välja verinoor. Ent nagu oli öelnud Emma: kes tahes oleks viimastest troonilistujatest parem. Brooks’si tarkpead olid nimetanud viimast kolme kuningat „napakaks, kõlvatuks ja narriks”. Uus kuninganna lihtsalt pidi olema etem äsjalahkunud kuningast, kes oli mõõdutundetult vandunud ja kelle Hannoveride pungsilmad ähvardasid koobastest välja vupsata, kui kuningas raevus. Ei, noor naine on meeldiv vaheldus, peaasi, et ta ei heituks, kui tal palutakse teha midagi ebameeldivat. Melbourne arutas endamisi, kas tal, peaministril, kästakse taskus uuri kõrval nuusksoola kaasas kanda.
Ta jõudis Kensingtoni palee väravani ja märkas, et värv kippus raudsepistelt maha kooruma. Hoone ei jätnud palee muljet, pigem näis see paigana, kuhu kuningliku perekonna nipe-näpe on hoiule pandud, et sellega ei juhtuks midagi halba. Kenti hertsoginna oli elanud seal sellest ajast peale, kui temast oli saanud George III poja tähtsusetu sakslannast lesk. Nüüd oli ta kuninganna ema.
Seda poleks keegi osanud ette näha. Kenti hertsog oli olnud üks neljast kuninglikust hertsogist, kes jättis armukesed maha ja tõttas Saksamaale kuninglikust soost pruuti otsima pärast seda, kui George III ainus seaduslik lapselaps printsess Charlotte oli sünnitusel surnud. Panus tehti Clarence’i hertsogile, kadunud kuningale, kes oli lõppude lõpuks sigitanud proua Jordanile kümme last. Ent kidura sakslannast pruudi, Saksi-Meiningeni Adelaide’iga tal seda õnne ei olnud. Nende kaks tütart polnud isegi ristseteni elanud.
Seevastu Kenti hertsog, vanuselt järgmine vend, valis endale lese, kes oli ilmale toonud juba kaks last. Lesk oli Coburg, kelle soost naisi teati Euroopa tõumäradena. Nende tütar Alexandrina Victoria sündis aasta pärast pulmi, ja kohe pärast seda suri hertsog külmetushaigusesse. Muidugi ei mõelnud tollal keegi, et Kenti vastsündinud tütar päriks trooni, aga kuna George IV ei ilmutanud soovi uuesti naituda ja Clarence’id ei saanud last, kes oleks ellu jäänud, kasvas väike Kenti printsess Kensingtoni lastetoas.
Melbourne mõtiskles, millise hariduse ta oli saanud. Poisil oleks olnud koduõpetaja ja ta oleks saanud ametlikku õpetust. Aga tüdruk – mismoodi tuleks harida tulevast kuningannat? Melbourne lootis, et talle oli õpetatud muudki peale vesivärvidega maalimise ja klaveri või milliseid oskusi peetigi kõrgest seisusest daamile hädavajalikeks.
Palee uksel seisis mees. Tumedate juustega pikk kõhn kogu, kes sai olla ainult Sir John Conroy, mõtles Melbourne. Ta oli kohtunud Conroyga kord aastaid tagasi ja lausa üllatunud, kui vastumeelt too talle oli. Conroy oli mõjunud ülbena ja Melbourne’ile see ei meeldinud.
Kui Melbourne parajasti hobust tallipoisile üle andis, tuli Conroy trepist alla teda tervitama, külalislahke naeratus pikale näole otsekui uurendatud. „Lord Melbourne.” Conroy kummardas tervituseks pead. „Kas ma võin teiega sõnakese rääkida?”
Melbourne nägi, et pääsu pole. „Ma olen teel kuninganna juurde.”
„Jah. Just … kuningannast ma soovingi rääkida. Te mõistagi teate, et ta on seni elanud nagu vati sees.”
Melbourne märkas teise mehe põskedel punaseid laike. Conroy oli silmanähtavalt erutatud.
„Ma tean kuningannast väga vähe, sest teda pole, nagu ütlete, seltskonnas eriti näha olnud.”
„Kadunud hertsogi tallmeistrina ja seejärel hertsoginna usaldatuima nõunikuna olen jälginud kuninganna kasvatust sellest ajast peale, kui ta oli pisike. Olen teinud kõik, mis minu võimuses, et teda eesootavateks kohustusteks ette valmistada.”
„Tõepoolest, Sir John. Sel juhul on ju kahju, et te ei tutvustanud talle lähemalt maailma, mida ta peab valitsema.”
