hüüab Emily vaimustatult. „See on ju sinu film? Nägin reklaami ja mõtlesin: püha müristus, see on ju Emma film!”
„Oh-oh.” Ma ei ole praegu võimeline ladusalt vastama. Reid Alexander mängib Will Darcyt filmis, mille osatäitjaks kandideerimisest ma kahekümne nelja tunni eest veel üldse vaimustuses polnud.
„Kõiki huvitab loomulikult, kes hakkab mängima naispeategelast.”
„Konkurss algab paari nädala pärast, niisiis peaks see peagi selguma.” Veel üks tappev naeratus.
Saatejuht vaatab kaamerasse. „Kuulsite, sõbrad. Reid Alexander mängib Will Darcyt kõrvuti ühe õnneliku, kuid veel tundmatu Lizbeth Benneti osatäitjaga. Kes selleks saab? Hoiame teid kursis! Filmivõtted peaksid algama hilissuvel.”
Vajutan teleka kinni ja vajun diivanile.
„Emma, see on sinu saatus. Sina saad selle osa. Reid Alexander on Darcy ja sinust saab Elizabeth Bennet.”
„See on Lizbeth,” ütlen ma. „Nad muutsid ka nime ära.”
„Ükskõik.” Nagu ikka usub Emily minusse. „Sinust saab tema osatäitja.”
Kella kaheks öösel on mul stsenaarium läbi loetud ning olen täiesti kurnatud. Köögist tungib ninna kohviaroom ning ma järgnen sellele tuimalt nagu zombi, kellele on kohvilõhn tähtsam kui mõistus, kuid siis kuulen, kuidas köögis räägib mu isaga mu kasuema Chloe. Tegelikult ei taha ma kummagagi nii varasel hommikutunnil kohtuda, kuna nad on mu leige suhtumise pärast konkursil osalemisse solvunud, seepärast jään kõheldes trepimademele seisma.
„Küll ta aru pähe võtab. Alati on võtnud. Mis tal ikka muud üle jääb? See on ju tema karjäär!” Chloe salvavat tooni kuuldes jäigastun.
Isa häälest kostab pigem meeleheidet kui tögamist. „Sellest võib saada tema karjääri algus, pääsemine osalemisest väikestes kõrvalosades ja reklaamiklippides. Reid Alexander hakkab peaosa mängima, see on juba otsustatud. Dan arvab, et see noormees ei pea isegi konkurssi läbima. Kui ta mingit osa tahab, saab ta selle igal juhul.”
„Pealegi on ta kuum kutt,” arvab Chloe. Kuidas saab Chloe midagi sellist öelda, kui Reid Alexander on umbes sama vana kui tema õpilased, kellele ta geograafiat õpetab. See kõlab nii, nagu oleks tal isiklik huvi mängus. Jälk.
„Mul pole õrna aimugi, mida ta tahab,” sõnab isa. Kas ma pean plakatid üles riputama või laskma suurte tähtedega taevasse kirjutada, et ta lõpuks aru saaks, et ma ütlen seda, mida mõtlen.
„Ta tuleb mõistusele,” kordab Chloe. „Kui ta on rikas ja kuulus, saab ta endale häid rolle valida ega pea iga närust osa taga ajama. Aga sinnamaani on veel pikk tee, kuni seda, mida ta teeb, saab nimetada tööks. Toetun trepikäsipuule ja ootan, et isa midagi minu kaitseks ütleks.
„Hm,” lausub ta ja väljub uksest, et sõita tööle. Chloe sätib end teleka ette hommikuprogrammi vaatama, sest kahjuks laieneb kevadine koolivaheaeg ka õpetajatele. Tavaliselt ei hooli ma eriti tema arvamusest, olgugi, et see võib varahommikusel tunnil väga ärritav olla. Praegu aga ei meelita mind alla kööki isegi kohv.
Kui ma oma esimest reklaamiklippi tegin, oli isa koos minuga – kulus üheksateist katset, kuni ma suutsin perfektse lonksu mahla võtta ja samaaegselt kuuldavale tuua kaks rida teksti, kui maitsev ja tervislik see on. Veel tänaseni ei suuda ma viinamarjamahla näha, ilma et see mind oksele ajaks. Ta oli juures ka siis, kui odava televisioonifilmi maniakaalne juht mu peale karjus, et ma lasin rekvisiittelefoni maha kukkuda. Ta vaatas pealt, kuidas ma oleksin Arizona kõrbes lõuani kinnises parkas kuumuse käes peaaegu otsad andnud, kehastades galaktikate uurija tütart, kes oli pagendatud ühele tühjale külmunud planeedile.
