style="font-size:15px;"> „Kuningliku arsti Londonist siiakutsumine,” ütles Conroy, „põhjustaks suurt ärevust. Pole vaja jätta muljet, et printsess on tõbine. Kui ta on tõesti haige, ehkki pean ütlema, et minu meelest on ta üsna terve moega, siis tuleb nõu pidada kohaliku arstiga.”
Lehzen astus sammukese Conroy poole ja lausus: „Ma ütlen teile, Sir John, et printsessil on vaja arsti, ja head arsti. Mis loeb inimeste arvamus, kui tema tervis on ohus?”
Hertsoginna tõstis käed ja ütles tugeva saksa aktsendiga: „Oi, paruness, te liialdate alati. See on ainult suvine külmetus, pole vaja lärmi lüüa.”
Lehzen tahtis jälle vastu vaidlema hakata, kuid hertsoginna tõstis tõrjuvalt käe. „Paruness, ma arvan, et tean ise, mis on mu tütrele kõige parem.”
Conroy noogutas ja ütles oma enesekindla baritoniga: „Hertsoginnal on õigus. Printsess kaldub haigusi teesklema, nagu me teame.”
Victoria ei kuulnud Lehzeni vastust, sest teda valdas peapööritus ja ta tundis end põrandale kukkuvat.
Ta ärkas pimendatud toas. See polnud jahe; tõtt-öelda oli nii palav, et ta kartis end ära sulavat. Nähtavasti oli ta häälitsenud, sest Lehzen seisis tema kõrval, surudes külma lappi tema põskedele ja laubale.
„Mul on hirmus kuum, Lehzen.”
„See on palavikust ja läheb mööda.”
„Kus ema on?”
Lehzen ohkas. „Ta tuleb varsti, Liebes3, kindlasti.”
Victoria sulges silmad ja vajus uuesti katkendlikku palavikuunne.
Keset pikka päeva tuli Victoria korraks ärkvele ja tundis ema alalise lavendlivee lõhna. Ta püüdis teda hüüda, kuid kurgust kostis ainult kähe kraaksatus. Kui ta silmad lahti tegi, oli tuba ikka veel pime ja ta ei näinud midagi. Siis kuulis ta, et ema räägib. „Vaene väike Drina, ta on olnud nii haige. Loodan, et see ei mõjuta ta välimust.”
„Doktor Clark ütleb, et ta on tugev ja peab vastu,” kostis Conroy.
„Kui temaga peaks midagi juhtuma, on minu elu läbi! Ma pean Coburgi tagasi minema.”
„Kui palavik langeb, peaksime tegema tuleviku tarbeks mõningaid korraldusi. Kui minust saaks tema erasekretär, tähendaks see, et enam ei juhtu mingeid … rumalusi.”
Victoria kuulis ema vastust: „Kallis Sir John! Sa suunad Victoriat nii, nagu oled alati mind suunanud.” Victoria kuulis ohet, kahinat ja siis ütles Conroy tasasema häälega: „Me suuname teda üheskoos.”
„Alati.”
Victoria keeras pead, et leida padjal jahedam koht, ja kadus palavikuunenägudesse.
Kui ta järgmine kord silmad avas, tuli akendest valgust ja tema kohal oli Lehzeni murelik nägu. „Kuidas te end tunnete, kõrgus?”
Victoria naeratas. „Vist paremini.”
Ta tundis, kuidas üks käsi võttis tema randmest, ja nägi doktor Clarki voodi kõrval seismas. „Pulss on täna palju tugevam. Minu arvates kuluks printsessile ära pisut kosutavat puljongit.”
„Muidugi, doktor, kohe annan korralduse.” Lehzen oli juba ukse poole minemas, kui hertsoginna, juuksed oimukohtadel peentes lokikestes, sisse sööstis.
„Drina! Ma muretsesin nii kangesti.” Ta vaatas doktor Clarkile otsa. „Kas ma tohin teda puudutada, doktor?”
Arst kummardas. „Nüüd kui palavik on möödas, pole enam nakkusohtu, ma’am.”