Sir John tõstis pea ja vaatas Melbourne’ile silma. „Kuninganna on väga noor ja kergesti mõjutatav. Hertsoginna ei tahtnud teda … segadusse ajada.”
Melbourne ei vastanud. Tema pidas palju tõenäolisemaks seda, et hertsoginna ja Conroy olid oma hoolealust avalikkusest eemal hoidnud, et ta täielikult oma võimu alla saada. Neil ei vedanud, sest kuninganna oli nüüd kaheksateistkümneaastane, nii et regenti polnud vaja.
„Ma leian, et pole kedagi, kes sobiks kuninganna erasekretäriks rohkem kui mina,” jätkas Conroy. „Mitte keegi ei tea minust paremini tema tugevaid ja nõrku külgi.”
Melbourne noogutas. „Kahtlemata. Ent ma usun, et see on kuninganna, mitte minu otsustada.”
Sir John muigas rõõmutult. „Kuninganna ei mõista alati, mis on talle kõige parem, aga ma olen kindel, et teie nõuandel langetab ta õige otsuse.”
„Kahtlemata, Sir John. Nüüd vabandage mind.” Enne kui Sir John jõudis veel midagi lisada, oli Melbourne trepist üles tõtanud ja astus paleesse.
VIIES PEATÜKK
Victoria nägi oma elutoa aknast, et Conroy rääkis pikka kasvu mehega, keda ta pidas lord Melbourne’iks. Ta märkas, et Conroy kallas peaministri üle kogu sarmiga, mida ta vähegi endas leidis. Et Melbourne seisis seljaga lossi poole, ei näinud Victoria, kuidas tema sellesse suhtus.
Lehzen tuli uksele. Ta näol oli ilme, mida Victoria ei osanud päris hästi tõlgendada. „Peaminister lord Melbourne on siin, majesteet.”
„Ma olen valmis temaga kohtuma.”
Lehzen ei liikunud paigast. Victoria heitis talle üllatunud pilgu. „Ma ei taha tal oodata lasta, Lehzen.”
Paruness kõhkles ikka veel, siis ütles: „Ma peaksin vist teie juurde jääma kui saatjadaam.”
Victoria hakkas naerma. „Inglismaa kuninganna ja peaminister ei vaja saatjadaami, Lehzen. Ma kohtun temaga üksi, nagu kavatsen kohtuda kõigi ministritega. Palun too ta nüüd siia.”
Lehzen jäi endale kindlaks. „Drina … majesteet, ma olen alati püüdnud teid selliste asjade eest kaitsta, aga ma ei tohi teid tõesti temaga üksi jätta. Lord Melbourne on …” ta otsis õiget ingliskeelset sõna, „halva kuulsusega. Tema abikaasa leedi Caroline jooksis lord Byroniga ära ja lord Melbourne’il on olnud suhteid paljude naistega. Alles möödunud aastal kutsuti ta kohtu ette kompromiteeriva vestluse eest kellegi proua Nortoniga. Te vajate kaitset.”
Victoria, kel polnud olnud aimugi, et peaministril on selline maine, leidis, et on pigem põnevil kui kohkunud. „Mis on kompromiteeriv vestlus?”
Paruness hakkas puterdama: „See on … kõlvatu kohtumine, majesteet. Sellepärast te ei tohikski temaga kahekesi jääda.”
Lehzeni nägu oli murest nii kipras, et Victoria oleks tahtnud käe sirutada ning kortsud tema laubal siledaks siluda. Ent mõte, et ta võiks mingil kombel ohus olla, tundus jabur. Oli üksainus mees, keda Victoria kartis, ja see polnud lord Melbourne. Victoriat ei vaevanud peaministri maine, vaid hoopis see, kui lähedane ta on Conroyga. Millest nad olid väljas rääkinud?
„Ära muretse, Lehzen, ma olen väljaspool ohtu. Ja kui ta peakski tegema midagi kõlvatut,” Victoria heitis pilgu spanjelile, „siis tuleb Dash kindlasti vahele.”
Lehzen kummardas ja lahkus.
Victoria vaatas end peeglist. Ta soovis, et ei näeks nii noor välja. Juuksed olid küll kuklale sõlme seatud, aga see üksnes rõhutas, kui pisike oli tema nägu, ja must kleit tegi ta kahvatuks. Ta näpistas põski.
„Melbourne’i vikont,” teatas teener. Victoria esimene mulje oli, et sellel mehel oli teda nähes hea meel. Ta oli pikka kasvu, ja ehkki tema juuksed olid hallisegused, pidi ta olema umbes Conroy-vanune; roheliste silmade vaade tegi ta palju nooremaks.
Melbourne
