sellest hiljem.”
Victoria tundis, kuidas Conroy surus talle sule pihku ja seadis selle paberile. „Muidugi võime rääkida üksikasjadest, aga kõigepealt peate alla kirjutama.”
Victoria vaatas Conroyle otsa ja ütles suure pingutusega: „Ma … ei … kirjuta … iial … alla.”
Conroy pigistas tema rannet kõvemini, laskus kummargile ja sosistas talle kõrva: „Sa pead!”
Victoria leidis kuskilt jõudu käsi ära tõmmata. Seda tehes ajas ta tindipoti ümber ja selle sisu voolas voodiriietele suureks mustaks plekiks. Ema kiljatas ehmunult ja tõusis, et uut kleiti päästa. „Oi, Drina, mida sa tegid?”
Conroy vahtis Victoriat raevunult. „Ma ei saa lubada sellist … sellist käitumist. Ma ei luba seda.”
Ta tõstis käe ning Victoria arvas viivuks, et mees lööb teda, kuid Lehzen astus tema ette. „Minu arvates on printsess hakanud õhetama, kas teie ei leia, doktor? Vahest katsute tal pulssi – järsku tuleb palavik tagasi.”
Doktor Clark ebales, tahtmata hertsoginnast käskijat ärritada. Mõeldes aga järele, et vastuhakk troonipärijale oleks veel halvem, astus ta ette ja võttis Victorial randmest. „Pulss on tõepoolest kiirenenud. Minu meelest peaks printsess nüüd puhkama – oleks äärmiselt halb, kui palavik tuleks tagasi.”
Hertsoginna vaatas Conroyd, kes seisis liikumatult, nägu vihast valge. „Tule, Sir John, me räägime Drinaga uuesti siis, kui ta on jälle tema ise. Ta on liiga haige, et mõista, mida teeb.” Ta võttis Conroyl käsivarrest ja talutas ta toast välja, doktor Clark kannul.
Lehzeniga kahekesi jäänud, vaatas Victoria, kuidas too püüab tindiuputust taltsutada, ja sosistas: „Aitäh.”
Paruness kummardus ja suudles tema laupa. „Te olite nii vapper, kõrgus.” Ta pigistas Victoria kätt. „Ma tean, et teist saab suurepärane kuninganna.”
Victoria naeratas ja pani siis silmad kurnatult kinni. Ta tundis ikka veel nõrka lavendlilõhna. Ta ei andesta emale iial, et see lubas Conroyd teda niimoodi türanniseerida. Kuidas ema ometi ei taipa, et lihane tütar on tähtsam kui see hirmus mees? Nad tulevad oma paberiga tagasi, teadis Victoria. Ent ta ei kirjuta sellele iial alla. Nad kõik peavad oma vastikut käitumist kahetsema: ema, Conroy, leedi Flora. Nad arvavad, et ta on tühi koht, mängunupp, mida volilt ringi tõsta, aga temast saab kord kuninganna. Siis muutub kõik. Kui ainult kuningast onu elaks, kuni Victoria saab kaheksateistkümneaastaseks.
ESIMENE RAAMAT
ESIMENE PEATÜKK
Silmad lahti teinud, nägi Victoria nõrka valgust luukide vahelt sisse immitsemas. Ta kuulis toa teise seina äärest suurest voodist ema hingamist. Seda pole enam kauaks. Varsti, mõtles Victoria, on tal oma magamistuba. Varsti võib ta trepist alla minna Lehzeni käest kinni hoidmata; varsti tohib ta teha, mida süda lustib. Eelmisel kuul oli ta tähistanud kaheksateistkümnendat sünnipäeva, nii et kui tähtis hetk kord kätte jõuab, võib ta valitseda üksi.
Dash kergitas pead ja siis kuulis Victoria guvernandi kärmeid samme. Kui Lehzen tuleb sellisel kellaajal, saab see tähendada ainult üht. Ta tõusis voodist, läks ukse juurde ja tegi selle lahti samal hetkel, kui Lehzen sirutas käe, et koputada. Paruness nägi ette sirutatud käega välja nii koomiline, et Victoria hakkas kihistama, kuid talitses end guvernandi ilmet nähes kohe.
„Windsori käskjalg on all. Ta kannab musta käesidet.” Lehzen tegi sügava reveransi. „Teie Majesteet.”
