Teadmata, mis.
Ehk teadis ta seda nüüd?
Sel juhul teadmine, mis on aastaid vana ja mis ka toona viis ta ühe surnud naise juurde.
Esimese kõne tegi ta inimesele, kes kaotas oma naeratuse.
„Kas ma ajasin teid üles?”
Lahkaja oli maganud, Grens kuulis seda tema vastamisest selgesti, hääl, mille esimesed sõnad veel õieti ei kandnud.
„Teie võisite seda teha. Sest mina helistasin ja segasin teid täna hommikul enne kella viit.”
„Kas teil on pikk tee tööle?”
„Mitte kuigi pikk. Sellisel kellaajal võtab see autoga minnes kõigest pool tundi.”
„Sel juhul ma tahan, et te sinna sõidaksite. Ma tahaksin ringi vaadata, veel üks kord.”
Laura ei küsinud, millepärast, ütles vaid „näeme seal” häälega, mis kandis juba paremini ja lõpetas kõne.
Mehele meeldis see väga. Inimene, kes on nagu ta ise.
Teise telefonikõne tegi ta koertepatrullide juhatajale, kolmanda ja neljanda Svenile ja Marianale. Mõlemad olid harjunud, et ta võis helistada millal tahes ja paluda neil kuhugi ilmuda, tihtipeale just siis, kui nad olid just magama heitnud.
Kui ta paar minutit hiljem ise Södersjukhuseti haigla poole sõitis, otsustas Grens teha kõrvalepõike Kronobergis asuvasse arhiiviruumi, kus hoiti vanu lõpetatud juhtumeid, mis täitsid ruumi maast laeni – see asus veidi kaugemal keldrikorrusel, mis oli mahajäetud ja pime nagu ülejäänud politseimaja. Tal oli vaja kaarti. Seda, mis oli ühel teisel korral ühe teise juurdluse ajal talle uue maailma avanud.
Ta oli ju valesti mõelnud.
Ta oli eeldanud, et transport käis haigla peasissepääsude kaudu, edasi läbi lõputute koridoride ja läbi nende raskete rauduste, millega piirnes surnukuur.
Kuid surnukehad olid mõlemal korral tulnud teiselt poolt.
Seestpoolt.
SÖDERSJUKHUSETI SURNUKUUR oli nendest, kus Ewert Grens oli käinud, kõige suurem ja samas kõige paremini korras hoitud. Peale nelja aastakümmet politseinikuna oli ta paotanud külmkambrite uksi üle terve Rootsi – oli neid, mis olid pigem meenutanud garderoobe, kuhu olid tihedalt kokku pressitud üksikud laibad, ja teisi, mis olid liiga täis ning tulvil kehva hügieeni ja sellest tulenevaid nähtavaid lagunemisprotsesse. Kui ta nüüd, Sven ja Mariana ühel ning Laura teisel pool, meeter meetri haaval kliiniliselt puhastatud põrandaid, seinu ja lagesid uuris, oli tunne, nagu kõnniks ta ühes otsas ringi läbini roostevaba terase ja kahheliga sisustatud suurköögis, teises otsas läbi süngete ruumide, mis kümblesid tugevas päevavalguslambi valguses. Kuid ei esimesest terassektsioonidega osast, kus oli ruumi kahekümne neljale, keda Laura patsiendiks nimetas, ega teisest, veel kolmekümne kuue luugiga osast, kus elutud kehad võisid puhata, ega ringikujuliselt pinnalt, mis oma pruunide puitkastidega oli organite hoiustamise koht, ei leidnud Grens seda, millest lootis lahendust.
Ega ka lahkamisruumist, kus viidi läbi tegelik töö.
Ega hüvastijäturuumist, kus lahkunu viimast korda oma lähedastega kohtub.
Ega mähkimisruumist, arhiivitoast, kohvitoast, riietusruumist ega kontoriruumist.
