras veelgi kitsamale teele, mis läbis lainetena voogavat maastikku. Peagi, olles umbes miili jagu üle kahvatute küngaste sõitnud, märkas ta sajandivahetusel ehitatud punastest tellistest hoonet, millel oli kaks sobimatut madalat nüüdisaegset tiiba. See kadus aeg-ajalt silmist, kui naine mööda kõrgendikke ja orge kulgevat külateed sõitis, ja järsku kõrgus maja otse tema ees.
Naine sõitis ringikujulisele sissesõiduteele. Lähemalt vaadates oli näha, et maja on pisut hooletusse jäetud. Puitkaunistustelt koorus värvi ja kolmanda korruse aknad olid kinni löödud; purunenud klaasruute asendas vineer. Caroline ronis autost välja. Naisel olid jalas vanad madala ja õhukese tallaga kulunud kingad, mis ta öösel kiirustades, oma saapaid leidmata, jalga oli tõmmanud. Lume alt paistis kruusa ja naise jalad hakkasid silmapilk külmetama. Ta viskas õlale kaasa pakitud koti – selles olid mähkmed, termosetäis sooja piimasegu – võttis kasti lapsega sülle ja sisenes majja. Kahele poole ust olid kinnitatud vanad vitraažklaasidega valgustid, mida keegi pikka aega puhastanud polnud. Jääklaasidega vaheukse tagant sai alguse pikk tammepaneelidega ääristatud fuajee. Naise ümber voogas ja keerles kuum, toidulõhnadest – porgandid ja sibulad ja kartulid – paks õhk. Caroline kõndis ettevaatlikult, iga ta samm pani põrandalauad kriuksuma, kuid ühtki inimest ei ilmunud nähtavale. Kulunud vaibariba viis üle laiade põrandalaudade maja tagumisse otsa, kus asus kõrgete akende ja paksude kardinatega ooteruum. Naine istus kulunud sametdiivani servale, pani kasti enda kõrvale ja jäi ootama.
Tuba oli üle köetud. Naine nööpis oma jaki lahti. Tal oli endiselt valge õevorm seljas ja juukseid puudutades taipas Caroline, et tal oli teravate nurkadega õetanu endiselt peas. Naine oli dr Henry helistamise peale kohe üles tõusnud, kiiresti riietunud ja lumisesse öhe suundunud ja sellest hetkest alates peatumatult tegutsenud. Ta haakis tanu kinni hoidvad juuksenõelad lahti, pani siis tanu hoolikalt kokku ja sulges silmad. Kuskil kaugel klõbisesid lauanõud ja kostis häältekõma. Tema pea kohal kostsid ja kajasid sammud. Ta nägi poolunes oma ema nädalavahetuse lõunasööki valmistamas, sellal kui isa puutöökojas toimetas. Naise lapsepõlv oli olnud üksildane, mõnikord isegi väga, kuid tal olid endiselt mälestused: armas ja eriline lapitekk, roosiline kaltsuvaip ta jalgade all, üksnes temale kuuluvate häälte kumin.
Kuskil eemal helises kell, ühe korra, kaks. Mul on teid siin vaja. Kohe praegu, oli dr Henry hüüdnud, hääl tungiv ja pinges. Ja Caroline oli tema juurde kiirustanud, olles eelnevalt patjadest midagi voodilaadset vorminud ja seejärel maski pr Henry näole asetanud, misjärel teine kaksikutest, seesama väike tüdruk, siia maailma libises ja midagi liikuma lükkas.
Liikuma. Jah, seda protsessi ei olnud võimalik peatada. Isegi siin, selles paigas valitsevas vaikudes istudes, isegi oodates häiris Caroline’i tunne, et maailm ta ümber väreleb, et miski ei püsi enam paigal. Selline asi? oli fraas, mis aina kordus refräänina naise peas. Selline asi, nüüd, pärast kõiki neid aastaid?
Sest Caroline Gill oli kolmkümmend üks aastat vana ja väga kaua oodanud, mil tema viimaks oma päriselu elama hakkab. Mitte et talle endale oleks tulnud pähe mõte seda niimoodi sõnastada. Kuid naine oli lapsest saati teadnud, et tema elu ei kujune tavaliseks. Saabub hetk – ta tunneb selle saabudes ära – ja kõik muutub. Ta oli unistanud klaverimängija karjäärist, kuid keskkoolilava prožektorite valgusvihud erinesid liiga suurel määral kodustest valgusvihkudest ja ta tardus nende räiges lõõsas. Siis, kui naine oli kahekümnendates ja tema koolikaaslased meditsiinikoolist hakkasid abielluma ja perekondi looma, oli Caroline’gi leidnud noormehi, keda imetleda, iseäranis ühte neist, tumedate juuste, kahvatu naha ja kumeda naeruga. Ta elas mõnda aega unistustes ja kujutas endale ette, kuidas see mees – ja kui oli selge, et tema tüdrukule ei helista, siis keegi teine – tema elu muudab. Aastate möödudes keskendas naine oma tähelepanu pisitasa tööle, taas seetõttu meeleheidet tundmata. Ta uskus endasse ja oma võimetesse. Tema ei olnud üks neist inimestest, kes eesmärgi poole rühkides poolel teel peatuksid ja endalt küsiksid, kas ta ikka tõmbas triikraua välja ja ega ta maja ometi maha põle. Tema aina töötas. Ta ootas.
