ootas, kuni Grens lugemisprillid eest võtab ja need sinna paneb.
„See ongi see, mis ei klapi – mehe kehal ei ole kõige vähemaidki tundemärke, mis viitaksid, et ta oleks üldse lahtise tule läheduses viibinud.”
Kui Krantz siis kohe ära läks, et jätkata tööd järgmise juurdluse kallal, millega oli samamoodi kiire, neid oli alati, pikutas Ewert Grens velvetdiivanil edasi ja kuulas teisest ajast pärit muusikat. Kuulas ja mõtles. Surnukuuridele – ja kuidas alates kõige esimesest mõrvajuhtumist, kui ta oli äsja tööle asunud politseiaspirant, oli nendest saanud tema töö loomulik osa. Kuid mitte kunagi varem ei olnud ta pidanud uurima laipa, mida poleks pidanud seal olema.
Kes oli sinna jõudnud omal käel.
Kellel ei olnud nime ega lugu.
Kes ei olnud mitte keegi.
alyson.
Ma ju mäletan, et ta sosistas.
Me ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud, enamus oli veel elus, tema ettevaatlik hääl eksles pimeduses hingetõmmete vahel, otsis mind, ja ma sosistasin vastu.
Alyson.
Ma ei saanud vastust.
Ma ei ole ikka veel vastust saanud.
„EWERT GRENS?”
„Kellega ma räägin?”
„Kas kriminaalkomissar Ewert Grens?”
„See sõltub ilmselt sellest, kes helistab.”
Grens oli olnud telefoni vastuvõtmise hetkel pikali. Kolmveerand viis. Ta vaatas aknast välja, koidikupäike.
„Milles asi? Kes helistab?”
„Laura. See olin mina, kes …”
„Laurat ma tean.”
Ta tõusis võidunud velvetdiivanil istuli. Ta oli teinud seda, mida ta nooremad kolleegid nimetasid tööle ööbima jäämise klišeeks. Neil pole udust aimugi. Ewert Grensi ei saa kunagi süüdistada tööle ööbima jäämise klišees, kui mõni juurdlus ahvatles teda jääma – pagan võtaks, selle oli ta ise leiutanud! Just kõik teised, kes tulid pärast teda ja teda järele tegid, olid klišee-ööbimajääjad. Originaal ei saa kunagi olla klišee.
„Ma tean, kes te olete, kuna teie olete see, kes naeratas.”
„Misasja?”
„Teie … nojah, te naeratasite. Ilusat naeratust ühesõnaga. Sedasorti naeratust, mis pani mu unustama, et viibin surnukehade juures, mida hakatakse lõhki lõikama.”
„Sellisel juhul – äkki kaaluksite siiasõitmist? Ajahetkele vaatamata.”
„Siia?”
„Södersjukhuseti surnukuuri. See juhtus uuesti. Mul on üks surnud patsient ülearu.”
Läbi Stockholmi sõitmine, kui kirikukellad nii siin kui seal viiendat hommikutundi löövad, võib osutuda enneolematult kauniks. Oli just selline hommik. Ewert Grens nautis Västerbro sillalt avanevat vaadet, ei pidanud Hornsgatanil ega Ringvägenil kordagi pidurdama, isegi Södersjukhuset, mille kunstiline ja arhitektuuriline väärtus pole tõtt-öelda teab kui kõrge, tundus kutsuv, kui päike ülemisi korruseid üle kuldas. Ta parkis traumapunkti vastuvõtuplatvormi juurde kiirabiautode vahele nagu eelmiselgi korral, kiirustas sealt edasi läbi väsinud koridoride nagu siis, kuigi polnud kannatanuid, kes oleks igal pool lamanud või oodanud – sel ööl oli autoavariide ja tulistamiste arv olnud väiksem.
Laura seisis surnukuuri raudukse ees ja ootas teda, huulil samasugune soe naeratus, mis pani mehe selga sirutama, ennast kergemini tundma. Pealegi teadis Grens nüüd, et see naeratus ei olnud välja arvestatud ega näkku kleebitud – naisel ei olnud aimugi, millele ta äsja telefonis viitas.
„Tere hommikust, komissar. Kui on üldse hommik? Hilisöö ehk?”
„Hommik. Ma arvan. Vaatamata kõigele alustasite te täna varakult.”
„Mul ei olnud und. Ja ma arvasin, et see tuleb kindlasti sellest, et ma olen graafikust maas ja see tuleb tänasega tasa teha, ettevalmistusi teha ja avada mõni patsient rohkem kui tavaliselt. Eile tuli üht-teist ju vahele, mis segas – see ülearune surnukeha ja teie külastus ja kõik need küsimused haigla juhtkonnalt.”
Naine noogutas talle, soovides, et mees talle järgneks, ja nad kõndisid läbi kitsa koridori, mis lõppes lahkamisruumi ja külmkambriga.
„Aga see polnud sellepärast. See oli … noh, mingi tunne.”
„Tunne?”
„Jah, ma ei teagi, seda pole õieti võimalik selgitada, aga oli nagu tunne, et see, mis eile juhtus, võib uuesti juhtuda.”
Enam Laura ei naeratanud, ta ilme oli ühtäkki kurb.
„Või pigem, komissar, oli uuesti juhtunud.”
Ta läks edasi sama terassektsiooni juurde, kuhu oli varjule pandud see noor mees, kaksteist ühesuurust suurt luuki kaheteistkümne surnukeha jaoks.
„Ma lugesin üle – need, kes siin on ja need, kes selles teises sektsioonis on. Kuigi poleks vaat et vajagi olnud.”
Ta tõmbas välja hoopis ühe metallraami keskmises reas alt vasakult.
„Ma lihtsalt teadsin, et üks on ülearu.”
Linasse mähitud, täpselt nagu see noor meesterahvaski, ja täpselt nagu teised.
Ja punane nimesilt kõhul sama segase kritseldusega nagu eelmisel hommikul.
„Ja nii näeb see naine välja.”
Jätkuvalt kaheksa kraadi.
Külmkambri kraadiklaas rippus lihtsalt seal ja Grens lihtsalt ei suutnud hoiduda selle vaatamisest.
„Ka teda pole keegi registreerinud. Ei mina ega mu kolleegid haiglas. Aga on siin nagu … noh, nagu tahaks keegi, et tema eest hoolitsetaks, õigesti – saate aru? Ka temal pole nime ega tausta. Ja lisaks on ta uskumatult noor. Olgugi et surm on talt röövinud jume ja eluvaimu – ikka veel on näha, kui ilus ta oli.”
Ewert Grens vaatas nähtavale ilmunud alasti keha, kui lahkaja lina lahti harutas ja pealt tõstis. Need kuulusid kokku. See noor naisterahvas ta ees täna ja see noor mees tema ees eile hommikul. Nahavärv, juuste värv, näokuju, mõlemad väliselt täiesti vigastusteta, mõlemad ilma jäetud nii elust kui surmast.
Keegi on sinust ka lahti saanud.
Keegi on su läbi rauast ukse lohistanud või kandnud, kontoritest ja arhiivitubadest ja lahkamisruumist mööda, et jõuda siia, külmkambrisse.
Keegi on võtnud sealt hunnikust lina ja su sisse mähkinud, et sind poleks näha, võtnud plastmassist karbist seinal nimesildi ja kinnitanud selle sinu külge, kirjutamata su nime.
Keegi peitis su sinna, kuhu sa kuulud, mingi veidra hoolitsusega, tegi endale tüli, et sinust surnuna õigel moel hoolt kantaks – ja heitis su samal ajal minema nagu mis iganes prügi, lootes, et sa kaod.
„Laura
