kui ta poleks surnud, siis kui ma olin alles imik, poleks ta mind ikkagi mingil juhul kuningannana näinud. Ma olen kuninganna ju ainult sellepärast, et isa on surnud.”
Hertsoginna raputas pead, kärsitu, et Victoria troonijärgluse fakte nii pedantselt toonitab. „Jah, ma tean, aga sa saad aru küll, mida ma mõtlen, Drina. Ta oleks nii õnnelik teades, et kõigi vendade seast oli just tema see, kelle laps sai kuningannaks. Mõelda vaid – kui ma poleks olnud see, keda su isa nimetas alati Coburgi tõumäraks, siis oleks su onu Cumberlandist, sellest koletisest, saanud kuningas.” Hertsoginna judistas end teatraalselt ja lõi risti ette.
„Igatahes ei saanud temast kuningat. See tähendab mitte Inglismaa oma. See-eest on ta nüüd Hannoveri kuningas,” ütles Victoria. Troonijärgluse seaduses oli kaval nõks, mille kohaselt võis ta pärida küll Briti trooni, kuid naisena ei tohtinud ta valitseda Saksa riiki, mida oli ühiselt valitsetud sellest ajast peale, kui Hannoveri kuurvürstist oli 1713. aastal saanud George I. Järgmine meessoost pärija, Victoria onu Cumberland, oli pärinud Hannoveri kuurvürstkonna.
„Hannoveri! See on, kuidas seda öeldaksegi, vistrik keset Saksamaad. Mingu pealegi sinna kuningaks ja jätku meid rahule.”
Victoria sikutas pihiku sirgeks. Ema oli püüdnud teda niinimetatud nurjatu onu Cumberlandiga hirmutada sellest ajast peale, kui ta mäletas. Onu Cumberland oligi põhjus, miks Victoria oli alati maganud ema toas: nimelt uskus hertsoginna, et kui Cumberland peaks saatma kellegi öösel Victoriat tapma, siis oleks vähemalt tema oma lapse ja mõrvari vahel.
Victorial polnud sugugi raske uskuda, et onu on võimeline mõrvaks; too oli välimuselt peaaegu koomilisel kombel lurjuse moodi: pikk ja kooljalik, põsel vihaselt punetav duelliarm. Kui Cumberlandi toapoiss oli leitud läbilõigatud kõriga, oli peaaegu üleüldiselt oletatud, et seda oli teinud Cumberland. Märksa vähem usku oli Victorial sellesse, et ema oleks suutnud teda kaitsta. Hertsoginna oli küll otsusekindel, kuid Victoria meelest poleks isegi tema jaksanud ajada minema kuue jala8 pikkust meest, kel vahe habemenuga käes.
Ema oli hakanud sekeldama. „Miks sa mind kohe üles ei ajanud?” Ta vaatas Lehzenile etteheitvalt otsa. „Sa oleksid pidanud mulle teatama, paruness.”
Paruness laskis pea norgu, kuid ei vastanud. Ta ei võinud ju öelda, et oli täitnud hertsoginna tütre otsest käsku. Enne kui hertsoginna jõudis tõrelemist jätkata, läks uks lahti, Sir John Conroy astus sisse ja seadis end seisma keset tuba, nagu vastvallutatud territooriumi üle võttes.
Hertsoginna keeras end otsemaid ringi ja laperdas tema poole. „Oi, Sir John, kas sa kuulsid juba? See hirmus vanamees on surnud ja meie väike Drina on kuninganna.”
Vaadates, kuidas hertsoginna paneb käe mehe käsivarrele, jooksis Victorial jälestusvärin üle selja. Miks ema ometi ei mõista, et temal kui kuninglikul hertsoginnal ja nüüdsel kuninganna emal on alandav selle vastiku tüübi ees lipitseda, justkui oleks see kõrgest seisusest ja rikas isand, mitte palgaline nõunik?
Conroy ütles oma sügava, kõmiseva, kergelt iiripärase häälega ülimalt enesekindlalt nagu alati: „Esimese asjana tuleb otsustada, kuidas te end nimetama hakkate. Alexandrina on liiga võõrapärane ja Victoria pole kuningannale kohane nimi. Te võiksite võtta nimeks Elizabeth või ehk Anne. Jah,” Conroy kena pikk nägu õhetas võimu lähedusest, „Elizabeth II kõlab väga hästi. Tõepoolest väga hästi.”
Ta pöördus naise poole, kes oli tema kannul sisse astunud. „Kas teie ei arva nii, leedi Flora?”
Victoria vaatas ainiti enda ette. Ta mõtles, et kui ta ei vaata Conroyle ja Flora Hastingsile otsa, saavad nad ehk aru, et pole teretulnud.
