Kolm tundi. Anders Roslund
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kolm tundi - Anders Roslund страница 1
Originaal:
Anders Roslund
Tre timmar
Piratförlaget
Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa
Kaas: Anu Ristmets
Copyright © Anders Roslund 2018
Published by agreement with Salomonsson Agency
Autoriõigus tõlkele: Ruth Laidmets ja OÜ Eesti Raamat, 2018
ISBN 978-9949-658-13-8
ISBN 978-9949-658-14-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükkinud Booksfactory
Trükitud Poolas
Kalli kaasteelise ja sõbra
Börge Hellströmi
mälestuseks.
MEES, KES MU KÕRVAL lamab, suri paari päeva eest. Kui ma teda puudutan, kui ma sirutan käe nii kaugele vasakule, kui saan, ja tema põseni küünitan, on see nii külm ja liikumatu, nagu surm minu arvates seestpoolt ongi.
Mees teisel pool mind on seevastu juba ammu surnud. Peaaegu reisi algusest saadik. Ühena esimestest, kõige vanematel on alati kõige vähem aega jäänud. Ja mees mu all, see tähendab vahetult minu all ülevalt teises kihis, hingas aeglaselt ja raskelt veel paar tundi tagasi, mil katkes see kiikumine, millel ma lamasin ja mis meenutas merelaineid.
Nii vaikne.
Vaid üks kraapiv heli kaugema seina äärest, nagu tõmmataks mõne terava esemega vastu metallpinda.
Ma tahaks hõigata, küsida.
Kuid küllap jääb hapnikust vajaka.
Ma ju ikka loodan veel – võib-olla on veel keegi, kes pole alla andnud.
NII ILUS.
Allpool eemal libises tossu popsutav valge skääristikupaat sujuvalt mööda tasast Läänemerd. Sabas aeg-ajalt sukelduvad kajakad ja tiirud, kes jahtisid vahutavaid laineviirge ja lendasid siis edasi, rabelev saak noka vahel. Sedasi, ühel juunihommikul õrnas päikesepaistes, mis soojendas pisut kortsulist palet – ega elu enam kuigi paremaks lähe.
Ewert Grens istus kivil, kus ta ikka igal laupäeva varahommikul istumas käis.
Parasjagu kõrge ja parajalt lame kaljurahn, mille aeg oli välja voolinud ja just siia asetanud, ning nüüd passis üks suurt kasvu pisut vananev keha siia nagu valatult.
Päris oma istumiskoht üsna lähedal hooldushaiglale ja sellele, mis oli nii kaua olnud just tema aken. Kust naine peaaegu kolmkümmend aastat päev päeva järel oli välja vaadanud, otsides elu, milles ta ise osaleda ei saanud. Nende ühist elu. Nüüd elas tema toas teine inimene ja mees isegi ei teadnud, kes.
„Komissar Grens.”
Ta võpatas. See hääl? Möödunu.
„Üks hetk, komissar, ma tulen teie juurde.”
Susanni-nimeline naisterahvas, hooldusõde, kes oli juba ammusest ajast Anni eest nii hästi hoolt kandnud, oli õppinud üldarstiks, siis spetsialiseerunud ning saanud geriaatriaspetsialistiks. Nüüd väljus ta haigemaja uuest välisuksest maja lühemal küljel, lähenes pikkade jõuliste sammudega ja jäi mehe ees seisma, varjates vaate.
„Kui me möödunud korral rääkisime, olite tema akna all istunud kaksteist laupäevahommikut järjest. Toona ma otsustasin teid rahule jätta. Aga sellest on läinud … kas võib olla neli aastat? Ja te istute ikka siin.”
„Ma olen vahel püsti ka tõusnud.”
„Mäletate, mis ma teile toona ütlesin? Et te teete endale liiga. Et te olete leinale graafiku teinud, elate selle nimel, mitte sellega. Et see, mida te kardate, on juba juhtunud.”
„Mäletan. Igat sõna.”
„Aga tundub, et te ei pea neid eriti millekski.”
Ewert Grens tegi nagu ikka – kõõritas akna ja toa poole, kus põles valgus. Anni ei olnud kunagi sellisel kellaajal ärkvel. Talle meeldis kaua magada, hoolimata oma argipäevast, mis ei koosnenudki muust kui puhkusest.
„Ma tean, et teda ei ole enam.”
„Komissar, toona ütlesin ma ka, et ei taha teid enam kunagi siin näha.”
Mees tõusis istmeks olnud kivilt.
„Ja ma mõistan, et seda öeldes soovisite te ainult head.”
Ja naeratas.
„Aga ma jätkan siin istumisega. Iga laupäeva koidikul, isegi kui sellele peaks minema veel neli aastat.”
Ta lahkus sellest noorest naisterahvast, kes oli nii palju arukam kui ta eales ise oli olnud või võiks olla, jalutas auto juurde, mis seisis omaette väikesel parkimisplatsil seal kõrval ja pööras enne autoukse avamist ümber.
„Sest see on ainus, mis mul mingilgi moel aru peas hoiab.”
Ta hüüdis naisele.
„Kas te saate aru?”
Naine vaatas teda, käsi haigemaja peasissekäiguni viiva trepi käsipuul, tundus, et ta mõtleb järele. Kuniks noogutas, mitte küll tugevalt, kuid siiski, ning sisenes.
Grens sõitis seejärel üle saare, mis asus Stockholmile nii lähedal ning oli endiselt alles ärkamas, jõudis Lidingö sillale, millel tal oli alati kombeks poolel teel peatuda, et veel viimast korda ahmida endasse vaatepilti sillerdavast veest. Ta oli just akna alla lasknud, kust puhus sisse hommikuselt loid tuul, mis tundus tahtvat lihtsalt tervitada, kui sideraadiost armatuurlaual pahvatas välja kutsung.
„Ewert?”
Wilsonil, ta ülemusel, peaks olema rohkem oidu, et teda mitte praegu segada.
„Ewert, halloo?”
Ta lasi mehel hüüda. Praegu oli tema isiklik aeg.
„Ewert, ma olen sind telefonitsi taga ajanud, aga tundub, et sul on telefon väljas. Kui sa seda kuuled, helista mulle. Saabus häire ja ma tahan, et sellega tegeleksid ainult sina.”
Raadiotelefonist paremale jäi kassettmakk, mida ta oli sellest hetkest, kui eelmine oli otsustanud oma viimased helid mängida, nädalaid taga ajanud. Turg ei kubisenud just sõiduautodele mõeldud töötavatest kassettmakkidest, mõned müüjad ei saanud isegi aru, millest ta üldse räägib. Üks varuosade firma Strängnäsi lähedal oli ta päästnud. Kaks lugu. Nende ajal ta istub siin. Nende ajal istus ta alati siin. Häirekõnedega või ilma.
du sänder mig de vackraste tulpaner, och ber mig glömma allt ifrån igår[1.]
Siw Malmkvist. Kokku lindistatud kassetid ainult tema repertuaariga. Esiteks „Tunna skivor”, see oli alati kuulunud ta absoluutsete lemmikute hulka, siis