nüüdseks terrassi piirdeni kerkinud ja rododendronipõõsaid enda alla matnud lumehangesid meenutades koldes kerkis.
Trepiastmed nagisesid tema raskuse all. Mees peatus lastetoa ukse juures, silmitsedes lapsevoodi ja mähkimislaua varjudega kaetud kuju, riiulile laotud pehmeid loomi. Seinad olid värvitud kahvatut meresinist tooni. Ta naine oli õmmelnud haneema lapiteki, mis rippus seinal; ta oli teki valmistamisel kasutanud lühikesi pisteid ja väiksemagi ebatäiuse korral terveid siile lahti harutanud. Lae alla oli šablooniga joonistatud karudega bordüür; ka seda oli naise ise teinud.
Impulsi ajel astus mees tuppa ja seisis läbipaistvat kardinat lume vaatamiseks kõrvale lükates akna alla; lumekiht oli nüüd peaaegu kaheksa tolli paksune ning lasus laternapostidel, taradel ja katustel. Sedalaadi lumetorme tuli Lexingtonis harva ette ja ühtlaselt pudenevad valged helbed ning vaikus täitsid teda elevuse ja rahuga. Sel hetkel näisid kõik ta elu kokkusobimatud killud kokku kasvavat, kõik minevikus tuntud kurbuse- ja pettumusehetked, kõik ärevad saladused ja ebakindlus olid pehmete valgete kihtide alla mattunud. Homme ootab ees vaikne päev, maailm on rahulik ja habras, kuni naabruses elavad lapsed oma jälgede ja rõõmuhuiletega vaikuse purustavad. Ta mäletas selliseid päevi omaenda mägedes möödunud lapsepõlvest, harvad pääsemishetked, mil ta läks metsa, ta hingamine võimendus ja maadligi paindunud okstel lasuv ning teeradadele kuhjunud lumi summutas hääle. Maailm oli mõneks lühikeseks tunniks hoopis teistsuguseks muutunud.
Mees seisis akna juures pikka aega, kuni kuulis, et naine end vaikselt liigutab. Ta leidis naise voodi serval istumas, pea longus, käed madratsi külge klammerdumas.
„Ma arvan, et sünnitus on alanud,” ütles naine pilku tõstes. Ta juuksed olid lahti ja üks salk huulte külge kleepunud. Mees lükkas selle ta kõrva taha. Naine vangutas pead, kui mees ta kõrval istet võttis. „Ma ei tea. Imelik tunne on. Nagu mingid krambid, mis tulevad ja lähevad.”
Mees aitas naisel külili heita ja heitis seejärel ta selga masseerides tema kõrvale. „See on tõenäoliselt lihtsalt valehäire,” rahustas mees. „Aega on veel kolm nädalat ja esimesed lapsed sünnivad reeglina tähtajast hiljem.”
Mees teadis, et see kõik vastab tõele, ja uskus rääkides seda isegi; tegelikult oli ta endas nii kindel, et suikus veidi aja pärast unne. Ärgates leidis ta naise voodi kohale kummardamas ja teda raputamas. Ta hommikumantel ja juuksed mõjusid nende tuba täitvas lumevalguses peaaegu valgena.
„Ma võtsin aega. Valuhood käivad viieminutilise vahega. Need on tugevad ja ma kardan.”
Siis tundis mees mingit sisemist sööstu; erutus ja hirm kukerpallitasid temast läbi nagu vahuviirg laine ees. Aga teda oli õpetatud eriolukordades rahulikuks jääma, niisiis suutis ta kiirustamata püsti tõusta, kella võtta ja koos naisega aegamööda ja rahulikult mööda koridori edasi ja tagasi kõndida. Väituste tulles pigistas naine ta kätt nii kõvasti, et mehele tundus, nagu sulaksid luud ta sõrmedes kokku. Nagu naine oli öelnud, käisid väitused viie-, seejärel neljaminutilise vahega. Mees võttis kapist oma kohvri, tundes, kuidas sündmuste ootamatus ta hetkeks tuimaks muutis; need kõik olid ammu oodatud, kuid siiski üllatavad. Mees liikus naisega kaasa, kuid maailma kulgemine muutus nende ümber aina aeglasemaks. Mees tajus teravalt iga oma tegevust, õhu liikumist oma keele vastas, seda, kuidas naine surus oma jalad raskustega ainsatesse kingadesse, mis talle veel jalga mahtusid; paistetanud ihu kerkis vallina tumehalli nahaserva kohale. Naise käsivarrest kinni võttes tabas meest veider tunne, nagu oleks ta ise tuppa, kuskile lambi juurde rippu jäänud, jälgides neid mõlemaid ülevalt, pannes tähele iga viimast kui nüanssi ja üksikasja: kuidas naine väituste saabudes värises, kuidas mehe enda sõrmed kindlalt ja kaitsvalt naise küünarnuki ümber sulgusid. Kuidas väljas lumi endiselt maa poole hõljus.