Victoria tundis nägu naerule minevat, kuid suutis end kohe talitseda. Käe välja sirutanud, tõmbas Victoria Lehzeni püsti ning oli liigutatud, nähes vanema naise murelikes pruunides silmades andumust.
„Mu kõige kallim Lehzen, mul on nii hea meel, et just sina nimetad mind esimesena niimoodi.”
Guvernant vaatas magaja poole, kuid Victoria raputas pead. „Ma ei taha veel ema äratada. Ta kutsub esimese asjana Sir Johni ja siis hakkavad nad kamandama, mida ma pean tegema.”
Lehzeni huuled tuksatasid. „Te olete ju ometi kuninganna, Drina.” Ta vakatas oma viga mõistes. „Ma tahtsin öelda majesteet. Mitte keegi ei saa teid enam kamandada.”
Victoria naeratas.
Koridori lõpus avanes uks, kust tormas välja koridoripoiss Brodie, kes aeglustas daame silmates aupaklikult sammu. Kui poiss lähemale jõudis, jäi ta kõhklema, märkas Victoriat ja tegi sügava kummarduse. Victorial tekkis tahtmine naeratada: poiss oli peaaegu niisama väikest kasvu nagu tema ise, nii et kummardus mõjus pentsikult, kuid Victoria teadis, et nüüdsest on tema kohus tõsiseks jääda. Kuninganna tohib muidugi naerda, aga mitte alamate üle.
„Peapiiskop on siin,” teatas poiss ja lisas tõtakalt: „Teie Majesteet.” Brodie kitsukesele tedretähnilisele näole valgus kergendus, et ta oli Victoriat õigesti kõnetanud.
Lehzen heitis poisile terava pilgu. „Kellelegi teisele pole sa öelnud?”
Poiss tegi solvunud näo. „Ma tulin otsejoones teie juurde, paruness, nagu kästud.” Järgnes üürike paus, kuni Lehzen võttis ridikülist mündi ja andis poisile, kes saagist vaimustudes minema sibas, väärikas käitumine sootuks ununenud.
„Te peaksite nüüd minema, majesteet, enne kui …” Lehzen kiikas üle Victoria õla voodis lamaja poole.
Victoria tõmbas öösärgile salli peale. Kuigi ta oleks meelsasti kõigepealt riietunud, teadis ta, et selleks ajaks, kui ta on jõudnud end korda seada, on kogu ülejäänud palee ärganud ning ema ja Sir John hakkavad oma nina kõigesse toppima. Ei, ta läheb kohe; ta alustab nii, nagu kavatses jätkata.
Victoria kõndis Lehzeni kannul läbi maaligalerii, möödus kuninganna Anne’i portreest – Lehzen tuletas talle alalõpmata meelde, et Anne oli olnud viimane naine Inglismaa troonil. Anne’i tusasest pettunud palgest möödudes lootis Victoria, et tema ei näe iial nii õnnetu välja. Ta silmas end peeglis. Tema põsed olid roosad ja sinisilmad särasid erutusest. Öösärk seljas, juuksed õlgadel valla, polnud ta sugugi kuninganna moodi riides, kuid siiski mõtles ta, et täna näeb ta kuningannalik välja.
Paraadtrepi mademele jõudnud, sirutas Lehzen käe nagu alati.
Victoria hingas sügavalt sisse. „Tänan, Lehzen, aga ma saan abita hakkama.”
Üle teise naise näo vilksatasid kordamööda üllatus ja mure.
„Te ju teate, et teie ema käskis mul alati toeks olla, juhuks kui peaksite kukkuma.”
Victoria vaatas talle otsa. „Ma olen täiesti suuteline trepist alla minema, ilma et minuga õnnetus juhtuks.”
Lehzen tahtis protestida, kuid Victoria pilku nähes andis järele.
Victoria hakkas trepist alla minema ja ütles üle õla vaadates: „Enam ei saa endist moodi edasi minna, Lehzen. Nüüd olen ma ju kuninganna.”
Lehzen jäi seisma, jalg astme kohal justkui õhku tardunud. Tema sõnad olid pikaldased ja valusad. „Arvatavasti ei vaja te enam guvernanti. Vahest on mul aeg Hannoverisse tagasi pöörduda.”
Victoria sirutas käe ja tema ilme mahenes. „Oi, Lehzen, ma ei mõelnud seda. Ma ei taha, et sa kuhugi läheksid. See, et eelistan ise trepist alla minna, ei tähenda, nagu ei sooviks
