joonistanud ja kraavi vajunud.
„Te tahate öelda, et doktor Bentley ei tulegi?” küsis ta naine.
Õde noogutas. Ta oli pikka kasvu, nii kõhn ja nurgeline, et tundus, nagu tungiksid ta luud iga hetk naha alt välja. Naise suured silmad olid tõsised ja arukad. Kuude kaupa olid liikvel olnud naljad ja kuulujutud, mille kohaselt õde oli tohtrisse pisut armunud. Mees oli neid mõttetuks lobaks pidades eiranud; sellised jutud olid tüütud, kuid igati loomulikud, kui mees ja üksik naine päevade kaupa teineteisele nii lähedal viibisid. Ühel õhtul oli ta oma laua taha tukkuma jäänud. Ta viibis unes parasjagu oma lapsepõlvekodus, kus ta ema aknaalusele vakstuga kaetud lauale kalliskividena säravate puuviljadega täidetud purke ladus. Põgus kujutluspilt, ehk koguni mälestus, mis oli teda ühtaegu kurbuse ja igatsusega täitnud. Kodumaja kuulus talle, kuid seisis nüüd tühjalt, olles tema õe surma ja vanemate ärakolimise järel hüljatud; tube, mida ta ema oli pidevalt puhtusest läikima hõõrunud, täitsid nüüd vaid tühjus ning oravate ja hiirte krabistamine.
Kui mees pead laualt kergitades oma silmad avas, täitsid neid pisarad. Õde seisis ukseavas, nägu emotsioonidest leebe. Sel hetkel, pooleldi naeratades, oli ta ilus, meenutamata millegagi seda asjalikku naist, kes iga päev nii vaikselt ja tõhusalt tema kõrval tegutses. Nende pilgud kohtusid ja arstile tundus, et ta tunneb naist – et nad tunnevad teineteist – mingil sügaval ja kindlal moel. Hetkeks ei seisnud nende vahel mitte midagi; lähedustunne oli niivõrd suur, et mees oli korraga liikumatu, tundes end nagu hüpnotiseerituna. Siis punastas naine tugevasti ja pööras pilgu kõrvale. Ta köhatas hääle puhtaks ja ajas end sirgu, öeldes, et oli kaks tundi ületunde teinud ja hakkab nüüd minema. Ta ei vaadanud mehele hiljem mitu päeva otsa.
Kui inimesed pärast seda õe kulul nalja visata üritasid, takistas mees neid. Ta on väga hea õde, ütles mees, tõstes naljade tõrjumiseks nende ühiselt jagatud hetke austades käe. Ta on parim, kellega ma olen kunagi koostööd teinud. See vastas tõele ja mees tundis hetkel suurt rõõmu, et naine nende juures viibib.
„Kuidas oleks traumapunktiga?” küsis õde. „Kas te jõuaksite sinna?”
Arst raputas pead. Tuhud käisid juba vaid minutiste vahedega.
„See laps ei oota,” tähendas ta oma naise poole vaadates. Lumi ta juustes oli ära sulanud ja veepiisad sirasid nagu teemandid tiaaral. „See laps hakkab kohe sündima.”
„Pole hullu,” ütles ta naine stoilise rahuga. Ta hääl oli nüüd kalgim ja otsusekindlam. „Sellest saabki parim lugu, mida talle tema kasvamise ajal jutustada.”
Õde naeratas, kuid korts ta silmade vahel oli endiselt alles, ehkki pisut pehmem. „Viime teid siis sisse,” tähendas naine. „Anname teile midagi valu vastu.”
Mees läks oma kabinetti kitlit tooma ja kui ta Bentley läbivaatusruumi astus, lamas ta naine voodil, jalad jalustes. Ruum oli kahvatusinist värvi, täis kroomi ja valget emaili ja kalgilt säravast terasest peeneid instrumente. Arst astus kraanikausi juurde ja pesi oma käed puhtaks. Ta tundis end erakordselt erksana, tajudes iga pisimatki üksikasja; igapäevaste rituaalide järgimisel hakkas Bentley puudumisest põhjustatud paanika temas tasapisi hääbuma. Mees sulges silmad ja keskendus ees ootavale ülesandele.
„Kõik kulgeb normipäraselt,” ütles õde, kui mees tema poole pöördus. „Kõik näib korras olevat. Emakakael on minu meelest umbes kümme sentimeetrit avanenud; vaadake, kuidas teile tundub.”
Mees istus madalale taburetile ja sirutas käe oma naise keha sooja ja pehmesse sügavusse. Lootekest oli endiselt terve ja ta tundis läbi selle lapse pead, mis oli sile ja kõva nagu pesapall. Tema laps. Ta peaks praegu kuskil ooteruumis tammuma. Toa teises otsas olid ainsale aknale kardinad ette tõmmatud ja kätt oma naise soojusest välja tõmmates tabas ta end küsimas, kas linna ja seda ümbritsevat maapiirkonda enda alla matvat lund sajab endiselt.
