pani Number 123 kirjutuslauale. Ta taandus Conroyst vaistlikult sammu kaugemale.
„Näen, et teie laekad jõudsid kohale … ma’am,” ütles Conroy. „Teil on nii palju tungivaid küsimusi, millega tegelda.”
Ta võttis dokumendi, mida Victoria oli uurinud. „Aa, Lincolni piiskopkond. Võrdlemisi raske otsus. Minu arvates pole Wellsi ülempraost sobilik; kuuldavasti on ta vaadete poolest üsna evangeelne. Ma leian, et te peaksite nimetama kellegi, kelle poolehoid kuuluks …”
Victoria kahmas temalt paberi. „Ma ei andnud teile luba oma dokumente lugeda, Sir John.”
Hertsoginna ahhetas, aga Conroy kergitas ainult kulmu. „Ma püüdsin teid lihtsalt ametikohustustes aidata, ma’am, Arvestades asjaolu, et te olite muuga hõivatud,” ta heitis pilgu Number 123-le, „kuluks teile abi ära.”
Victoria tõstis pilgu oma isa ümmargusele sõjakale näole, võttis julguse kokku ja astus Conroy poole. „Sir John, kui ma vajan teie abi, siis küsin seda!”
Toas tekkis hauavaikus, siis hakkas Conroy naerma. „Kas sa arvad tõesti, et sinusugune plika, rumal ja välja kujunemata, suudab ilma nõuanneteta oma maad teenida? Kujutad sa tõesti ette, et astud otse koolitoast troonile?” Conroy hääl oli kerge, ta vaatas hertsoginna poole ja too naeratas talle.
Ema naeratust nähes surus Victoria küüned peopessa, kuid ei andnud järele. „Ma oleksin paremini ette valmistatud, kui teie ja ema oleksite lubanud mul seltskonda astuda ega oleks mind Kensingtoni luku taha pannud.”
„Me pidime sind kaitsma, Drina,” ütles ema pead vangutades.
„Me oleme alati teinud seda, mis on teile kõige parem, ma’am. Sellepärast me olemegi nüüd siin: et ära hoida lapsikuid vigu, mida võiksite teha.” Conroy lubas endale vilkspilgu tillukestel troonidel istuvatele nukkudele.
Victoria tõmbas sügavalt hinge. „Minu arvates unustate, Sir John, et ma olen oma isa tütar ja kuninga pojatütar. Olen otsustanud teenida oma maad nii hästi, kui suudan.” Ta vaatas ema poole. „Sa tead, et ma olen valmis, ema. Sa mõistad, kuidas ma tahan, et sina ja vaene kallis papa oleksite minu üle uhked.”
Ema silmitses teda hetke õrnusega, mille järele Victoria janunes, siis aga, nagu kohkudes omavolilisest tundest, pöördus ta Sir Johni poole, kelle näol oli kogu selle aja püsinud kivinenud naeratus.
„Teie liigutavad tunded on imetlusväärsed, ma’am. Ent ehk tohin mõista anda, et kaheksateistkümneaastane tütarlaps teenib oma maad kõige edukamalt juhul, kui ta võtab vastu abi ja juhatuse? Teie ema tahab üle kõige teid teenida ja mina leian, et teie erasekretärina saaksin teid suunata, et tooksite au ja kuulsust maale, mida te nüüd valitsete.”
Conroy hääletoon oli muretu, kuid Victoria märkas tema silmanurga reetlikku tuksumist. See andis talle julgust.
„Tänan teid tähelepanekute eest, aga pean teile ütlema, et ei mäleta, et oleksin nimetanud teid oma erasekretäriks, Sir John. Ja nüüd, kuna mul on, nagu te mainite, rohkesti valitsusasjadega tegelemist, on teil mu luba lahkuda.”
Conroy võpatas. Victoria nägi tema kätt liigahtavat, nagu tahaks ta teda lüüa, aga ehkki Victoria teadis, et mees on selleks igati võimeline, seisis ta vankumatult. Ta ei pööranud Conroylt silmi, surudes käsi kokku, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.
Conroy kõrgus ähvardavalt tema kohal, kuid Victoria ei värahtanudki. Lõpuks kummardas ta väga sunnitult pead. Nägu Victoria poole, kõndis ta tagurpidi välja.
Kohe kui Sir John oli silmist kadunud, laskis Victoria, kes oli seni hinge kinni hoidnud, õhu pahinal kopsudest välja.
