täna tahan ma saada nimekirja, mis on veel pikem. Mina ja mu lähemad kolleegid kuulame siis igaühe neist üle. Hoolimata sellest, kas me oleme juba kohtunud. Ja kui te oma nimekirja esitate, sooviksin ma, et istuksite minuga hetke kabinetis ja räägiksite veel kord, kuidas teie päev siin välja näeb, kuidas te teete lõikuse kõrvast kõrvani ja kuidas te vabastate ribid, kuidas te kohvi joote ja millised on protseduurid siiajõudmiseks, kui tihti heliseb telefon ja kui kiiresti see heli siis erinevatesse ruumidesse jõuab. Igast üksikasjast, mis teie arvates on ebaoluline või argine või minu jaoks ebahuvitav. Sest kui teie, olles siin kakskümmend aastat töötanud, ei ole millegi sellisega enne kokku puutunud ja kuna mina, olles nelikümmend aastat töötanud mõrvauurijana, pole samuti millegi sellisega kokku puutunud, peame me esitama küsimusi ja mõtlema mõtteid ning rääkima sellest, millest me kunagi rääkinud ei ole. Kui me tahame, et üks noor mees ja noor naine saaksid oma surma tagasi.”
Laura kattis elutu keha ja liigutas raami tagasi neljakandilisse terasest luuki, kus seda tuli hoida, kuniks sellest saab – nagu ka eilsest surnukehast – ametlik juurdlus ja tuleb seetõttu minema viia, seda tuleb uurida ja käsitseda tõendusmaterjalina.
Grens seisis samal ajal seal, lähedal, otsides lahkaja pilku.
Jõudis selle ära oodata.
Ja kui Laura ümber pööras, nägi ta, et naise naeratus on endiselt kadunud – seletamatute asjade hulk kasvas veelgi.
MA EI TAHA.
Aga aeglaselt sisse hingamisest ja korraga vähe välja laskmisest ei piisa.
Õhk saab otsa. Hapnik saab otsa.
Ma ei teadnud, et ma sedasi hirmu tundma hakkan. Et see tunne läheb tugevamaks, mida lähemale ma jõuan. Enam ei piisa vasaku käe sirutamisest põseni, millest on kadunud kogu elu, või parema käe sirutamisest vastu seda meest, kes kohe alguses suri, tema kangete sõrmede kinnihoidmisest.
Ma ei taha surra.
Ma ei taha teada, kas surm on seest sama külm ja liikumatu.
1 Need read pärinevad rootsikeelse pealkirjaga laulust „Tunna skivor” („Õhukesed viilud”), originaaltekstis: „sa saadad mulle kõige ilusamad tulbid ja palud, et unustaksin eilse”, mille laulis Rootsis 1960ndatel kuulsaks Siw Malmkvist. Sellest loost sai laulja esimene hitt Rootsis, püsides seitse nädalat edetabelite tipus, seda müüdi 97 000 eksemplari. Laulu originaalversiooni autoriteks on Jack Keller ja Howard Greenfield, loo originaalpealkiri oli „Everybody’s Somebody’s Fool”, mille omakorda laulis 1960ndate keskel kuulsaks lauljatar Connie Francies. (Siin ja edaspidi tõlkija kommentaarid.) [ ↵ ]
2 Tõlkes: „kui mind esmakordselt alt vedasid, läksin koju, nutsin peatäie diivanil”. Laulu pealkiri „För sent skall syndarn vakna” tähendab eesti keeles „Patustaja ärkab liig hilja”. [ ↵ ]
3 Norra begravningsplatsen ehk Põhjakalmistu asub Solnas ja on üks Rootsi suuremaid surnuaedu. See maa-ala eraldati stockholmlaste matmispaikadeks 1815. aastal. Peale riigikiriku alla kuuluvate matmisplatside asuvad siin ka katoliku- ja juudi surnuaiad. [ ↵ ]
JALGADEL OLI PISUT KÜLM.
Ewert Grens istus maja ülemisel korrusel oma rõdul vaatega Sveavägenile. Kesköö, pimedusele vaatamata valge, varasuvi, mis leevendas mööduvaid tunde. Ta oli tulnud rõdule paljajalu, klaas vett käes, teistmoodi õhku hingama ja jäänud sinna, vajunud kokkupandavale puutoolile.