Hertsoginna istus voodile ja hakkas Victoria põske silitama. „Sa oled nii kahvatu ja kõhn, aga küll saad oma välimuse tagasi. Me hoolitseme sinu eest väga hästi.”
Victoria püüdis naeratada, aga see nõudis liiga suurt pingutust. Ta leidis, et ema oli sel hommikul väga kena. Ta kandis triibulist siidkleiti, mida Victoria polnud enne näinud, ja tema kõrvades rippusid uued briljantkõrvarõngad.
„Jumal tänatud, et lasksin teid Londonist siia kutsuda, doktor Clark,” ütles hertsoginna. „Kes teab, mis oleks muidu võinud juhtuda?”
„Usun, et printsess nakatus tüüfusesse, mis võib lõppeda surmaga, aga õige hoolitsuse korral saab Tema Kuninglik Kõrgus täiesti terveks.”
Lehzen naasis puljongikausiga. Ta istus teisele poole voodit ja hakkas Victoriale lusika otsast puljongit andma.
„Tänan, Lehzen, aga ma toidan oma tütart ise.” Hertsoginna võttis parunessilt lusika ja kausi. Victoria saatis toa tagumisse otsa minevat Lehzenit pilguga.
Ema surus lusika vastu tema huuli ja Victoria laskis puljongil kurgust alla imbuda. „Nüüd veel üks, Liebes.”
Victoria avas kuulekalt suu.
Põrandalaud kääksatas tuppa astuva Conroy jalge all valjusti. „Milline liigutav vaatepilt! Andunud ema põetab tütart.”
Victoria pani suu kinni. „Ainult natuke veel, Liebes,” keelitas hertsoginna, kuid Victoria raputas pead.
Conroy terendas süngena ema selja taga. „Pean teid paranemise puhul õnnitlema, Teie Kuninglik Kõrgus. Jumal tänatud, et olete pärinud oma ema tugeva organismi.”
Hertsoginna naeratas. „Drina on tõeline Coburg.”
Conroy paljastas naeratuses hambad. „Nüüd kui olete paranemas, on meil vaja midagi arutada. Erinevalt teist pole kuningas kuigi tugev, seetõttu on eluliselt oluline olla valmis selleks, mis saab edasi.”
Ta pistis käe põue ja võttis välja täiskirjutatud paberilehe. „Ma valmistasin ette dokumendi, mis määrab mu teie erasekretäriks. Teie ema ja mina arvame, et see on kõige parem moodus kindlustada, et olete troonile istudes kaitstud.”
„Jah, Drina, sa oled nii noor ja habras. Sir Johnist saab sinu kalju.”
Victoria nägi voodist Conroy kätt, mis lebas tema ema õlal, ja puna, mis kerkis ema palgele.
Conroy pani paberilehe voodile Victoria käe kõrvale ning võttis akna lähedal seisvalt kirjutuslaualt sule ja tindipoti. „See on väga lihtne.” Conroy seisis sule ja tindipotiga voodi kõrvale. „Kui olete alla kirjutanud, annan kõik vajalikud korraldused.”
„Sul on väga vedanud, Drina, et on keegi, kes kaitseb alati su huve,” ütles hertsoginna.
Conroy kummardus, sulg käes, ja Victoria haistis tema hingeõhus auahnust. Ta vaatas mehe tumedatesse silmadesse ja raputas pead.
Conroy tuiutas teda, väike lihas suunurgas värelemas. „Ootan, et saaksin teenida teid niisama ustavalt, nagu olen teeninud teie ema.”
Victoria raputas jälle pead. Conroy vaatas hertsoginna poole, too pani käe tütre omale. „Me tahame sulle ainult kõige paremat, Liebes. Kaitsta sind nurjatute onude eest. See hirmus Cumberland teeb kõik, et sinust ei saaks kuningannat.”
Victoria püüdis istuli tõusta, kuid keha vedas teda alt, ning ta tundis ängistuspisaraid silmadesse kerkivat. Ta nägi, et Lehzen oli
Kullake (sks k).