Ent ta kuulis leedi Hastingi reveransisahinat ja pominat: „Elizabethi nimi meenutaks suurt kuningannat.” Tagamõte poleks saanud selgem ollagi. Nimest üksi ei piisa, et teha väikesest tüdrukust monarh.
Hertsoginna pöördus uuesti Victoria poole. „Kas peapiiskop on tulnud? Ma panen ainult riidesse, siis läheme koos tema juurde.”
Victoria vaatas emale otsa. Ta tundis südant taguvat ja ütles vapramalt, kui end tegelikult tundis: „Tänan, ema, aga seda pole vaja. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid varem siin. Nad juba suudlesid mu kätt.”
Hertsoginna vaatas talle õudusega otsa. „Sa läksid nende juurde üksipäini? Aga Drina! Mis sul ometi arus oli?”
Victoria vaikis veidi, enne kui vastas nii tasakaalukalt, kui suutis: „Kuu aega tagasi, kaheksateistkümnendal sünnipäeval sain ma piisavalt vanaks, et olla kuninganna, niisiis olen täiesti võimeline oma ministreid üksinda vastu võtma.”
Hertsoginna vaatas nagu rasketel aegadel ikka Conroy poole. Victoria täheldas heameelega, et mehe vasak silm oli hakanud kergelt tõmblema.
Conroy lõi hõbedase käepidemega kepi vastu põrandat, nii et mürtsus. „See pole mäng! Tulevikus,” ta kõhkles, kuid suutis siiski vormida huultega Victoria uue tiitli, „ma’am, saadab teid alati teie ema või mina. Te ei või seda üksinda teha.”
Victoria taganes tahtmatult tema kohal ähvardavana kõrguva mehe ees. Ent ta ütles endale, et peljata pole põhjust: Conroy ei saa talle enam midagi teha. Ta kuulis oma jalgade juurest Dashi urinat.
Ta kummardus ja võttis spanjeli sülle. „Ärge muretsege, Sir John, ma ei kavatsegi üksi olla.” Ema anuvast ilmest välja tegemata keeras ta pead, et mehele silma vaadata. „Nagu näete, on mul Dash.”
Et ettevaatus on tarkuse ema, kõndis Victoria toast välja, Dash kõvasti kaenlas. Ta jooksis mööda koridori eemale ja jäi siis seisma, pea ikka veel tuikamas Conroy kepi valjust löögist vastu põrandat. Victoria teadis, et tal pole enam midagi karta, aga vastuhakk mehele oli tal siiski hinge kinni võtnud.
TEINE PEATÜKK
Voodieesriided olid hõbedaga välja õmmeldud tumedast brokaadist; rasked tolmust, mis jättis mulje, et on seal häirimatult lasunud sestpeale, kui voodi viimane omanik kuninganna Mary seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus rõugetesse suri. Stuartite soost kuninganna oli alati olnud Victoria lemmik. Ta oli ainus täieõiguslik kuninganna, kes oli elanud Kensingtonis, kuigi mõistagi polnud ta valitsenud üksi, vaid oma abikaasa Oranje Willemi kaasmonarhina.
Kuninganna Mary kunagise toa voodil istudes pidas Victoria aru, kas ammu surnud kuninganna oli olnud niisama närviline nagu tema praegu. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Ta oli üksikasjalikult kujutlenud, missuguse rahuldustundega ta Conroyle lõpuks koha kätte näitab. Aga võidurõõmu asemel tundis ta ebakindlust, nagu oleks ta Conroyd trotsides mingil kombel omaenda jalgealust õõnestanud. Siis aga meenus Victoriale, kuidas Conroy oli Ramsgate’is püüdnud sundida teda allkirjastama dokumenti, et saada tema erasekretäriks.
Victoria heitis kuninganna Mary voodile pikali ja see liigutus vallandas hiiglasliku tolmupilve. Ta tõusis jalamaid uuesti istuli, tundis aevastuse lähenemist ja kergeid torkeid silmis. Kensingtonis oli kõik tolmune ja ärritav. Tuba tuleb põhjalikult koristada ja õhutada, enne kui ta siin magada saab.
Victoria vaatas toa nurga poole, kus Dash umbusklikult midagi nuuskis. Ta tõusis ja hüüdis Lehzenit, kes ilmus nii kähku, et oli ilmselt ukse taga passinud. „Ole hea ja lase tuba põhjalikult õhutada. Minu meelest pole seda seitsmeteistkümnendast sajandist saadik koristatud.”
Lehzen kõhkles. „Muidugi, majesteet, aga majapidamise korraldamine pole minu töökohustus.”
Victoria kostis: „Sa unustad, Lehzen, et Kensingtoni palee kuulub nüüd mulle, ja ma olen otsustanud,
Veidi üle 180 cm.
