style="font-size:15px;"> Mõlemad koerad tõmbasid jälitusrihmadest nagu ennegi.
Tegeluddsvägeni servas oleva võrkaia suunas ja läbi suure sisselõigatud augu selle keskel.
Tööstuskrundile ja tühjale laadimisplatsile.
Üle kolme paralleelse raudteerööpapaari, mis olid sümboolseks piiriks Värtahamneniga.
„Kakssada kakskümmend miljonit haistmisrakku.”
„Misasja?”
Ewert Grens kõõritas koerajuhi poole, kes paistis olevat ilmselt sama elevil ja indu täis nagu ta isegi.
Nad olid lähedal ja nad mõlemad teadsid seda.
„Koeral, komissar. Samal ajal on meil ainult viis miljonit. Pole tähtis, et siin üleval on palju rohkem lõhnu, mida üles võtta, kui all tunnelis. Nad ei lase jälge käest enne, kui kohal oleme.”
Sadamapiirkond, mis päevasel ajal kihas elust – värav Soome, Eestisse ja Poola – oli suveööl täiesti elutu. Nad lähenesid vanale kaile ja sealsetele laevadele, mis ootasid hommikusi reisijaid või oranžide, valgete ja siniste plekk-kastide, kaubakonteinerite virnu, mis tuli järgmisesse sadamasse toimetada.
„Kuule, Ewert? Kuhu kurat …”
Sven ei vandunud kuigi tihti. Ja mitte kunagi, kui ta oli ärritunud.
„… me lähme?”
Ainult siis, kui ta oli ärritunud sel määral, et seda polnud võimalik eirata.
„Ewert? Kuuled või? See ei tundu õige.”
Grens aeglustas pisut käiku, noogutas Svenile, andes märku teha sama.
„Ma tean. Mul on samasugune tunne. Midagi on valesti. Surnukehad, jälg, see ala siin – ma pole enam kindel, kas ma tahan teada, mis pilt meile avaneb, kui need koerad otsustavad seisma jääda.”
Just siis nad seda tegidki.
Pisut eemal pimeduses, mida valgustasid väsinud tänavalaternad.
Ja tunne, et ei taha rohkem teada, kasvas, kui Grens lähemale kõndis.
Roheline väliskülg. Üsna roostes. Ja vajaks uut värvikihti.
Mõlemad koerad olid peatunud ühe tühja merekonteineri ees paljudest.
„Seal sees.”
Koerajuht noogutas konteineri suunas, koputades käega vastu selle plekki.
„Meie lõppjaam. Selle viisi järgi, kuidas koerad hauguvad ja märku annavad – tunnevad nad ohtralt vähemalt ühte nendest lõhnadest, mille jälgi nad pidid ajama.”
ROOTSIT LÄBIB MILJON konteinerit aastas.
See siin ei sarnanenud teisega, ei väliselt ega seest.
Kõik ventiilid, liistud ja praod olid kaetud halli teibiga, et helisid ja lõhnu mitte sisse lasta. Uks oli suletud ühtekokku nelja tabalukuga. Ja kui üks sadamatööline nüüd gaasilõikuriga sileda ning teravate servadega tüki konteineri küljelt lahti lõikas, astus Ewert Grens sammu tagasi ja pööras ringi.
Et pääseda avanevast vaatepildist.
SURMA ON IMAL lõhn.
Kui see on värske.
Tundide möödudes muutub lõhn haisuks ja päevadest saavad ööd ning haisust lehk.
Just see paiskuski Ewert Grensile vastu. Roiskumise lehk.
Lähenedes ettevaatlikult konteineri ühelt küljelt lahtilõigatud nelinurgale, ei saanud ta esimese hooga aru, mida ta näeb. Sinna peidetut kattis paks hangunud vahu kiht.
Peagi märkas ta selles tugevas kelmes auku.
Sealt seda lehka leviski.
Ja kui ta, selleks et paremini näha, augu servale lähemale kummardas, märkas ta silmapaari. Jõllitavat silmapaari. Seda need silmad just tegid. Jõllitasid teda, kordagi pilkumata.
Nende elutute silmade kõrval oli hunnik rõivaid ja nende taga, kui ta end veel kaugemale üle serva kallutas, olid ootel järgmised elutud silmad.
Ja veel ühed.
Ja veel ühed.
„Sven? Mariana?”
Ta läks eest ära, lasi nad endast mööda, lähemale tulla.
„Ma …”
Veider, kui raske oli rääkida, kui see lehk iga hingetõmbe vahele tungis.
„… ei tea …”
Või ei olnudki see lehast. Ehk oli lihtsalt võimatu kirjeldada kõige võikamat asja, mida ta näinud on.
„… aga see tundub olevat …”
Üksainus sõna.
Ainus, mis talle pähe tuli.
Nii et küllap tuli see välja öelda.
„… massihaud.”
Seejärel ei öelnud ta enam midagi. Istus lihtsalt avarale asfaldiplatsile ja lasi viimase öövaikuse endasse. Ka Sven ja Mariana ei öelnud midagi. Nad olid aru saanud. Kõige räpasem kriminaalsuse vorm meie ajal. Võtta päris inimestelt raha, panna päris inimesed luku taha ja neid transportida, jätta päris inimesed oma saatuse hooleks surema. Sest nad on sissetulek. Kartulikotid. Nagu ükskõik milline muu kaup, mis raha sisse toob.
Kümme minutit. Vahest kauem.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