Mees aitas naisele tumerohelise villase mantli selga ja see jäi ta kõhtu lahtiste hõlmadega ümbritsedes rippuma. Ta otsis üles nahkkindad, mida naine samuti temaga esimest korda kohtudes kandnud oli. Kõigi nende üksikasjade paika saamine tundus mingil põhjusel olulisena. Nad seisid hetke pehme valge maailma üle imestust tundes kahekesi terrassil.
„Oota siin,” ütles mees ja läks läbi lumehange teed rajades trepist alla. Vana auto uksed olid kinni külmunud ja ühe ukse lahtisaamine võttis minu minutit aega. Kui uks viimaks lahti vajus, paiskus õhku sillerdav valge pilv ning mees ronis jääkaabitsat ja harja kätte saada üritades tagumisele istmele. Kui ta uuesti autost välja sai, nõjatus ta naine ühe terrassiposti vastu, otsmik käsivarrele langetatud. Sel hetkel mõistis mees, millist valu naine tunneb ja et laps on tõepoolest sündimas, selsamal ööl. Ta tõrjus võimast soovi naise juurde minna; selle asemel keskendas ta kogu oma energia auto vabakskaevamisele, soojendades siis, kui külmavalu üle jõu käivaks muutus, kõigepealt ühte ja seejärel teist paljast kätt kaenlaalustes, katkestamata samal ajal hetkekski lume kühveldamist tuuleklaasilt, akendelt ja mootorikattelt, vaadates, kuidas see ta jalgu ümbritsevasse pehmesse valgesse merre pudenes ja kadus.
„Sa ei rääkinud, et see on nii valus,” ütles naine, kui mees viimaks tagasi terrassile jõudis. Mees sättis käe ta õlgade ümber ja aitas naise trepist alla. „Ma saan ise kõndida,” kinnitas naine. „Ainult siis on raske, kui valud tulevad.”
„Ma tean,” vastas mees, kuid naisest ta siiski lahti ei lasknud.
Kui nad auto juurde jõudsid, puudutas naine ta käsivart ning osutas lumeloori taha varjunud ja tänava pimeduses laternana kumava maja poole.
„Kui me tagasi tuleme, on meie laps meiega kaasas,” ütles naine. „Meie maailm ei saa enam kunagi endine olema.”
Auto kojamehed olid kinni külmunud ja lumi paiskus mööda tagumist akent alla, kui mees tänavale pööras. Ta sõitis aeglaselt, mõeldes, kui kaunis Lexington välja näeb, puud ja põõsad raske lumekoorma all lookas. Kui ta peatänavale pööras, tabasid rattad jäätunud kohta ning auto libises kiiresti ja sujuvalt üle ristmiku, peatudes lumehanges.
„Meiega on kõik korras,” rahustas mees. Ta pea käis ringi. Õnneks ei olnud ühtki teist autot kuskil näha. Rooliratas oli ta käte all kivina kalk ja külm. Mees tõmbas käeseljaga aeg-ajalt üle tuuleklaasi, üritades sinna tehtud avast välja vaadata. „Ma helistasin Bentleyle enne, kui me minema hakkasime,” ütles mees oma sünnitusarstist kolleegile viidates. „Palusin tal meid kabinetis oodata. Me läheme sinna. See on kõige lähemal.”
Naine vaikis hetke ning ta käsi klammerdus armatuurlaua külge, kui ta end järgmisest väitusest läbi hingas. „Ükskõik, kui ma vaid oma last selles vanas autos sünnitama ei pea,” üritas naine nalja heita. „Sa tead küll, kui vastumeelne see mõte mulle alati olnud on.”
Mees naeratas, kuid teadis, et naise hirm on ehtne, temagi jagas seda.
Metoodiline, sihikindel: ta ei saanud oma olemust isegi eriolukorras muuta. Ta peatus iga foori taga, andis tühjadele tänavatele pöörates sellest suunatulega märku. Iga paari minuti järel surus naine uuesti ühe käe vastu armatuurlauda ja keskendus oma hingamisele, mispeale mees neelatas ja naise poole vaatas, tundes end sel ööl närvilisemana kui iial enne. Närvilisemana kui esimeses anatoomiatunnis, kus nad noorukese poisi keha tema saladuste tundmaõppimiseks laiali lammutasid. Närvilisemana kui oma pulmas, mil ta naise perekond täitis kiriku ühe poole ja teisel pool vaid käputäis ta kolleege istet võttis. Mehe vanemad olid surnud, samuti ta õde.
Kliiniku parkimisplatsil seisis vaid üks auto, meditsiiniõe puudrikarva sinine Fairlane, konservatiivne ja asjalik ja mehe omast uuemgi. Mees oli ka õele helistanud. Ta peatas auto sissepääsu ees ja aitas naise autost välja. Nüüd, mil nad olid turvaliselt kliinikusse jõudnud, tundsid mõlemad joovastavat kergendust ja naersid ooteruumi säravate tulede kätte astudes.
Õde tuli neile vastu. Mees taipas teda nähes kohe, et midagi on valesti. Naise