„Kui ebaviisakas sa Sir Johni vastu oled, Drina,” oli hertsoginna pisarateni nördinud, „ehkki ta tahab ainult sinu sõber olla.”
Victoria vaatas emale otsa. „Oh ei, ema, sa eksid. Ta on sinu, mitte minu sõber.”
Enne kui ema jõudis vastata või lasta pisaratel voolata, jooksis Victoria toast välja.
NELJAS PEATÜKK
William Lamb, teine Melbourne’i vikont ning Suurbritannia ja Iirimaa peaminister, avas vastutahtsi silmad. Teenrid olid saanud range korralduse teda mitte äratada muidu kui hädavajadusel. Melbourne vaatas ülemteenri tõsisesse näkku, seejärel märkas tema selja taga kuninga käskjalga. Näinud mehe parema käsivarre ümber musta sidet, ajas ta end otsemaid istuli.
„Kuningas?”
Käskjalg noogutas ja ulatas talle kiirteate.
Melbourne vaatas ülemteenri poole. „Kohvi.”
Umbes tund aega hiljem ratsutas Melbourne Rotten Row’d pidi Kensingtoni palee poole. Tõllaga oleks olnud sobivam minna, kuid ta oli õhtul söömise-joomisega liiale läinud ning ratsutamine teeb talle head. Tal oli saanud harjumuseks jääda pärast teise klaretipudeli tühjendamist oma kabinetis magama, mis tegi ta järgmisel päeval pahuraks. Ta soovis, et saaks nagu vanasti uinuda kohe, kui pea puudutab patja, aga see võime oli ta ammu maha jätnud koos abieluõnnega.
„William!” hõikas keegi naine vastutulevast tõllast. Ta nägi Emma Portmani, kes istus väikeses kahekohalises kalessis oma abikaasa kõrval; mehel oli nagu alati üpris üllatunud ilme, et ta jaksab kõrvalise abita istuda.
Melbourne noogutas mõlemale, kuid Emma ei lasknud end nii kergesti tõrjuda. „Kas on tõsi, et kuningas on surnud?”
„Jah. Olen just teel Kensingtoni, et uue kuninganna kätt suudelda.”
Emma kallutas pea küljele. „Miks siis nii pikk nägu, William? Kindla peale on kes tahes parem sellest vanast narrist, olgu jumal tema hingele armuline.”
Lord Portman kergitas pead ja küsis kaebliku susinaga: „Kaf on tõfi, et kuninganna pea on keha kofta liiga fuur? Kuulfin, et feepärast teda peidetigi Kenfingtonif.”
Emma raputas kannatamatult pead. „Rumalus, Portman, ma olen kuningannat näinud ja tema kehaehitus on suurepärane. Arvan, et ta meeldib sulle, William.”
Melbourne kostis õlgu kehitades: „Võib-olla, aga tõtt-öelda olen kaheksa aastaga valitsemisest tüdinud. Palju meelsamini peaksin Brocket Hallis varestega nõu.”
Emma kopsas lehvikuga vastu tõlla külge. „Varesed peavad ootama. Sinu kuninganna vajab sind, sinu maa vajab sind ja olgu öeldud, et mulle meeldiks väga saada koht õukonnas.”
Melbourne naeratas tahtmatult. Ta oli tundnud Emmat kogu elu ja too oli alati oma tahtmist saanud. Ainult temasugune võimekas naine võis manööverdada oma puupeast abikaasa kabinetiametisse, olgugi tegu kõigest kolooniate ministriabi kohaga. Kui Emma Portman tahab pääseda kuninglikku kotta, ei peata teda miski.
„Sel juhul, Emma, ei jää mul muud üle kui koorem kukile võtta.” Melbourne puudutas kübarat ja ratsutas edasi.
Retk oli meeldiv, üle silla ratsutades nägi Melbourne päikese peegeldust Serpentine’i järvel. Palee aiale lähenedes läksid puud tihedamaks ja viivuks kujutles ta end Perrault’ „Uinuva kaunitari” printsina, kes läheb äratama sajaks aastaks uinunud printsessi. Mõistagi on printsess, kellest peab nüüdsest mõtlema kui kuningannast, juba täiesti virge. Hertsoginna, teadis Melbourne, oli iga päev pärinud kuninga tervise järele; kahtlemata oli
