kuid iga kord ütlesid nad mulle ära. „Ma ei usu, et see projekt su karjäärile kasuks tuleks,” ütleb üks kahest ning mina tõmbun kössi ja kuuletun, sest kui asi puudutab minu elu, saab minust armetu argpüks.
Täna hommikul, kui ma arvutist ja telefonist sõnumeid lugesin ning Emilyga koos šoppama minekut plaanisin, tundsin end tavalise tüdrukuna. Tüüpiline kevadvaheaja päev koos parima sõbrannaga oli just see, mis pani mind end normaalsena tundma. Kerisime autoaknad alla, laulsime oma lemmiklaule, rääkisime poistest, keda tunneme ja unistasime neist, keda me veel ei tunne.
Kuid mina ei ole tavaline tüdruk. Olen näitleja. Ma ei käi koos teistega koolis, vaid eraõpetajate juures. Ka lõunat ei söö ma koos sõbrannadega, vaid ostan endale midagi toitlustajalt, kui olen võtetel ning kodus olles valmistan endale ise midagi. Võtteplatsil loen stsenaariume ja arvustusi ning sealsamas teen ka koduseid ülesandeid.
Viimase kahe aasta jooksul on minu suhe isaga muutunud pingelisemaks kui eales varem, kuid ega see varemgi hea olnud. Peale hallide silmade ja jooksukire ei ole ma temalt midagi pärinud. Kõiges muus oleme täielikud vastandid. Ta ei mõista mind. Mina ei mõista teda. Ja ongi kogu lugu.
TEINE PEATÜKK
REID
„Isa ütles, et on täna õhtul kodus. Palun, Reid?”
Kurat. „Jah, muidugi, ema.”
Õhtusöök Margi ja Lucyga – alati on lõbus. Väldin seda, kui võimalik, kuid enne kui ma suutsin oma PR-mehe Larryga jalga lasta, õnnestus emal mind nurka ajada. Ta on nii püüdlik, et mul on talle raske ära öelda. Isa ei näi seda südamesse võtvat. Emal on idealistlik ettekujutus meist kolmest õnneliku väikese perekonnana: kui me istume koos söögilauas, ilmub nagu võluväel kodune õnn. Ma ei saa aru, miks ta ei mõista, et see on vaid tema soov ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Varsti kolin nagunii ära. Ma ei taha mõelda, mis temast siis saab, kui suur allakäik teda ees ootab.
Ma ei ole veel kindlalt otsustanud, millal ma tegelikult välja kolin. Minu toal on eraldi sissekäik ning see meenutab rohkem vanemate majas asuvat korterit kui tuba. Minu vanaema, kes suri paar aastat tagasi, elas meie juures ning see oli tema korter. Veidi pärast tema surma rääkisin ma emale augu pähe, et ta lubaks mul sinna kolida. Isa vihastas, sest olin alles viieteistkümnene ning võisin siis nende teadmata tulla ja minna, kuid tegu oli juba tehtud, kui ta sellest teada sai ning ma lihtsalt vaikisin ja eirasin teda, kuni ta lõpuks rahunes.
„Soovin õnne rolli puhul „Kooli uhkuses”, mees.” Larry moosib mind nagu alati. Istume Ventura puiestee sushibaaris ning ta ajab mind parajat moodi närvi. Ta ei oska isegi pulkadega süüa – tundub, nagu oleksid ta käed alaarenenud. See kõlab ehk veidi üleolevalt, kuid tema ise valis koha. Pealegi ütleb mu kõhutunne, et ta kadestab mind, kui ta minu tööd enda omaga võrdleb. Filmiäris on üldse väga palju kadedust. Mida edukam sa oled, seda rohkem antakse sinu pihta tuld.
„Aitäh.” Pistan tükikese lõhe-sashimi’t suhu.
Larry köhatab hääle puhtaks. „Olgu, niisiis…” Kurat, mees, sülita see juba välja. „Me mõtleme, et sa peaksid mõnes heategevuslikus projektis osalema, ah, sest oled ju nüüd täiskasvanu.” Ta vaatab mind niisuguse pilguga, nagu oleks mul sellega mingi probleem, mis paneb mind mõtisklema, kas mul peaks sellega probleem olema.
Silmitsen teda ikka suutäit mäludes. „Näiteks?”