Ühtlasi ta luges, kõigepealt Pearl Bucki romaane ja siis kõikvõimalikke teisi raamatuid, mis kirjeldasid elu Hiinas ja Birmas ja Laoses. Mõnikord lasi ta raamatul käest pudeneda ja vaatas unistavalt oma linnaservas asuva lihtsa väikese korteri aknast välja. Ta nägi iseennast läbi teise elu, eksootilise, raske, rahuldustpakkuva elu kulgemas. Tema kliinik saab olema lihtne, see asub lopsakas džunglis, ehk koguni mere lähedal. Sel on valged seinad; see kumab nagu pärl. Inimesed kogunevad järjekorda, kükitades oodates kookospalmide all. Tema, Caroline, kannab nende kõigi eest hoolt; ta ravib nad terveks. Ta muudab nii nende kui ka iseenda elu.
Sellest nägemusest kaasa haaratuna oli ta kiirustades, palavikuliselt ja elevusega esitanud taotluse meditsiinimisjonäriks saamiseks. Ühel säraval hilissuvisel päeval oli ta sõitnud bussiga St. Louise’i intervjuule. Tema nimi pandi Korea ootenimekirja. Aga aeg möödus; missiooni aina lükati edasi ja siis otsustati see üldse ära jätta. Caroline pandi uude nimekirja, seekord Birma omasse.
Ja siis, sellal kui naine endiselt innuga oma posti läbi vaatas ja troopikast unistas, saabus dr Henry.
See oli tavaline päev, mitte miski ei vihjanud mingitele üllatustele. Selleks ajaks oli saabunud hilissügis, külmetuste hooaeg, ja ooteruum oli täidetud rahva, aevastuste ja summutatud köhaga. Caroline isegi tundis kurgus tuima tuikamist kutsudes kabinetti järgmist patsienti, vanaldast härrasmeest, kelle külmetus pidi järgmistel nädalatel süvenema ja lõpuks välja kujunema kopsupõletikuks, mis mehe hauda viis. Rupert Dean. Mees istus nahktugitoolis, üritades ninaverejooksu peatada, ja ajas end aegamööda jalule, toppides samal ajal eredate vereplekkidega kaetud riidest taskurätikut taskusse. Õe lauani jõudes ulatas mees Caroline’ile tumesinises pappraamis foto. See oli kergelt toonitud mustvalge portreefoto. Fotol kujutatud naisel oli seljas kahvatut virsikutooni kampsun. Ta juuksed olid pehmes laines, silmad sügavsinist värvi. Rupert Deani naine, Emelda, kes oli nüüdseks juba kakskümmend aastat surnud. „Ta oli mu elu armastus,” teatas mees Caroline’ile ja ta hääl oli nii vali, et inimesed jäid teda vaatama.
Kliiniku välisuks avanes ja pani klaaspaneelidega siseukse lõgisema.
„Ta on võluv,” ütles Caroline. Naise käed värisesid. Mehe armastus ja kurbus olid nii liigutavad ja teda ei olnud mitte keegi samaväärse kirega armastanud. Ta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ja kui ta pidanuks järgmisel päeval surema, polnud kedagi, kes leinaks teda niimoodi, nagu Rupert Dean enam kui kakskümmend aastat hiljem endiselt oma naist leinas. Kas polnud siis tema, Caroline Lorraine Gill, niisama ainukordne ja armastust väärt nagu naine fotol vana mehe käes – ja ometi polnud ta leidnud mingit viisi selle väljendamiseks, olgu läbi kunsti või armastuse või koguni oma tööga seotud ülla ja kõrge kutsumuse.
Ta oli endiselt üritanud end kokku võtta, kui vestibüüli ja ooteruumi vaheline uks lahti vajus. Pruuni tviidpalitut kandev mees peatus hetkeks kõhklevalt ukseavas, kaabu käes, takseerides kollast tekstuuriga tapeeti, nurgas seisvat sõnajalga, metallalust kulunud ajakirjadega. Mehe pruunidel juustel oli punakas helk ja ta nägu oli kõhn, ilme tähelepanelik ja hindav. Ta polnud silmapaistev, kuid tema hoiakus, tema käitumises oli ometi midagi sellest – mingit hillitsetud tähelepanelikkust, kuulamisoskust –, mis teda teistest eristas. Caroline’i süda hakkas kiiremini lööma ja ta tundis nahal kihelust, mis oli ühekorraga meeldiv ja ärritav, nagu ööliblika tiiva ootamatu puudutus. Mees vaatas talle otsa – ja naine teadis. Veel enne, kui mees ta käe surumiseks üle ruumi astus, suu oma nime ütlemiseks avas – David Henry, neutraalse aktsendiga, mis ta väljastpoolt tulijaks
