kohta, kellega ma peaksin abielluma.”
Nuusksoola ei lähe ilmselgelt vaja, mõtles Melbourne.
„Kas tõesti, ma’am? Usun, et ta soosis Oranje printsi.”
„Kõrvitsasuuruse peaga printsi.”
Melbourne’i huuled tuksatasid. „Näen, et teil on üksikasjade peale teravat silma, ma’am.”
Victoria heitis talle järsu pilgu: kas mees tegi tema kulul nalja?
Melbourne vaatas ringi, märkas maali, millel Kenti hertsog seisis võimatult suure kahuri kõrval. Ta polnud hertsogiga kordagi kohtunud, ent teadis hästi lugusid sellest, kui julmalt too oli oma sõdureid karistanud. Melbourne lootis, et väike naine, kes tema ees seisis, polnud pärinud isa distsipliinikirge. Ta keeras pilgu kähku kõrvale ning nägi miniatuursel toolil istuvat nukku, peas katki kärisenud hõbepaberist kroon. Ta vaatas kuningannale otsa. „Kui võluv nukk! Kas tal on ka nimi?”
Victoria raputas pead. „Ta on Number 123. Ema kinkis ta mulle, kui sain üheteistkümneaastaseks.”
„Koos krooniga?”
„Ei, see tuli hiljem. Tegin selle päeval, mil taipasin, et saan kuningannaks, kui ma nii kaua elan.”
„Millal see oli, ma’am?” küsis Melbourne.
„Olin siis kolmteist. Mul oli koolitund ja Lehzen näitas mulle sugupuud. Uurisin seda hulk aega ja äkki nägin, et mina olen järgmine.”
Tema hääl on vaimustav, mõtles Melbourne, selge ja jahe, mitte põrmugi kile. Ta võis ju olla väike ja erilise iluta, kuid tema hääl oli vaieldamatult kuninglik.
„Kas see oli teile vapustus, ma’am?”
Victoria vaatas talle väga tõsiselt vastu. „Mäletan, et mõtlesin, et onu kroon on mulle liiga suur.”
Melbourne’il hakkas piinlik. Ta oli rääkinud Victoriaga nagu lapsega, kuid nähes tema peakallutust ja sädet helesinistes silmades, taipas ta, et oli teda alahinnanud.
Aknast välja vaadates küsis kuninganna: „Te vist tunnete Sir John Conroyd?”
Melbourne kuulis tema häälest pinget ja nägi trotslikult sirgu aetud õlgu.
„Ma olen temaga küll kohtunud, ma’am, aga me oleme kõigest tuttavad. Minu meelest tahaks ta saada teie erasekretäriks.”
Victoria pöördus tema poole, väike nägu nördimusest õhetav. „See ei tule kõne allagi. Ta tahab mind nööridest tõmmata, nagu ta tõmbab mu ema.”
Melbourne kõhkles; ta hakkas aru saama, missugune oli olnud kuninganna kasvatus. „Siis peate määrama mõne teise.”
Victoria noogutas kergendust tundes; see mees tundus teda tõepoolest kuulavat ega kamandanud teda. Melbourne jätkas: „Kui tohin teha ettepaneku, siis võiksin praegu täita teie sekretäri kohustusi. Näen, et laekad on juba hakanud saabuma, ja valitsusasjad ei kannata paraku oodata. Kujutan ette, et see tundub üsna rõhuv, kui kogemusi on vähe, aga kinnitan, et mõningase juhendamisega saab teist peagi meister.”
Kuuldes sõna „juhendamine”, hakkas Victoria nördimusest värisema. Ta oli äärepealt läinud Melbourne’i sundimatu käitumise õnge, aga oli selge, et too tahtis teda samamoodi kontrollida nagu Conroy. Ta tõstis lõua üles ja ajas end võimalikult sirgeks. „Tänan teid, lord Melbourne, aga ma usun, et saan ise hakkama.”
Melbourne kummardas. „Sel juhul ei sega ma teid rohkem, ma’am. Tuletan teile vaid meelde, et homme koguneb riiginõukogu ning on kombeks, et monarh lausub koosoleku alguses paar sõna.”
„Ma olen oma kohustustega hästi kursis, lord Melbourne.”
Tema üllatuseks oli Melbourne’il naerunägu ees. „Rõõm kuulda, ma’am. Head päeva teile!” Nende sõnadega tegi ta kummarduse ja läks välja, sundimatu naeratus endiselt huulil.