Siis aga, kui ta külmkambrit ja lahkamisruumi eraldavast kitsamat ja hämaramat sorti käigust avastas millegi, mis võinuks olla just see, mida ta otsib, muutus kõik. Ala, kust külastaja tavapäraselt ainult läbi kõnnib, vahelekiilutud pesuruumi pesulauaga, millel pesti enne surnukehasid ja hiljem suuremaid tööriistu, ning pesumasinaga nugade ning väiksemate tööriistade pesemiseks. Kõige kaugemas otsas, autoklaavi taga, mis nägi välja kui hiigelsuur survekeedupott ja steriliseerija, mis see tegelikult oligi, paistis miski, mis meenutas ust. Seinaga täpselt ühte tooni. Ja alles päris lähedale minnes ilmusid selle servad selgelt nähtavale, alles siis, kui ta sellele koputas ja raske raua tuhm heli tema ümber kumises.
„Mis see on?”
Grens pöördus Laura poole, kes seisatas tööpinna juures, kasutades juhust üks tilkuv kraan kinni keerata.
„Varjend.”
„Varjend? Surnukuuris? Et siinsetel poleks ohtu sõja korral surma saada – uuesti?”
Lahkaja vaatas järgemööda ust ja Grensi.
Ja kehitas seejärel õlgu.
„Ma olen alati arvanud, et see on varjendiuks. Sest see näeb sedamoodi välja. Aga seal sees ei ole ma kunagi käinud. Ma pole nende aastate jooksul isegi kunagi näinud, et see lahti oleks.”
Ewert Grens tundis, kuidas põsed ja kael punaseks värvuvad.
Enamasti lihtsalt juhtus nii, kui süda kiiremini lööma hakkas.
Nagu ikka, kui juurdlus uue suuna võttis ja ta teadis täpselt, kuhu see viima hakkab.
ROHMAKAL RAUDUKSEL oli kaks erinevat lukku. Haigla öövahil oli, hoolimata tõsistest otsingutest, võti ainult ühe, ülemise luku jaoks. Kuid selle asemel, et ärrituda, suud maigutada, asjade vastu taguma hakata või nii üht kui ka teist teha, oli Ewert Grens ümberkaudseid üllatanud vaikselt ja rahulolevalt naeratades.
„Hästi.”
„Hästi, Ewert?”
Sven Sundkvist oli juba piisavalt kaua selle suurt kasvu ja ettearvamatu kriminaalkomissariga koos töötanud, et teada kõiki viise, kuidas too pettumusele reageeris.
Vaikne rahulolu nende hulka ei kuulunud.
„Sven, kas sa ei mäleta? Sedasorti uksed just nii töötavadki. Ainult kaitsejõududel ja päästeametil on juurdepääs teisele võtmele. See ainult kinnitab, et tegemist on taolise uksega. Et me lahendasime äsja esimese müsteeriumi – kuidas surnukehad siia said.”
Mariana Hermansson oli umbes samal ajal kiire otsuse vastu võtnud. Kuna linna kõik valves olevad lukksepad olid ilmselt hõivatud või viibisid kaugel eemal, oli ta äratanud ja kohale kutsunud ühe kesklinna politsei pommitehniku, kelle tööks oli tavaliselt ennetada lõhkeaine plahvatamist. Nüüd tuli tal teha vastupidist – hoolitseda selle eest, et vabaneks täpne kogus lõhkeainet.
Ja see oli ilus plahvatus. Kui üks plahvatus üldse saab ilus olla. Uksepiit eraldus seinast, nagu see oleks olnud õhukesest papist, mis on sirgelt ja kenasti paberinoaga lahti lõigatud, ei tolmu ega puru, ja kukkus seejärel tahapoole, sissepoole, eest ära.
Alles jäi neljakandiline ava.
Nad kõik vaatasid pimedusse.
Ja tundsid lõhna, mis meenutas niiskeid riideid ja põlenud lehti.
TUNNEL.
Sellesse nad sisenesidki.
Tõenäoline liikumistee sellele mehele või naisele, kes surnukehasid maha poetas.
Niimoodi oli kogu Stockholm kunagi ehitatud. Riiklikud hooned, mis olid ühendatud taoliste ustega. Sissepääs-väljapääs pealinna tunnelisüsteemi. Kilomeeter kilomeetri järel betoontorusid, mis olid piisavalt suured, et inimesed võiksid nende kaudu liikuda, enamasti püstijalu, mõnikord
