teenidki, Lehzen. Aga trepist allaminekul ma sinu abi enam ei vaja.” Victoria vaatas ülakorruse poole, kus ema ikka veel magas. „See osa minu elust on läbi.”
Lehzen noogutas mõistmise märgiks.
„Ütle teenijatele, et täna õhtul kolin ma kuninganna Mary magamistuppa. Minu arvates on aeg, et mul oleks omaette tuba, kas oled nõus?”
Lehzen naeratas. „Jah, majesteet. Ma arvan, et kuninganna ei maga oma ema voodi kõrval.”
Trepijalamil jäi Victoria seisma. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid raamatukogu ukse taga. Victoria oli seda hetke nii kaua oodanud, aga nüüd, kui see oli käes, pidi ta võitlema äkilise kihuga põgeneda koolitoa kaitsvate seinte vahele.
Victoria polnud veel kordagi viibinud üksipäini meesterahva seltsis, peapiiskopist rääkimata. Siis kuulis ta trepist alla vudiva Dashi küüneklõbinat. Koer istus tema jalgade ette ja vaatas talle ootusärevalt otsa. Igatahes tema oli ees ootavaks seikluseks valmis. Victoria neelas hirmu alla ja astus ukse poole. Ta oli nüüd kuninganna.
Mõlemad hallipäised mehed kummardasid, kui Victoria raamatukoguruumi sisenes, ja peapiiskop põlvitas liigesenagina saatel, et tema kätt suudelda.
„Pean teile kahetsusega teada andma, et teie kuningast onu lahkus täna öösel kell 2.34,” ütles peapiiskop. „Kuninganna Adelaide oli tema kõrval.”
Victoria vaatas enda kohal kõrguvaid põskhabemega nägusid. „Mu vaene kallis onu. Olgu jumal tema hingele armuline.”
Mehed langetasid pea. Victoria pidas aru, mida järgmiseks öelda, kuid ta mõtteid katkestas väike kare keel, mis lakkus tema jalga. Dash nõudis tähelepanu. Victoria hammustas huulde.
„Kuninga viimane soov oli, et võtaksite kuninganna Adelaide’i oma hoole alla.” Ülemkammerhärra vaatas Dashi ja tema laud võbelesid. Victoria tundis seda pilku, mida oli näinud palju kordi varemgi; see oli niisuguse mehe ilme, kes tundis, et peab tegelema ülesannetega, mis on allpool tema väärikust. Tema õige töö, ütles see ilme, oleks ajada tähtsaid riigiasju, mitte täita plikatirtsu ja tema koera tujusid.
Victoria ajas selja sirgu ja lõua püsti, et upitada oma nelja jala üheteistkümne tolli pikkune keha tervelt viie jala4 pikkuseks – kui ta ometi oleks paargi tolli pikem. On ebatavaliselt raske käituda kuninglikult, kui kõik näevad su pealage. Ent, tuletas ta endale meelde, pikkus ei loe. Victoria mõtles veidi ja otsustada kasutada väljendit, mida oli kord kuningast onu suust kuulnud ja sellest ajast peale igatsenud kasutada.
„Tänan, peapiiskop, ülemkammerhärra. Teil on mu luba lahkuda.”
Ta hoidis näo nii ilmetuna, kui sai, kuni mehed kummardasid ja taganesid raamatukogust välja. Vaatepilt, kuidas kaks vana meest nagu nähtamatutest nööridest tõmmatuna tagurpidi liiguvad, oli vastupandamatult koomiline, ent Victoria teadis, et naerda ei tohi. Kuningannaseisus andis talle õiguse ära saata, aga mitte naeruvääristada. Monarh peab olema väärikas. Victoria mäletas, millist piinlikkust ta oli tundnud, kui onu oli löönud keset riigibanketti lahti laulu vintis madrusest. Ta oli olnud üsna purjus, meenutas Victoria, ning laulmise ajal olid tema suunurkadesse valgunud pisikesed süljenired. Victoria oli vaadanud lauas istuvate õukondlaste nägusid, et näha, kuidas nad reageerivad, aga viimne kui üks oli olnud sile ja kiretu, nagu ei toimuks midagi sündsusetut. Ainus märk, et keegi oli märganud joobnud kuninga tembutamist, oli see, et noore teenri õlad olid naerust vappunud, kuni vanem ametivend teda nügis, et ta järele jätaks. Victoria oli sealsamas otsustanud, et kui temast saab kuninganna, ei lase ta millelgi säärasel juhtuda. Oli talumatu mõelda, et ilmetu näoga õukondlased võiksid sisimas tema üle naerda.