Victoria põlved lõid nõrgaks ja ta vajus istuma. Melbourne’i märkus kõne kohta riiginõukogus oli tulnud vapustusena. Ta teadis, et nõukogu eesistumine on üks tema konstitutsioonilisi kohustusi, kuid polnud taibanud, et peab pidama ametliku kõne.
Oli nii palju seda, mida ta ei teadnud. Lehzen oli andnud oma parima, kuid sakslannast guvernandilt ei saanud oodata, et ta hariks üksipäini Inglise kuningannat tema konstitutsioonilistes kohustustes. Victorial oleks pidanud olema teisi õpetajaid, kuid Conroy oli veennud tema ema, et iga väljastpoolt tulnud isik võib avaldada liiga suurt mõju – mõju, mida ta tahtis üksnes ise avaldada. Aga Victoria ei palu abi. Kui raske see ka poleks, ta saab sellega ise hakkama.
Aknast kostis kellalööke, mis teatasid möödujatele kuninga surmast. Victoria tõusis ja läks akna juurde. Väike inimsalk oli kogunenud värava juurde, mida nüüd valvasid kuninglikud kaardiväelased nagu Victoria uuele seisusele kohane. Ühel väikesel tüdrukul, kes hoidis ema seelikusabast kinni, oli käes nukk, üsna Number 123 moodi. Victoriat haaras kihk välja joosta ning näidata tüdrukukesele oma nukku, et lapse tõsist nägu valgustaksid üllatus ja heameel. Ent ta ei liikunud paigast. Kuninganna, teadis ta, ei käitu tuhina ajel.
KUUES PEATÜKK
Ülemkammerhärra Penge tõi hõbekandikul kirja. Victoria tõstis pilgu kirjutuslaualt, mille ääres oli ta püüdnud viimased kaks tundi tagajärjetult koostada riiginõukogu avakõnet. „Lord Melbourne’i tervitustega, ma’am.”
Victoria võttis kirja vastu ning pani selle oma paberilehe kõrvale. Ta oli jõudnud nii kaugele, et oli pannud paberile: „Mu lordid.” See oli õige, nagu ta teadis, aga kas see hõlmas ka peapiiskoppi, kes oli riiginõunik, või Sir Robert Peeli, kes ei olnud lord? Kõik oli nii keeruline. Võib ju Lehzenilt küsida, aga Victoria kahtlustas, et too ei oska vastata. Conroy muidugi teab, aga pigem teeb Victoria avaliku vea, kui palub temalt abi.
Ta võttis Melbourne’i ümbriku ning murdis pitseri katki. Sees oli kiri:
Teie Majesteet!
Mulle tuli eile pähe, et võib-olla pole te riiginõukogu etiketiga veel täiesti tuttav. Teil oleks võimatu ette aimata kõiki protseduure kogus, millega teil pole olnud õnne – ma kasutan seda sõna mõningase kõhklusega – kunagi kokku puutuda. Seetõttu võtsin suure, kuid loodetavasti mitte läbinisti soovimatu vabaduse koostada teile kõne visand. Ma ei kavatse teile ette kirjutada, mida öelda, üksnes tutvustada kõige õigemat vormi, milles seda öelda. Mul ei tarvitse teile meenutada, et kohal viibib Cumberlandi hertsog, kellest saab peagi Hannoveri kuningas, ja nagu te teate, järgib ta rangelt etiketti.
Uskuge, et olen teie sõnakuulelik teener jne jne. Melbourne.
Victoria võttis kätte kirjaga kaasa tulnud paberilehe. Nagu lubatud, oli see kõne visand, mis andis ülevaate, kuidas nõukogu poole pöörduda. „Minu lordid, vaimulikud ja ilmalikud” oli nähtavasti õige pöördumine, aga kõne sisu kohta tegi Melbourne ainult ettepanekuid:
viide teie onu, kadunud kuninga voorustele oleks kombekohane. Juhul, kui teil ei tule midagi meelde, soovitaksin mainida tema täpsust. Võib-olla polnud kuningal ühtki mõistlikku mõtet, aga vähemalt pidas ta alati kellaaegadest kinni.
Melbourne mainis Victoria onu võrdlemisi lugupidamatult, kuid Victoria muigas
