siiamaani.”
Kaks lõikehammast. Värvitoonis, mis on kõike muud kui valge.
„Me ütleme ikka, et need on täiesti hävinud. Nii raskelt kaariesega kahjustunud, et neid pole võimalik päästa. Kui ta oleks hambaarstile läinud, oleks need välja tõmmatud. Aga ta pole seda teinud. Pole hambaarstil käinud. Mitte kunagi.”
Ta lükkas lõualuud jälle kinni, ka selleks näis vaja minevat kogu ta jõudu.
„Ma oled seda näinud mitmete inimeste lahkamisel, kes on pärit erinevatest Aafrika paigust. Fantastilised hambad hoolimata olematust hambaravist. Ja samas mõnel neist tõelised kahjustused. See kombinatsioonis fluoroosidega – need valged plekid hambaemailil – ja muidugi üldine välimus, viitavad Lääne-Aafrikale, võimalik et Kesk-Aafrikale.”
Ewert Grens jäi kohtuarsti juurde kauemaks kui oleks ühe inimkeha järk-järgult osadeks lammutamisel sünnis. Siit ei olnud võimalik tegelikult kuigi palju rohkem infot saada. Ta oli juba saanud tõenäolise surmapõhjuse – lämbumine. Tõenäolise surmaaja – kakskümmend viis tundi tagasi. Ja tõenäolise päritolu – Lääne-Aafrika. Ent surnu näost lahkumine oli vastumeelne. Uurijatöös oli ette tulnud, et ta tundis, kuidas surnud teda jälgivad, kui tema neid uuris. Nüüd see nii ei olnud. Nüüd tundnuks ta nagu teatud vastutust selle noore mehe ees, kes oli vale nimesildiga surnukuuri sokutatud. Ja kuniks Ewerti pilk püsis näol, mis ei saanud anda vastust ei sellele, kellele see kuulub või kuidas sinna sattus, mõistis ta, et on olemas karistusi inimese tapmise eest, kuid üsna riskivaba on seejärel inimeselt röövida ta surm. Et see ei peaks nõnda olema. Ja et kriminaalkomissari vastutus on mehele ta surm tagasi anda.
Solna kohtumeditsiini osakond asus vaid paari kilomeetri kaugusel Põhjakalmistust[3.] ning teel Stockholmi kesklinna ja politseimajja peatus ta selles suures surnuaias, mis oli kord olnud kõige hirmsam asi üldse. Lisaks sellele, mida ta kartis, hoolimata sellest, et see oli juba juhtunud. Siia ei olnud tal julgust tulla. Nüüd julges ta siia tulla. Hauaplatsile, mis oli üks kolmekümnest tuhandest ning asus kohas, mis oli ristitud kvartaliks nr. 19B ja mille number oli 603. Lihtne valge rist ja messingist silt, kuhu oli graveeritud naise nimi. anni grens. Ta korjas üles hauale eksinud lehed, mille tuul oli sinna puhunud, täitis veekannu, niisutas roosipõõsast ja kanarbikku ning mõlemat verevat kukeharja, mis pidid kasvama roosadeks lillepuhmasteks. Ta istus pargipingil ja silmitses murulappi, mõeldes näole, mis lebas külmal lahkamisraamil, ja mõtles, kas on olemas keegi, kes sellest noorest mehest puudust tunneb, nagu Grens oma naisest puudust tunneb, ja kas see noor mees omakorda kellestki puudust tundis, nagu Anni võib-olla oma abikaasast.
Hommikuse liikluse ootamatu stress oli suubunud ennelõunase liikluse ajutisse rahusse – vaid loetud minutid Solna kirikuteelt Kungsholmenile ja vabale parkimiskohale otse Kronobergis asuva politseimaja ees.
Ewert Grensi sammud juurdlusosakonna koridoris võtsid esiotsa suuna joogiautomaadi ja klahv number 38 juurde – must, kaks korralikku topsitäit. Ühe jõi ta kohe tühjaks, täitis uuesti ning jätkas teed järgmise peatuskohani, Mariana Hermanssoni kabineti ukselävele.
„Tere hommikust.”
Ta läks harva kaugemale. Nii oli lihtsalt kujunenud. See temast nii palju noorem naisterahvas, kelle kunagise töölevõtmise üle ta uhkust tundis ja kellel tuli ilma enda teadmata vahel asendada ka tütart, keda mehel ei olnud, oli loonud oma isikliku puutumatu ruumi ja umbes sealt selle piir läks, ukselävelt.