Ma oletasin, et vähemalt tema teab, kui palju pingutust mu töö nõuab.
Ärge saage minust valesti aru – ma armastan oma tööd. Ja ma teen seda hästi. Mõned inimesed arvavad, et näitlemine tähendab lihtsalt teiste inimeste riiete selgapanemist ja ilmekat rääkimist, kuid sellest ei piisa. Näitleja peab täielikult kehastatava tegelase naha sisse pugema ja temaga sulanduma, samastuma. Sinust peab tegelaskuju saama. Isegi kui tegemist on lapsega, kes armastab tõepoolest mahla.
Ma peaksin olema tänulik, peaksin olema õnnelik, ja ma olengi. Aga isegi siis, kui sul on see, mille järele igaüks igatseb – kui see ei ole see, mida sina tahad, siis ei ole see sinu jaoks. Keskkooli filmiversioon ühest kõigi aegade kuulsamast romaanist? Kas tõesti? Kui Jane Austen ei ole just Reid Alexandri fänn, pöörab ta end arvatavasti hauas ringi.
KOLMAS PEATÜKK
REID
See konkurss tapab mu. Nad on filminud jumal teab kui paljude tüdrukute prooviesinemisi ja nüüd neist kakskümmend välja valinud. Richter tahab naispeaosatäitja rolli leida tüdrukut, kes on ilus, kuid mitte eriti seksikas, mis on hoop, kuid tal on õigus. Lizbeth Bennet on tütarlaps, kellesse Will Darcy armub, kuigi too ei ole tegelikult tema tüüp.
Mulle meeldiks mõelda, et iga kaamera ees seisva tütarlapse ja minu vahel tekib keemia, kuid kahjuks ei ole see nii. Enne kui tütarlaps siseneb, vaatame üle tema portreefotod, klipid varasematest filmidest ja proovivõtted. Siiamaani olen ma üheteistkümnega neist proovi teinud ning mõtlen iga kord, kas siis need ongi meie väljavalitud? Me oleme kõigi peale palju aega kulutanud ning ma püüan aru saada, missuguste kriteeriumide järgi Richter tüdrukuid valib, sest nende jaoks, kellega mina tahan proovi teha, planeerime me rohkem aega. Mitte et ma Richteri meetodi või tema valikud kahtluse alla seaksin.
„Daria!” hüüab Richter oma assistendile ja tõmbab sõrmega üle kirjutusalusele kinnitatud paberi, millel on kogu vajalik teave kirjas. „Me võime järgmise tüdrukuga jätkata. Belinda, eks ole?”
„Jah, härra,” vastab Daria. „Kutsun ta kohe sisse.”
„Temaga on mul suudlusstseen, eks ole?” ütlen mina.
Richter puhkeb naerma ja silmitseb mind oma heledate silmadega üle prillide. „Kuidas sa selle peale tuled?”
Oih! „Hm. Mulle tundub, et mul on kihu suudelda just neid, kellest ma kõige vähem vaimustuses olen.”
Richter kergitab kergelt kulme, mis on pooleldi mustad ja pooleldi hõbehallid. „Hea tähelepanek. Ma ei taha, et mul kahe silma vahele jääks, kellega sul keemia kõige paremini klapib, niisiis saavad need, kellel proovivõtetel nii hästi ei läinud, veel ühe võimaluse, enne kui me neile lõplikult ära ütleme.”
„Selles mõttes on iva.”
„Aitäh, ma hindan su toetust!” Tema suunurgad kerkivad ja ta naerab taas ning mina punastan veidi, mida ma kunagi ei tee.
„Adam, see on Belinda Jarvis.” Daria jätab tütarlapse kaamerate keskele seisma.
Võin kohe öelda, et Belinda ei ole õige valik. Tema nägu on liiga sensuaalne, pilk liiga kalkuleeriv. Ta võiks ehk Caroline Bingleyd mängida. Teksti, mida ta esitab, tunnen ma juba nii hästi, et võiksin seda ka žongleerides ette kanda. Ma loen tema kehakeelt ja seda, kuidas ta läbi pooleldi langetatud laugude mind vaatab ja otsustan, et Belindaga koos oleks filmivõtetel lõbus olla. Me suudleme ja kahe sekundi pärast on tema keel minu suus. Lõbus, jah. Kuid see ei ole Lizbeth Bennet. Kui ta on ruumist lahkunud, mainin ma Richterile, et kujutaksin teda väga hästi ette Caroline’ina.
„Caroline
