ju oma surnukuurikülastuste puhul – suurlinna kriminaalkomissar pidi tihtipeale surnute ruumi külastama – kombeks peita oma vastumeelsust ülereageerimise taha, võttes näiteks kinni väljaulatuvast jalalabast või öeldes midagi vaimukat või sarkastilist. Nüüd ei olnud selleks vajadust. Kui naine tõmbas terassektsioonist välja kõige parempoolsema alumise raami, valge tavalise mehe mõõtu pambu, levis naise rahu mehessegi.
„Siin on need, keda ei ole veel lahatud. Need, kelle ma pean ette valmistama, organid välja noppima, nii et patoloog tuvastaks surma põhjuse.”
Grens oli lahkamisruumist läbi tulles märganud roostevabasid kausse, nendes hoitigi kehaosi enne tagasipanemist – eraldiseisvad osad, millest kokku moodustub inimene.
„Näete. Patsient, kes pole meie patsient. Kadunuke, kelle tõttu on üks ülearu.”
Ta tõmbas valge lina kõrvale. Ja seal see mees lebaski. Tõmmu jume selge pigmendierinevusega kaelal, seda oli näha, kuigi sealt oli kadunud jõud ja elu, lühikeste juustega ja üsna kõhn, kolmekümnendates. Vähemalt Grens oletas nii, vahel viskab surm ajale vempe.
„Riidest lahti võetud nagu teisedki. Mähitud valgesse linasse nagu teisedki. Isegi punane nimesilt, millele on midagi lugematut peale soditud. Samas ei ole ei mina ega keegi teine siin teda vastu võtnud. Registreerinud. Ja eile õhtul teda sellel raamil ei olnud. Siis ma neid üle ei lugenud, aga ma lihtsalt tean. See on mu töö. Ma hoolin nendest patsientidest sama palju ja kohtlen neid samaväärse tõsidusega kui õed ja arstid oma elavaid patsiente ülal osakondades.”
Laura, lahkaja, asetas oma käe Ewert Grensi käsivarrele. Võib-olla selleks, et rõhutada, kuivõrd ta patsientidest hoolib. Võib-olla murest selle üle, et ei saa aru, mida ta tegelikult näeb. Või jätkas ta lihtsalt külastajas rahu tekitava tunde jagamist. Hoolimata põhjusest lasi Grens käel seal olla, tema, kes muul juhul nägi vaeva, et kehalisi kontakte vältida.
Omavahel, surnute ruumis. Ja see tunne oli vaat et hea.
„Kas seda on ka varem juhtunud?”
„Mida, komissar?”
„Tuvastamata isiku surnukeha?”
„Mitte kunagi.”
Ewert kummardus näo kohale, mis teda enam näha ei võinud, sikutas ettevaatlikult lahti ülejäänud valge surilina, paljastades alasti keha.
Vigastusteta. Väliselt.
Väljanägemiselt terve inimene, kes pole langenud välise vägivalla ohvriks.
Ewert Grensi otsiv pilk liikus üle ruumi, mis oli sama külm kui välja paistis.
Kes sa oled?
Miks sa surid?
Ja kuidas sa, pagana päralt, siia said?
MA HÜÜDSIN JUST ta nime.
Alyson. Alyson.
Ma tean, et me ei tohi rääkida. Et nad ütlesid seda. Kuid viimastel päevadel, kui hingetõmbed on lakanud ja isegi seda metalset kraapimishäält enam pole, selles lõhnas, mis on muutunud roiskumishaisuks, olin ma sunnitud.
Alyson.
Ta ei vastanud.
Seega hüüdsin ma uuesti, ükskõik keda, ja mu hääl vaibus kitsas ruumis. Vastust saamata.
Äkki nad ei julge.
Võib-olla olen ma täiesti üksi, kuigi meid on nii palju.
Võib-olla olen ainult mina elus.
MILLINE VEIDER HOMMIK.