„Rootsi tagaotsitavate registris tema tunnusmärkidega isikut ei ole, Ewert. Ma uurisin ka Kopenhaagenist, Helsingist ja Oslost. Tulutult.”
Ta oli kahe surnukuuri vahelise transpordi ajal helistanud mõlemale, nii Marianale, kes oli juba olnud kohal oma paberivirnade vahel, mis kuulusid kokku nii umbes kahekümne paralleelse eeluurimisega, kui ka Svenile, kes tõusis just oma ridamajas hommikusöögilauast, Anita ühel pool ja Jonas teisel pool, ja väljus majast.
Just tema uksele Grens liikuski.
„Sven?”
Ainsad talutavad kolleegid.
Ja ainsad kolleegid, kes teda välja kannatasid.
„Ma käisin enne tulekut C-korpusest ja Interpolist läbi, Ewert, nagu sa palusid.”
„Nii?”
„Seal pole ka midagi. Ei hambajäljendeid ega sõrmejälgi. Ükski teine politseiamet maailmas ei tunne temast puudust.”
Kolm ust Grensi enda kabinetini ja ta asetas mõlemad kohvitopsid kitsale diivanilauale velvetriidest diivani ees, mis oli olnud kunagi pruun ja eristatavate triipudega. Kassettmakk seisis riiulil lõpetatud juurdluste kaustade ja politseieetikat käsitlevate raamatute vahel, mis muudkui saabusid, hoolimata sellest, et ta neid kunagi ei lugenud. Ta oli just Siwani ja „Tweedle Dee” käima pannud ning heitnud diivanile, mis oli raske inimkeha jaoks nüüdseks liiga pehme, kui uksele ilmus üks nägu. Vagudega palgeil, mis tõid Grensile meelde vannitoapeegli, kuhu ta igal hommikul vaatas. Nils Krantz, kriminalist, kes oli majas töötanud sama kaua kui ta isegi.
„On sul aega, Ewert?”
„Veel mitte.”
„Kaks minutit ja …?”
„Kaks minutit ja nelikümmend viis sekundit.”
Krantz astus lävelt edasi ning võttis istet külastajatoolil teisel pool diivanilauda. Ja ootas. Need minutid, mis kulusid Siw Malmkvistil lõpuni laulmisele. Minevikus oli ette tulnud, et ta tüdines ja hakkas komissariga vaidlema totruse üle jätta kiireloomuline politseitöö ootama, kuni kuuekümnendate muusika vaibub, kuid praegusel ajal lasi ta sel jääda, sedasi läks kiiremini.
Tweedle-deedeli-dee.
Ewert Grens sirutas ennast diivanil, keeras külili, et külalist paremini näha.
„Tema kõige esimene lindistus. Üldse. Kas sa teadsid seda?”
„Ma tahan, et sa istuksid, Ewert. Siis on kergem lugeda.”
Kriminalistil oli tuppa sisenedes käes üks paber.
Nüüd pani ta selle diivanilauale, nihutas Grensi poole.
„Tegin Errforsi juures surnukeha kiire esmase ülevaatuse. Et aega võita. DNA vastused saad sa parimal juhul täna õhtul, tõenäoliselt homme. Aga ma nägin midagi muud. Midagi, mis … ei klapi.”
Krantz võttis lugemisprillid pintsaku rinnataskust välja ja ulatas need Grensile.
„Loe seda. Viies rida. Ma leidsin mitmest kohast selgeid, et mitte öelda ulatuslikus koguses just selle aine osakesi. Surnu juustest. Näonahalt. Kätelt. Alaseljalt ja isegi alt säärte pealt. See tähendab kõikidelt pindadelt, mida ei katnud seljas olevad riided, enne kui keegi talt elu võttis, lahti riietas, linasse mässis.”
Kriminalisti nimetissõrm oli pisut kronksus, aga täiesti jälgitav, kui see musta tušiga allatõmmatud sõna näitas.
Ammooniumfosfaat.
Grens kehitas õlgu.
„Ja mida see tähendab?”
„Pulberkustuti.”
„Pulber… kustuti?”
„Ammooniumfosfaat on ilmselt kõige tõhusam põhikoostisosa – seega üks tavalisemaid – sedasorti kustutites,