„Jah,” kinnitas mees, „kümme sentimeetrit.”
„Phoebe,” ütles ta naine. Mees ei näinud ta nägu, kuid hääl oli selge. Nad olid kuude kaupa võimalikke nimesid arutanud ja polnud siiani otsusele jõudnud. „Kui see on tüdruk, siis on ta nimi Phoebe. Ja poiss on minu vanaonu järgi Paul. Kas ma juba rääkisin sulle sellest?” küsis naine. „Ma pidin sulle rääkima, et ma olen ära otsustanud.”
„Need on ilusad nimed,” kinnitas õde rahustavalt.
„Phoebe ja Paul,” kordas arst, kuid ta keskendus nüüd oma naise ihu raputavatele väitustele. Ta andis märku õele, kes gaasi valmis pani. Residentuuri ajal oli praktika ette näinud sünnitava naise täielikku narkoosi panemist, kuid ajad olid muutunud – aasta oli 1964 – ja mees teadis, et Bentley kasutas gaasi valikuliselt. Parem, kui naine pressides ärkvel on; mees uinutab ta magama kõige hullemate kontraktsioonide, pea ilmumise ja sünni hetkeks. Ta naine tõmbus pingule ja karjatas ning laps vajus lootekotti purustades sünnitusteedesse.
„Nüüd,” ütles arst ja õde pani maski kohale. Ta naise käed lõdvestusid ja rusikad vajusid gaasi toimel lahti ning ta lamas seal, tüünena ja toimuvast teadmatuses, sellal kui üks väitus teise järel läbi ta keha voogas.
„Esimese lapse kohta sünnib ta väga kiiresti,” täheldas õde.
„Jah,” vastas tohter. „Siiani on kõik kenasti kulgenud.”
Nii möödus pool tundi. Ta naine ärkas ja ägas ja pressis ja kui mehele tundus, et ta on piisavalt teinud – või kui naise karje andis märku, et valu muutub väljakannatamatuks –, noogutas ta õele, kes naisele gaasi andis. Nad ei rääkinud omavahel, kui mõned napid juhiste vahetamised välja arvata. Väljas aina sadas lund, see kuhjus majade seinte äärde ja täitis teid. Arst istus roostevabast terasest taburetil ja keskendus kõige olulisematele faktidele. Ta oli ülikoolis arstiks õppides vastu võtnud viis sünnitust, kõik lapsed olid sündinud elusana, sünnitused olid olnud edukad ja just neile ta nüüd keskenduski, otsides mälust vajalikke üksikasju. Tänu sellele muutus ta naine, kes lamas, jalad jalustes ja kõht nende kohal kõrgumas ja nägu mehe eest varjamas, üheks neist kunagistest naistest. Naise ümarad põlved, siledad kitsad sääred, pahkluud, need kõik olid nii tuttavad ja armsad. Aga mehele ei tulnud pähegi mõtet naise nahka silitada või kätt rahustavalt ta põlvele asetada. See oli õde, kes pressiva naise kätt hoidis. Arsti jaoks, kes enda ees toimuvale keskendus, ei olnud ta enam tema ise, vaid midagi muud; keha nagu iga teinegi, patsient, kelle vajaduste rahuldamiseks ta pidi kõik oma tehnilised oskused mängu panema. Emotsioonide kontrolli all hoidmine oli vajalik, tavalisest vajalikumgi. Aja möödudes tabas meest taas eelnevalt nende magamistoas kogetud veider hetk. Talle hakkas tunduma, nagu oleks ta aset leidva sünnituse juurest kuskile kaugemale viidud, ta oli seal ja hõljus samal ajal kuskil mujal, jälgides toimuvat turvalisest kaugusest. Ta vaatas pealt, kuidas ta käsi lahklihasse hoolika ja täpse sisselõike tegi. Hästi tehtud, mõtles mees, kui puhtast haavast verd nirisema hakkas, lubamata endal meenutada neid kordi, mil ta sama ihu kirehoos puudutanud oli.
Lapse pea ilmus nähtavale. Veel kolm pressi ja pea oli väljas ning siis libises lapse keha tema ootavatele kätele, laps hakkas nutma; ta sinakas nahk tõmbus roosaks.
See oli poiss, punetava näo ja tumedate juustega, silmad valguse ja ehmatavalt karge õhu käes erksad ja kahtlustavad. Arst sidus nabanööri kinni ja lõikas läbi. Minu poeg, lubas ta endal mõelda. Minu poeg.
„Ta on ilus,” ütles õde. Naine ootas, kuni arst oli lapse üle vaadanud, pannes tähele kindlat, kiiret ja ühtlast südametööd, pikkade sõrmedega käsi ja tumedat juuksepahmakat. Seejärel viis õde lapse vannitamiseks ja silmadesse hõbedanitraadi tilgutamiseks teise tuppa. Sünnitustuppa jäänuteni kostsid vaiksed karjed ja arsti naine hakkas end liigutama. Arst seisis ta kõrval, käsi
