täida oma kohustusi kuigi usinalt.”
„Kindlasti paned sina, Lehzen, nad korralikult tööle, kui oled majapidamise üle võtnud. Lõppude lõpuks oled sa ju väga hea õpetaja.”
Lehzen pani käed rahulolevalt vaheliti. „Igatahes Sir John selle üle ei rõõmusta.”
Victoria naeratas talle vastu. „Ei, seda küll vaevalt. Aga ma pole enam vähimalgi määral kohustatud Sir Johnile meele järele olema. Ta on minu ema kojaülem, mitte minu oma.”
„Jah, majesteet.”
„Nüüdsest läheb kõik teisiti.”
Naised naeratasid teineteisele.
Victoria läks akna juurde ja vaatas rohelist puuvõrade baldahhiini kuningliku aia taga pargis.
„Esiteks ei kavatse ma jääda siia, Kensingtoni. See asub kõrvalises kohas ega sobi kuninglikuks residentsiks.”
Lehzen vaatas talle üllatunult otsa. Victoria jätkas: „Ma vaatan õige Buckinghami maja üle. Vähemalt asub see kesklinnas ja minu teada on seal troonisaal.”
Lehzen noogutas. „Olen kuulnud, et teie onu kuningas George laskis selle sisustada väga ekstravagantselt.”
„Parem pisut ekstravagantsust kui elada maal tolmuses hiirepesas!” Victoria tõmbas üht igivana kardinat, et oma sõnu rõhutada, ja kardin pudenes räbalateks. Victoria pahvatas naerma ning Lehzen lõi hetk hiljem kaasa.
Hertsoginna leidis nad ikka veel naervatena. Ta oli nüüd riietatud musta, sest õukonnal oli kuninga surma tõttu ametlik leinaaeg, kuid tema kleit oli mustast rikkaliku mustriga siidist. Keerukasse soengusse seatud juustes olid briljandid. Neljakümne seitsme aastane hertsoginna oli veetlev naine, vaid mornilt kokku surutud suu rikkus suurte siniste silmade ja roosa jumega näo ilu.
„Warum lachst du?9 Mis sulle nalja teeb?”
Victoria sirutas ette peotäie kardinaräbalaid. Hertsoginna kortsutas kulmu. „Miks see sind naerma ajab, Drina? Minu meelest pole see üldse naljakas.”
„Ma ainult puudutasin kardinat ja see pudenes tükkideks. See oli väga kentsakas.” Victoria nägi ema silmis mõistmatust.
„Miks sa üldse siin oled, Drina? Kindlasti on sul tungivamaidki asjaajamisi kui paleed uurida.”
Victoria hingas sügavalt sisse. „Ma olen otsustanud teha sellest oma magamistoa, ema. See kuulus valitsevale kuningannale, nagu olen ka mina, nii et minu arvates sobib see igati.”
Hertsoginna käsi lendas suule. „Aga Drina, mu Liebes, sa oled maganud minu kõrval sellest ajast peale, kui olid pisike beebi. Kuidas sa küll hakkama saad, kui mind pole sind lohutamas, kui näed Alptraum’i10?” Hertsoginna näis nii masendunud, et Victorial hakkas temast peaaegu kahju.
„Sa oled minu eest väga hästi hoolitsenud, ema. Ma tean seda. Aga nüüd on asjalood muutunud.”
„Aga kui onu Cumberland tahab sulle öösel kallale tulla, kuidas ma sind siis kaitsen?”
Victoria hakkas naerma ja nägi silmanurgast, et ka Lehzen muigab. „Minu kaitsmine on nüüd kuningliku kaardiväe ülesanne. Ära muretse enam, ema. Onu Cumberland ei saa mulle midagi teha, kui ei taha riigireetmise eest vangi minna.”
Hertsoginna vangutas pead, kallutas selle küljele ja proovis teist nippi. „Kas sa teadsid, et kuninganna Mary suri selles toas ja selles voodis? Mina küll ei tahaks seda teades siin magada.” Ta kehitas õlgu, tema suunurgad vajusid alla.
Victoria polnud teadnud, et tema esiema polnud selles toas üksnes elanud, vaid oli siin ka surnud, siis aga mõtles ta, et vaevalt emagi seda teadis. Hertsoginna oli igati võimeline välja mõtlema just sellise loo, nagu talle vaja.