Nüüdsel ajal veetis ta õhtud ja ööd kodus, ei kartnud enam voodisse heita ega musta auku vajuda. Kuid sellel ööl ei olnud võimalik magada. Justnagu lahkaja Lauralgi, oli tal tunne, mida polnud õieti võimalik sõnadesse panna. Naise tunne oli juhatanud ta ühe ülearuse surnukeha juurde. Grensi tunne puudutas sissepääse. Väljapääse. Kuidas, põrgu päralt, saab keegi surnukuuri koos laibaga sisse, ilma et teda märgataks. Ja teha seda üks kord veel.
Koos Sveni ja Marianaga olid nad kõik haigla valvekaamerad läbi vaadanud. Viimane oli kinnitatud koridori, mis viis raudukseni. Mitte ükski filmilõik ega filmikaader üheski kaameras ei näidanud inimesi, kes kannaks kaasas asjasse mittepuutuvaid laipu. Seejärel olid nad jaganud Laura uuest nimekirjast lähtudes ära kõik, kellel olid võtmed – kohtuarstid, valvurid, koristajad, kohvimasinatäitjad, remondimehed, turvamehed – ja need ükshaaval üle kuulanud. Kellelgi ei olnud ilmset motiivi. Kõigil oli alibi.
Ta sirutas end üle rõdupiirde. All tänaval jalutas nooremapoolne paarike, käed üksteise ümber kokku põimunud nagu armunud inimesed muiste.
Tema ajal. Anni ajal.
Nende ajal.
Hilisel pärastlõunal – pärast tulutuid valvekaameraid ja sama tulutuid ülekuulamisi – jõudis kulleriga kohale lahkamisprotokoll Errforsilt.
Patsiendil on mitmed nahaalused hematoomid mõlema käe sõrmenukkidel, küünarnukkidel ja põlvedel ning silmavalgetel ja laugudel on kergekujuline petehhiaalne hemorraagia[1.].
Ilma nime ja ajaloota naine oli võidelnud – ennast millegi vastu löönud, võimalik, et keegi oli teda löönud – täpselt nagu ka see nimetu mees.
Arvestades kehatemperatuuri ja koolnukangestust, on hinnanguline surmahetk umbes kolmkümmend kuus tundi enne lahkamist.
Ja kohene lämbumine, nagu ka mehel.
Suuõõne läbivaatusel leitud arvestatavas koguses hüübinud verd ja ploomisuurune tükk keele eesmisest otsast. Keele servad ebaühtlased, tundub, et hambajälgede tõttu. Kokkuvõttes viitab leid sellele, et patsient on surnud asfüksia läbi ja kasvavas paanikas võidelnud, et saada õhku.
Ewert Grens hingas sisse õhku, mida ta nii enesestmõistetavaks pidas.
Paanika.
Naisterahva ängistus oli viinud selleni, et ta hammustas tüki oma keelest, ta viimane hetk elus oli keerelnud üheainsa asja ümber – veel kord sisse hingata.
Grens hingas alateadlikult mitu korda sügavalt sisse, hoides linnaõhku pikalt kopsudes, otsekui püüaks tunda midagi, mis vähemalt meenutaks seda, mida see naine oli läbi elanud. Sel ajal, kui ta hinge kinni hoidis, möödus tänaval ta all terve rida jalgrattureid, seejärel kaks musta sõiduautot, mis oli läikivad ja kallid ning kihutasid ülearu, paistis, et mingis meestevahelises mõttetus mõõduvõtmises, seejärel jäi kõik hetkeks täiesti tühjaks – vähestes kohtades ja hetkedes võis mahajäetus end ilmutada sel moel kui ühtäkki vaikseks jäänud suurlinnas.
Seegi Nils Krantzi aruanne oli vaat et eelmise päeva raporti koopia. Kriminalist oli saatnud nii vere kui sülje DNA-analüüsiks riiklikku kriminalistikalaborisse. Ta oli võtnud hambajäljendid ja sõrmejäljed, millele ei leidunud vastet ei Rootsi ega rahvusvahelises politseiregistris. Ja – just need viimased read olid sundinud Ewert Grensi minema paljajalu rõdule – ta oli surnu juustes ja nahal jälle leidnud arvestatava koguse ammooniumfosfaati. Peamine koostisosa sedasorti pulberkustutites, mis kustutasid tuld seda jahutades.
Kuigi ka naise juures ei olnud muidu märkigi sellest, et ta oleks tulekahju läheduses viibinud.
Te surite vähem kui ühepäevase vahega, sina enne meest.
Te surite samal põhjusel, hapnikuvaegusesse.
Te surite samas kohas, olles paanikas.
Ewert Grens ei suutnud kuigi kaua liikumatult püsida ning hakkas mööda kitsukest rõdu ringi käima, ikka