Jumala eest, ta niheleb toolil nagu laps, kes võib iga hetk püksi pissida. „Noh, selleks on palju võimalusi. Näiteks võid osaleda telesaates annetuste kogumiseks või, noh, töötada paar päeva mõne heategevusliku organisatsiooni, näiteks Habitat of Humanity heaks, või toetada täiskasvanute kirjaoskamatuse likvideerimise programmi või reklaamida televisioonis laste kaitsesüstimist.”
Olin täiesti unustanud, et kui Larry on närvis, ütleb ta pidevalt noh ja ah. See tekitab minus soovi talle kogu sushi suhu kühveldada, nii et ta enam üldse rääkida ei saaks.
„Ma ei hakka telesaadet ega füüsilist tööd tegema. Ja laste kaitsesüstimine?” Kergitan kulmu. „Kas seda ei peaks tegema inimesed, kellel on lapsed?”
Larry tupsutab salvrätikuga nägu. „Noh…”
Kurat küll, nii võib minna terve päev. „Veel midagi?”
Ta sorgib tuunikalatükkides. „Võiksid koole külastada ning narkootikumide ja alkoholi tarvitamise ennetuskampaaniates osaleda…”
„Hm, ei!” Iroonia oli muidugi õigel kohal, kuid ma ei tee seda. Minu puhul oleks see sama, mida teevad teismelistest tütarlastest staarihakatised, kes kannavad neitsilikkuse sümbolina sõrmust ja jutlustavad teistele, et süütust tuleb hoida ning lasevad end sealsamas püksteta pildistada. Meedia on mind juba niigi tugevasti luubi alla võtnud, seepärast ei söanda ma neid provotseerida. See veel puudus, et ma neile laksu all või purjuspäi vahele jään.
„Noh… ah, sel juhul võiksid sa lihtsalt raha annetada…”
„Jääme selle juurde. Räägi isaga, tema tegeleb rahaasjadega.”
„Aga kellele, järsku on sul endal mingi mõte?”
Vaatan talle tühja pilguga otsa. Ainuke, mis mind huvitab, on minu enda heaolu. Tšikkidele meeldivad loomad, eks? „Midagi seoses loomadega.” Eritingimus: mida armsamad, seda parem. „Aga hullunud aktivistidega ma end ei seo. Ja koduloomad – mitte mõni väljasuremisohus salamander või muu selline sitt.”
„Olgu, olgu, noh… koduloomad – ehk loomakaitseühing?”
„Just.” Loomakaitseühing. Mingid-mingid-mingid loomad, ükskõik.
Emma
Just siis, kui võtan mikrolaineahjust ülessoojendatud toidujääkidest koosnevat õhtusööki, heliseb telefon. Tunnen helina järgi ära, et see on Emma. Ta isegi ei oota, millal ma ütlen „hallo”. „Keera kanal kümne peale!” „Okei, üks minut…”
„Ei! Kohe!”
Lähen kuulekalt teleka juurde. „Rahune, juba lähen. Mis seal on?”
„Sa mõtled, kes seal on.”
Vajutan teleka sisse ja ekraanile ilmuvad plinkivad kujundid ning nende alla kiri Entertainment Tonight. „… ja täna õhtul on ta siin, et rääkida oma uuest projektist,” teatab saatejuht. Nüüd lõpuks on mu viiekümne kahe tollise ekraaniga telekal olemas ka hääl.
Kaamera suunatakse Reid Alexandrile, kõige kuumemale kutile filmiäris. „Jah, olen üpris elevil.” Üheainsa pealiigutusega heidab ta oma blondid juuksed silmadelt ning näitab oma kaubamärgiks muutunud naeratust: veidi häbelik, lahedalt malbe, hullult seksikas.
„Oh. Mu. Jumal!” ohib Emily.
Reid Alexander on tõeline silmarõõm: tumesinised silmad, pikad tumedad ripsmed, peaaegu täidlased huuled – tema näojooned on ilusad ja mehised. Tema juuksed on pidevalt sassis, kuid väga elegantsel moel. Ta ei näi reaalsena, ta on nagu kunstniku ettekujutus kaheksateistaastasest seksijumalast.
„Oleme kuulnud, et kavandatava filmi aluseks on Jane Austeni klassikaline romaan „Uhkus ja eelarvamus?”” Saatejuht hoiab mikrofoni ta lõua all.
„Mh,