Victoria vaatas ringi, aga et kedagi polnud näha, võttis ta öösärgisaba näppu ja jooksis trepist üles, Dash klähvides kannul. Jooksmine oli Kensingtoni süsteemis keelatud, selles reeglite süsteemis, mille olid kehtestanud tema ema ja Conroy, et Victoriat igas vähimaski pisiasjas endale allutada. Alles eile oleks olnud mõeldamatu trepist üles joosta, aga täna võib ta teha, mida tahab.
Riietaja Jenkins ootas teda. Must siidkleit, mis oli tellitud eelmisel nädalal, kui oli saanud selgeks, et kuningas enam ei parane, oli laotatud lamamistoolile. Jenkins oli tahtnud tellida mitu kleiti, aga Sir John oli öelnud, et see on tarbetu kulu. Veel üks asi, mis peab muutuma, nüüd kui Victoria on kuninganna.
Jenkins silmitses teda uudishimulikult. Victoria hoomas, et oli käed rusikasse pigistanud.
„Telli mulle nüüd ka ülejäänud leinarõivad, Jenkins. Ma ei näe põhjust kauem viivitada.”
„Jah, ma’am.” Lai naeratus poolitas Jenkinsi ümmarguse näo.
Victoria tõstis käed ja riietaja tõmbas kleidi üle tema pea. Victoria pöördus, et vaadata end suurest pöördpeeglist. Puhvvarrukatega must siidkleit oli hoopis teistsugune kui lihtsad pastelsetes toonides musliinkleidid, mida ema pidas talle kohasteks. Leinakleit tegi ta vanemaks, varrukad andsid siluetile teravust, mis oli Victoriale meeltmööda. Ta silus pihal siidivolte.
Kuuldes justkui ohke ja ahhetuse vahepealset häälitsust, keeras Victoria ringi ja nägi oma selja taga seisvat Lehzenit.
„Oi … andestage … majesteet. Ma pole harjunud teid mustas nägema, te näite nii … täiskasvanud.”
Victoria naeratas Lehzenile. „See rõõmustab mind. On aeg, et inimesed ei näeks minus enam väikest tüdrukut.”
Magamistoa uks prahvatas lahti. Kenti hertsoginna tormas kireva suurräti lehvides sisse, juuksed alles papiljottides.
„Mein Kind5, kuhu sa kadusid?” Hertsoginna hääl oli etteheitev nagu alati. Siis aga nägi Victoria, et ema pilk peatus mustal kleidil, ning jälgis, kuidas tema haavunud ilme asendus vapustusega.
„Der König?”6
Victoria noogutas. Ema võttis tal ümbert kinni ja Victoria lubas endale viivukese lavendlilõhnalises embuses lõdvestuda.
„Mein kleines Mädchen ist die Kaiserin.”7
Victoria kiskus end lahti. „Enam ei räägi saksa keeles, ema. Sa oled nüüd Inglismaa kuninganna ema.”
Hertsoginna noogutas papiljottide võdisedes. Ta pani väriseva käe Victoria põsele. Tema kahvatusinised silmad olid märjad.
„Mu väike Drina, kas ma olen sulle rääkinud oma reisist Amorbachist läbi kogu Prantsusmaa, samal ajal sind kõhus kandes?” Ta näitas kätega kaheksanda raseduskuu suurust.
Victoria noogutas. „Palju kordi, ema.” Kuid hertsoginna ei lasknud end katkestada.
„Ma sõitsin üüritõllas, väga ebamugavas. Hoidsin kogu aeg jalgu ristis, et sina, Liebes, sünniksid Inglismaal. Ma teadsin, et kui sünniksid kusagil mujal, ütleks mõni su hirmsatest onudest, et sa pole inglane, seega ei või sa kuningannaks saada. Ent ma pidasin vastu.”
Hertsoginna naeratas oma lapsekandmislugu meenutades. Tal oli muidugi õigus, Victoria teadis seda. Niigi oli piisavalt neid, kes kahtlesid, kas kaheksateistkümneaastane tütarlaps sobib monarhiks, aga et monarhiks saaks kaheksateistkümneaastane tütarlaps, kes on sündinud Saksamaal, oleks olnud täiesti mõeldamatu.
„Oleks
4 jalga 11 tolli – ca 150 cm, 5 jalga – 152,5 cm.
Mu laps (sks k).
Kuningas? (sks k)
Mu väike tüdruk on keisrinna. (sks k)