Sellest, mis oli alanud nii kenasti tema tavalises kohas Anni endise akna all kivil, oli saanud ühe tundmatu surnud mehe saatmine ühest surnukuurist teise. Varahommikune häire oli muutunud politseijuurdluseks ning pidi seetõttu jätkuma Solna kohtumeditsiini osakonnas.
Mõni tund hiljem seisis Ewert Grens eredas lambivalguses, mis oli suunatud läikivast metallist lavatsile ja noorele mehekehale, kellel polnud endiselt nime.
„Üle keha levinud koolnulaigud. Täielik koolnukangestus. Kuid silma ringlihas reageerib selgelt voolule. Ja siin, Ewert …”
Ludvig Errfors, kohtuarst, keda Grens oli aastate jooksul usaldama hakanud, liigutas kanüüli nimetu mehe silmani, pupillist läbi, täitis süstla ja lasi selle katseklaasi.
„… kui ma mõõdan kaaliumisisaldust silma klaaskehas, võin näha, et see on kasvanud. Ma ütleks … oma ööpäev. Kakskümmend viis, võib-olla kolmkümmend tundi. Siis täitis viimane hingetõmme ta kopsud.”
Nii kiiresti ongi siis võimalik vahetada muretus rahutuse vastu.
Südantsoojendava meelerahu, milles Ewert Grens oli kümmelnud lahkaja sooja naeratuse paistel, põrmustas nüüd ärevus, millest oli saanud ta elu ainus kaaslane.
„Millal ta suri, ei anna mulle vähimalgi määral selgust selle kohta, kes ta on.”
„Mõlemal silmavalgel, nagu ka laugude sisekülgedel on tillukesed verevalumid.”
„Ja siis?”
„Ta lämbus, Ewert.”
„Kuidas ta suri, ei anna mulle samuti vähimalgi määral selgust selles, kes ta on.”
Ja kui rahutus ja ärevus läksid üle vihaks, mis alati oma võimalust ootas, lahkus ta lavatsi juurest tugeva lambivalguse käest, hakkas kõndima edasi-tagasi mööda ruumi, mis haises liha järele veel vängemalt kui eelmine ning virutas käega tugevasti vastu ratastega lauda, mis oli sama läikiv kui kõik muu, tuues kuuldavale metalse kõla, mis ruumis kajas.
„Aga kurat küll, Errfors – anna mulle miskit, mis ütleks midagi tema isiku kohta! Selle kohta, kust ta pärit on. Kes ta on.”
Kohtuarst seisis endiselt kummargil üle elutu näo, sama lõõgastunult kui ennegi, ei mingit üllatust ega hirmu. Nad olid koos uurinud paarisadat surnukeha ja kriminaalkomissari hirm omaenda surma ees muutus siin nagu paljude teistegi jaoks agressiivsuseks, ühe tunde kaks erinevat poolt.
„Aafrikast.”
„Aafrika on üsna suur.”
„Kaugelt läänest, Ewert, ja kaugelt põhjast. Kuid mitte nendest riikidest, mis piirnevad otse Atlandi või Vahemerega.”
Murelikult ringitatsuv kriminaalkomissar oli jõudnud tõsta käe teiseks hoobiks, seekord hunniku kilepõllede vastu, liigutus, mis jäi õhku pidama, kui Ludvig Errfors tõmbas jõuga laiali nimetu mehe lõuad ja osutas ülemiste hammaste valgele reale.
„Kas sa näed? Plekke emailil? Fluoroos. Ta on üles kasvanud piirkonnas, kus on äärmiselt kõrge fluorisisaldusega põhjavesi.”
Ewert Grens astus lähemale. Valged laigud valgetel hammastel. Suured laigud. Igal pool.
„Fluor, mis on põhimõtteliselt hammastele hea, tugevdab hambaid – kuid selles ulatuses kahjustab hambaemaili.”
„Kõrget fluorisisaldust on ju pisut igal pool.”
„Mitte nii kõrget.