„Ma arvan, ema, et kui see tuba on kord korralikult koristatud ja õhutatud, siis ei häiri selle ajalugu mind sugugi.”
Hertsoginna tõstis käed taeva poole.
„Pealegi, ema, ei maga ma siin kuigi kaua. Ma kavatsen kolida Buckinghami majja nii ruttu kui võimalik.”
Herstoginna kohkus. „Sa pead rääkima Sir Johniga, enne kui midagi ette võtad. Õukonna ümberkolimine on otsus, mida sa ei või üksi langetada.”
„Kas tõesti, ema? Ma leian, et mina kui monarh olen ainus, kes võib otsustada, kus ma elan. Pealegi pole see üldse Sir Johni asi, sest ära kolib minu, mitte sinu koda.”
Victoria suureks üllatuseks ja nördimuseks hakkas ema naerma. „Oh, Drina, nii vähe sa siis teadki sellest, kuidas maailmas asjad käivad. Arvad sa tõesti, et sina, kaheksateistkümneaastane vallaline neiu, tohid sisse seada oma majapidamise, olgugi sa kuninganna?”
Victoria ei vastanud midagi. Ta teadis, mida kavatseb teha.
„Ja kas sa arvad tõesti, et saad kõigega hakkama ainuüksi parunessi abil?” Hertsoginna vaatas Lehzenit sallimatu pilguga.
„Ma pole enam laps, ema.”
„Aga ikkagi käitud nagu laps, Drina. Ent ma mõistan, et see on sulle vapustus. Kui oled aru pähe võtnud, siis räägime Sir Johniga mõistlikult su tulevikust.”
Enne kui Victoria jõudis vastata, lahkus hertsoginna toast. Et oma tundeid väljendada, andis Victoria voodipostile ägeda jalahoobi, nii et koidest söödud baldahhiin kukkus alla.
Victoria vaatas Lehzeni poole. „Palun lase see tuba kohe elamiskõlblikuks teha. Ma ei jää enam ainsakski ööks emaga ühte tuppa.”
KOLMAS PEATÜKK
Victoria vaatas portreed, millel isa seisis kahuri kõrval, munder seljas. Ta ei saanud unustada, et on sõduri tütar, isegi kui oleks tahtnud.
Ta keeras ringi ja tegi laual olevatest punastest laegastest ühe lahti. Need olid saabunud hommikul, kohe pärast seda, kui onu surmast oli ametlikult teatatud. Ilmselgelt pidid valitsusasjad, mis need ka polnud, endiselt jätkuma.
Victoria võttis virnast pealmise dokumendi ja hakkas lugema. Tundus, et juttu oli Lincolni uue piiskopi nimetamisest, kuid tekst oli nii keerulises keeles, et Victoria ei teadnud, kas ta sai õigesti aru. Mismoodi ta pidi kandidaatide vahel valima, kui ta polnud iial ühestki kuulnud? Teisi dokumente sirvides tundis ta, et teda valdab ärevus: volitusi ootavate ohvitseride lõputud nimekirjad, välisministeeriumi dokument vägede liikumise kohta Afganistanis, ülemkammerhärra memorandum kuninganna Adelaide’i lesepensioni kohta.
Victoria istus, püüdes mitte paanikasse minna. Ta võttis ühe neist nukkudest, mis istusid sealsamas toolidel. Nukul oli peas hõbepaberist kroon, mille ta oli valmistanud aastaid tagasi Lehzeni koolitoas. Nukkudega rääkida polnud küll kuningannale sobilik, aga ema ja Conroy polnud tahtnud, et ta mängiks teiste lastega, Conroy vastik tütar Jane välja arvatud, nii et Victorial oli tulnud lapsepõlve pikkadel üksildastel tundidel endale ise kaaslased leiutada. Talle tundus, et Number 123 on temast veidi vanem, selline sõber, kellelt palutakse nõu ja juhatust. Ta vaatas nuku musti nööpsilmi ja küsis: „Mis sa arvad, Number 123, kuidas kuninganna oma korrespondentsiga tegeleb?”
„Ikka veel mängid nukkudega, kuninglik kõrgus?” Conroy hääl pani Victoria
Miks sa naerad? (sks k)
Õudusunenägu (sks k).
